Writing, Curating and Lecturing on Visual Arts, Public Space and Architecture

Artishok kui platvorm, eksperiment, avatud mõttelaad

Reet Varblane küsitleb Artishoki toimetust. Vestlusringis osalesid Maarin Mürk, Kati Ilves, Liisa Kaljula, Elnara Taidre, Margus Tamm, Gregor Taul 

Avaldatud Sirbis 01.12.2011: http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c6-kunst/artishok-kui-platvorm-eksperiment-avatud-mottelaad/

Artishokist kõnelevad Maarin Mürk, Kati Ilves, Liisa Kaljula, Elnara Taidre, Margus Tamm, Gregor Taul, küsitleb Reet Varblane. Artishok on eksperiment, millega uuritakse kapitaliringlusest ja riiklikest institutsioonidest sõltumatu kunstikriitika võimalikkust. Kunstikriitika kunstikriitika pärast. Vt ka noorus kohustab. // Kõik, kes soovivad teha kaastööd, edastada infot või avaldada arvamust: artishokmovement@gmail.com Internetipõhine väljaanne Artishok sai hiljaaegu viieaastaseks. Viis aastat pole paberväljaande puhul teab mis aeg, rohujuure tasandil omaalgatusliku võrguväljaande puhul on see aga kõva sõna. 2006. aasta augustis ilmus Sirbis (11. VIII) Artishoki tegijatega vestlusring, kus algatajad markeerisid selle võrguväljaande tähenduse ja koha ning oma ootused. Kuidas teie, kes te olete Artishoki väljaandmise või käigushoidmisega seotud, viie aasta tagused ootused on täide läinud? Maarin Mürk: Ootus oli, et meil õnnestub saada kaastööd laiema ringi kirjutajatelt. Kui kellelgi on olnud huvi, siis oleme omalt poolt teinud kõik, et temast võiks saada regulaarne kaastöötaja. Reaalsuses on aga artikleid raske kätte saada. Ma isiklikult ei arvanud, et Artishokil peaks olema n-ö toimetus, kuid nüüd olen kindel, et see oli ainuvõimalik otsus, kuidas Artishok püsima jääb ja edasi areneb. Artishok on tegutsenud lainete kaupa, sest nagu igasuguse omaalgatusliku ettevõtmise puhul teeme Artishokki muu elu kõrvalt: kellel on rohkem aega, see panustab rohkem, kellel vähem, võib ka hoopis „ära kukkuda”, tulla hiljem tagasi või ka mitte. Kuid praegune toimetus hoiab Artishoki käigus ning suudab seda loodetavasti ka edaspidi teha.

Esimesse toimetusse – tegelikult te seda kooslust siis toimetuseks ei nimetanud – kuulusid Maarin Ektermann, Margus Tamm, Elnara Taidre ja Margus Kiis, kes kõik osalesid Sirbi 2006. aasta vestlusringis. Kas oli veel keegi?

M. M.: Ka Indrek Grigor on algusest peale olnud Artishokiga seotud.

Kes kuulub praegusesse toimetusse?

M. M.: „Ära on kukkunud” Margus Kiis. Ta on nüüd Müürilehe autor. Juurde on tulnud Liisa Kaljula, Gregor Taul ja Kati Ilves. Praegune koosseis tundub olevat hästi toimekas.

Teie toimetus on ühtlasi ka Artishoki kirjutajaskond või vähemalt selle aktiivsem osa. Kuidas olete n-ö toimetamise ning kirjutamise rollid jaotanud? Ma ei pea silmas hierarhiat, et üks teist on peatoimetaja ja teistel on vähem otsustamisõigust, pigem seda, kas ja kui palju teete teadlikke valikuid, mida Artishokis avaldada, mida mitte?

M. M.: Toimetuse moodustamine oli minu mõte: olen kutsunud neid inimesi, kes on kas jäänud Artishoki esmasest kirjutajate-kaasamõtlejate ringist püsima või kellel on kunstikriitika vastu sügavam huvi, kes on mõelnud, mis on kunstikriitika, mida võiks sellega Artishoki kontekstis teha. Meil on koosolekud, kus arutame, kuidas ja mida edasi teeme jne. Viis aastat tagasi sellise toimimise viisi peale ei mõelnud. Ega toimetus muud ei tähenda kui jagatud vastutust. Artishok on algusest peale olnud mitmetest osadest, valdkondadest koosnev platvorm. Korraldame näitusi: just oli Hobusepea galeriis (16. – 28. XI) Raul Kalvo näitus, millel oli ka n-ö Artishoki silt küljes. Meil on oma biennaal, mis nüüd tuleb juba kolmandat korda. Margus Tamm on tegelenud Artishok Records’i ehk Eesti eksperimentaalse muusika mp3 väljaandmisega, jälgides „väikese meedia” arengut seoses muusikatööstusega. Indrek Grigor on vedanud Artishoki televisiooni ning raadiot ehk siis TVd ja „Tartu möliseb”. Artishokil on palju harusid, igaühel on olnud oma initsiaator ning töös hoidja. Artishok ei ole kunagi olnud ega ole ka mõeldud eksisteerima kui vaid internetis paiknev kunstikriitika väljaanne, see on kunstikriitiline liikumine, platvorm. Selles seisnebki meie erinevus Müürilehest, Urbanistide Uudislehest või Strada kinolehest. Artishok ei ole juhuslikult internetti sattunud ajaleht või ajakiri, see on mitmetasandiline platvorm.

Kas teil on ülesanded omavahel jaotatud või on tegemist n-ö libiseva graafikuga: kui biennaal on ukse ees, siis on jõud mobiliseeritud just biennaali korraldamisse jne?

M. M.: See ongi Artishoki eelis, et ka mõtteliste siltidega kabinette ei ole vaja. Oleme kõik seotud platvormi kõikide valdkondadega: kui Margus Tamm tegi Records’it, siis mõtlesime kõik kaasa, mida ja kuidas tuleks teha. Kui Indrek Grigor teeb TVd, siis pakume ideid või teeme oma saateid, Indrek aitab tehniliste lahendustega. See on alati olnud n-ö voolav kohustuste jaotus.

Liisa Kaljula: Ka kunstikriitika lugemisgrupid on kasvanud Artishokist välja, küll koos kunstikriitikute rahvusvahelise organisatsiooni AICA Eesti sektsiooniga, kuid need inimesed, kes on teinud valiku, mis tekste võiks lugeda ja koos arutada, on ikkagi Artishoki toimetusega seotud.

M. M.: Artishok ei peaks tegelema pelgalt n-ö jooksvate küsimuste või siis jooksva kunstikriitikaga, vaid ka suuremate teoreetiliste küsimustega: kunstikriitika roll, tähendus jne. Artishokil võiks olla ka n-ö valvekoera roll: peaksime jälgima eelkõige Eesti kunsti(kultuuri) poliitikat, suuremaid protsesse, kuhu kunst (kultuur) suundub, neile reageerima. Peaksime rohkem kasutama ära oma sõltumatut positsiooni ja kiiresti reageerima, olema n-ö kiirreageerimisüksus. Meil oli valvefeminist, nüüd kuluks ka nüüdiskunstiväljale n-ö valvekoer. Eks see sõltu ka rahalistest vahenditest, sest seni, kui kõigil on oma põhitöökoht või õpingud pooleli, siis ei saagi täie koormusega „valvamisele” pühenduda.

Eks ka kunstikriitikagrupid kasvasid ju välja vajadusest tegeleda laiemalt kunstikriitika kui sellisega, seda mõtestada, ennast harida.

L. K.: Artishok on olnud nagu kodanikuühiskonna rakuke, mis on tegelenud sellega, millest parasjagu on puudu olnud. Nagu näiteks 2000ndatel ilmnenud kunstikriitika kriis. Oleme päris palju tegelenud kriisi sõnastamise ning lahkamisega. Sellest kasvas välja ju lugemisgruppide idee.

M. M.: Sellest vajadusest kasvas välja Indrek Grigori raadiosaade „Tartu möliseb” ning ka Artishoki TV. Muidugi peaks seda kõike tegema märksa süstemaatilisemalt.

L. K.: Pluss teatud teemad, millest suurmeedia ei ole huvitatud ning mis erialameediale ei tundu piisavalt olulised. See on üks valdkond, millega just omaalgatusliku väljaande puhul on mõtet tegeleda. Kas või Gregor Tauli korstnapühkija rubriik või EKA metoodilise fondi lood. Neid ei oleks n-ö suur meedia kunagi tellinud või avaldanud.

Margus Tamm: Viis aastat on päris pikk aeg. Ma polnud alguses üldse kindel, et Artishok jääb nii kauaks püsima. Vahest kolm aastat, mitte enam. 2006. aastal, kui alustasime, oli palju rohkem iseorganiseerumise tahet, omaalgatuse peale pandud lootust, isealgatuslikku täitumist. Päris nii see Artishoki puhul toimima ei hakanud, selline aeg on ilmselt ka möödas. Mingid inimesed on jäänud püsima, kes Artishokki täidavad, päris võhivõõraid pole juurde tulnud. Aga Artishok on hoopis teistsugune meediamudel: see toimib sümboolse või sotsiaalse kapitali peal, tegeliku kapitalita.

2006. aastal polnud ka blogiformaat veel nii levinud. Loomulikult avastasime jalgratast, kuid tahtsime anda blogile sotsiaalsemat, vastutustundlikumat mõõdet. Ega blogi ei ole ju pelgalt intiimelu pihtimus. See on massimeedia, võib-olla küll n-ö väikemeedia, aga see-eest massiline. Omaalgatuslikud ettevõtmised on viimasel ajal märksa enam levima hakanud, kuigi see sõltub inimesest: mõnele kodanikualgatus sobib, mõnele mitte.

Elnara Taidre: Viis aastat on möödunud kiiresti. Eks olen panustanud mitmetesse Artishoki valdkondadesse, kuidas just jõudnud olen. Olen kahel korral kirjutanud Artishoki biennaalile tekste, mis on olnud ka uus ja huvitav vaataja ning lugejajaga suhestumise formaat.

Üle ootuste on Artiskoki formaadi vastu olnud suur ning positiivne huvi: sealseid tekste loetakse, nende üle arutletakse. Algul oli kartus, et see jääb vaid sõpruskonna omavaheliseks mõtete vahetamise kohaks ega jõua väljapoole, kuid tagasi vaadates see pole nii olnud. Kui pidin valima meie viienda sünnipäeva peo tarvis tekste, mida võiks ette lugeda, siis leidsin kohe õige mitmeid tõesti huvitavaid tekste, valikut oli lausa raske teha.

M. M.: Kahjuks aga tekstide juurde paigutatud kommenteerimise võimalus ei ole hakanud nii hästi tööle, kui algul lootsime. Etteantud tehniline mudel ei nõua reageerijalt mingeid erilisi oskusi, kuid ikka ei ole hakatud seda aktiivselt kasutama.

M. T.: Ilmselt mängib kaasa ka netikommentaaride negatiivne maine.

Kas Artishoki puhul tuleb rääkida sõpruskonnast või laiemast kooslusest?

M. T.: Artishoki platvorm on viinud mind kokku palju inimestega, kellega ma muidu ilmselt mitte kunagi poleks kokku puutunud.

M. M.: Meie puhul ei ole tegemist sõpruskonna, vaid ikkagi kolleegidega. See on oluline erinevus.

Gregor Taul: Mina ühinesin Artishokiga 2009. aasta sügisel, kui tulin Tartust tagasi Tallinnasse EKA magistrantuuri.

Aga varem, Tartu ülikoolis õppimise ajal? Kas sa siis kirjutasid Artishokki, jälgisid, mida seal kirjutati?

G. T.: Kui Tartus õppisin, siis ma nüüdiskunstiga üldiselt ei suhestunud, küll aga tuhnisin kunstiajaloos. Artishoki peale sattusin tollal pigem juhuslikult ja hüppeliselt, midagi kolmandat otsides. Tartu aja lõpul hakkasin ise kirjutama, esmalt Müürilehte. Tallinnas otsisin sarnast võimalust ja leidsin selle Artishoki näol. Viimasele kahele aastale tagasi vaadates võin öelda, et naudin sinna kirjutamist rohkem kui kuhugi mujale.

Kati Ilves: Artishok ei ole sõpruskond. Minu Artishokiga liitumine oli loomulik asjade käik: seda võiksid endale teadvustada kõik EKA ning Tartu ülikooli kunstiteaduse tudengid. Aga ka kõik, kes visuaalkultuuri või kunstiga on seotud. Nad võiksid tunda, et see on koht, kus võiks ennast rakendada.

Kuidas oli su suhe Artishokiga enne, kui sinust sai n-ö toimetuse liige? Kas sa jälgisid, mis seal toimus?

K. I.: Minuni jõudis Artishok Maarin Ektermanni kaudu, kui tegime EKA kunstiteaduse instituudi talvefoorumit. Aga arvan, et Artishokki teatakse, isegi siis, kui seda regulaarselt ei loeta, on see teadmine kuskil n-ö tagataskus olemas. Kui vaadata lehekülje fännide arvu ning mõelda eravestluste peale, siis see, kui palju ühte või teist väljaannet tegelikult loetakse, sõltub paljudest juhuslikest faktoritest.

M. T.: Igapäevane sisselogimise arv on suhteliselt stabiilne: umbes 70. Kui tuleb uus postitus ehk on uus artikkel, eks siis loetakse rohkem.

L. K.: 2006. aasta juunikuus kirjutasin Artishokki esimese artikli. See oli veel aeg, kui pelgasin kirjutada. Siis jäi mul sisse pikem paus, aktiivselt olen Artishokiga seotud 2009. aasta sügisest, nagu ka Gregor Taul. Kui hakkasime toimetusena koos käima, siis sain aru, mis võimalusi see formaat tegelikult pakub: ei ole ettekirjutisi ei pikkuse ega ka teema osas, võin artikli üles laadida just siis, kui tunnen, et see on valmis, kui järgmisel hommikul tunnen, et tahaksin midagi muuta, olen kehvasti ennast väljendanud, siis saan ennast parandada. See vabadus kaalub üles teiste väljaannete honorari.

K. I.: Arvan, et honorar on paljude jaoks siiski argument.

L. K.: Daniel Vaarik, netipõhise väljaande Memokraadi ellukutsuja, väidab, et on neid, kellel on kodanikuühiskonna mõtlemist, ja neid, kellel seda lihtsalt pole.

Omaalgatuslikke väljaandeid on viie viimase aastaga juurde tulnud. Kuhu te ennast sellel maastikul paigutate?

M. M.: Kunsti koha pealt oleme siiski ainukeseks jäänud. Mind üllatab, et ei osata näha ja kasutada kõiki võrgukeskkonna võimalusi. Seal on siiani hästi palju n-ö ajakirjaformaadis väljaandeid, mida saab vaadata lehekülje kaupa nagu paberkandjal ajakirja. Või siis eelistatakse ka seal traditsioonilist artikli, arvustuse formaati, märksa vähem kasutatakse videot, helifaile jne. Vähe pannakse kokku erinevaid meediume, ikka ollakse kinni n-ö paberil väljaannete loogikas.

M. T.: Kui vajan oma disaineritöös uut teavet, siis otsin seda eelkõige blogidest. Seal toimub kõige suurem infoliikumine, seda on ka juba näha blogide välimusest.

Artishok pole küll pelgalt väljaanne, kuid teiegi rõhutate eelkõige kirjutamise poolt.

M. T.: Hakkasin ise just Artishokis kirjutama. Pole sugugi kindel, kas selle väljaandeta oleksin üldse hakanud kultuurikriitikaga tegelema. Sain seal kirjutamisnaudingu kogemuse. Eks ka n-ö vabadus, millest ja kuidas kirjutada, on omajagu kaasa aidanud.

K. I.: Olen lugenud statistikat, kus väidetakse, et just vabateema puhul ei osata midagi kirjutada, et palju paremad tulemused on etteantud ülesande puhul. Aga eks see olene eelkõige inimesest. Kuigi, kui inimesed armastavad vabadust, miks on meil Artishokis siis nii vähe kirjutajaid? Oleme avatud kõikidele kaastöödele, kedagi ei ole tagasi lükatud; teemasid, millest kirjutada, on ju palju, sest kogu aeg toimub midagi: kas siis näitused või seminarid või ilmub raamatuid. Kirjutama ei pea ju ka ainult sellest, mis toimub, võib ju kirjutada märksa abstraktsematel, teoreetilisematel teemadel.

Milles seisneb ikkagi Artishokki või siis n-ö ametlikku meediasse kirjutamise erinevus? Jätame isegi kõrvale selle, et teema on ette antud või toimetajal on mingi ootus, sageli annab toimetaja kirjutajale vabad käed.

M. T.: Eks see olene kriitikust: kui ennast määratleda professionaalse kriitikuna, siis ei tohiks vahet olla, mul professionaalse kriitiku kohustust ei ole. Kui minult tellitakse n-ö tavameediasse, siis eelkõige tänu sellele, et olen sellel või teisel teemal just Artishokki kirjutanud, et mul on kujunenud Artishoki põhjal välja oma profiil.

G.T.: Minu jaoks on see vastutuse teema: minu Artishoki artiklid on reeglina uitavad, et mitte öelda kaootilised. Leian, et selliseid ei peaks päevalehtedes avaldama, neist ei ole seal kasu. See-eest on neist kasu Artishokis, mille lugejate ees vastutust tunnen. Artishokist on ajaloolises plaanis aga suurem kasu kui hetke päevalehtede kriitikast.

Mind huvitab just kirjutaja enda seisukoht: milles tema seda erinevust näeb?

G. T.: Artishok on professionaalses mõttes eneseharimine ja nagu Margus ütles, profiili loomine. Kõik minu töövõimalused on tulnud just selle platvormi kaudu: loengud EKAs jne.

K. I.: Päevalehed ei saa võtta seda vastutust, et annavad suhteliselt tundmatule inimesele suure leheruumi ning vabad käed. See on liigne luksus.

M. M.: Päevalehed peavad suutma ennast müüa, seetõttu peavad nad valima, kas vastavad teemad või siis nimekad kirjutajad, n-ö arvamusliidrid. Arvamuslugusid tellitakse ikka arvamusliidritelt. Kui kirjutan päevalehte, siis ma järgin teatud reegleid: annan taustainfo, teen kokkuvõtte. Tegelikult seda, mille üle tahaks arutada, õieti jõuagi. Kirjutajast peab kasu olema, seetõttu ei saa eksperimenteerida.

M. T.: Päevalehes tuleb arvestada lugejate sihtgrupiga. Artishoki puhul ei mõtle selle peale, kui palju on ühel või teisel kirjutisel lugejaid. Tartu kunstimuuseumi või EKA maja ainelised ehk siis avarama tähendusega kirjutised tõid kaasa laiema lugejaskonna, spetsiifilised teemad aga pakuvad kitsale ringile huvi. Lugejate arv ei mõjuta ei meie isiklikku ega ka väljaande majanduslikku seisu.

L. K.: Siis tuleb mängu pikkus, tähemärkide arv, ka piltide arv on piiratud: neid ei saa panna nii palju, kui ise tahaksin. Pole kindel, et minu crossdressing’u lugu oleks avaldatud mõnes päevalehes või ka erialaväljaandes.

M. T.: Artishoki puhul võin olla kindel, et taban publikut, lugejat, päevalehe puhul pole aimugi, kes see võiks olla. Erialaväljaannete nagu Sirp, KUNST.EE või Estonian Art puhul on ka enam-vähem selge, kes see lugeja on.

M. M.: KUNST.EE puhul on tegemist n-ö igavikku kirjutamisega. Meil on vähe erialaväljaandeid, nii et pole raske sättida, kuidas kuhugi tuleb kirjutada. Artishoki asi on kiirelt reageerida, olla n-ö valvekoer, siis pikemalt ja rahulikumalt, iseäranis kui tahta, et seda loevad või vähemalt lehitsevad läbi ka teiste kultuurivaldkondade esindajad, võiks kirjutada Sirpi. Ning päris põhjalikult, erialaliselt KUNST.EEsse. Igal väljaandel on oma profiil. Artishoki profiil on profiilitus: võime teha, mis tahame. Meie vestlusringis ei osale Indrek Grigor, kes räägiks isetekkelisest raadiost või televisioonist, sugugi mitte kirjutamisest. Formaadina ei huvita mind üldse mitte niivõrd hariduslik analüüsiv tekst, vaid tekstikatketest, fragmentidest koosnev reisikiri, mille puhul pole vaja tausta avada, võib pühenduda just sellele, mis on endale kõige tähtsam.

M. T.: Samas ei ole üldse vaja nii rangelt eristuda tavameediast. See ei peaks olema omaette eesmärk.

L. K.: Samas on formaate, mida tavameedias ei saa rakendada: nagu pikad piltesseed. Sirbis see poleks ju mõeldav.

See on mõeldav, aga seda ei saa kogu aeg teha. Oleme avaldanud Elfriede Jelineki keelekooli piltjutustuse, aga see on pigem erand kui reegel.

L. K.: Ka kunstikriitika päeva „Diagnostika” kommentaariumi ehk siis diagnostikute lobisemist ei saa üheski pabermeedia väljaandes avaldada, Artishokis on see omal kohal. Ei saa väita, et selles ei oleks sisu: kummaline, teistsugune vorm toob sisu teistmoodi välja, sageli isegi täpsemalt ning teravamalt kui tavapärane arvustus.

Teie jutus jäi kõlama, et juurdekasvu on vähe. Päris nukker see olukord pole, sest teie n-ö toimetuse read on kasvanud 2009. aastal, uusi kirjutajaid ilmub ju ikka ka.

M. T.: Eks küsimus on pigem kvantiteedis kui kvaliteedis.

M. M.: Üks toimetuse kokkukutsumise mõte oligi see, et rohkem inimesi tunneks, et nad on Artishokiga seotud, tunneksid vastutust. Kirjutajate ring on olemas, aga et neid juurde saada, selleks ongi vaja toimetajaid. Plaanimegi n-ö uute kirjutajate kutsumise kampaaniat. Vajame vahendajaid. Vaatame eelkõige tudengite poole.

L. K.: Eks tudengid mõtlevad, et pigem loovad oma isikliku platvormi, oma blogi. Tegelikult nad ei tee ka seda. Ning kui teevad, siis on vaja hakata oma lugejat otsima, Artishokil on ju lugejaskond olemas.

M. T.: See toimib ju sümboolsel kapitalil: mida rohkem sinna panustad, seda suurem su kapital on, seda rohkem see platvorm on sinu oma.

K. I.: Üks asi, mis võiks Artishokis olla, mida on seal liiga vähe, need on õppetöö käigus kirjutatud esseed. Nende puhul pole vaja ka karta, et need pole nii head, et võiks teistega jagada, sest õppejõud on need ju üle vaadanud. Olen ka oma tudengeid – õpetan EKA fotoosakonna II kursust – julgustanud seda tegema. Eks tuleb ka mõelda, kuidas ühte või teist teemat välja käia, et julgustada inimesi kirjutama.

G. T.: Nooremad kirjutajad, tudengid, võivad tunda Artishoki ees aukartust, toimetuse liikmed õpetavad EKAs, töötavad Kumus.

M. M.: Seda ma ei usu, aga peame kommunikeerima suuremat avatust kaastöödele. Toimetus on suurepärane asi, aga see signaliseerib ka seltskonnapõhisust. Seetõttu ongi meie järgmine eesmärk teada anda, et ootame kaastööd, sugugi mitte ainult kunstikriitika võtmes, vaid et kirjutatagu kõigest, mis erutab, vihastab, millel on just praegu ühiskonnas tähtsust.

Mis saab järgmise viie aasta jooksul?

M. M.: Eks igaühel ole oma visioon, kuhu Artishok areneb. Mind huvitab üldpilt: biennaal toimib kenasti, ka teistel harudel, mis on meie logol ilusasti ära toodud, on piisavalt potentsiaali, nendega tuleb vaid rohkem tööd teha. Siis Artishoki koostöö AICAga, kunstikriitika üldküsimused: kuhu kriitika suundub, mida tähendab kultuurimeedia, mida väikemeedia? Mind ennast ei huvita enam niivõrd Artishoki kui blogi püstihoidmine, eks selleks meil ongi toimetus, kuivõrd just üldisemad teemad. Eks peaksime ka tehniliselt, kujunduse poole pealt Artishoki üle vaatama.

L. K.: Edasi tuleks arendada just oma spetsiifikat ja tugevust, seda, et ulatume nii visuaalsesse kui ka auditiivsesse maailma.

G. T.: Võib-olla kõlan Artishoki toimetuse kohta vanamoodsalt, aga mind köidab Artishoki puhul just kirjutamine, millele kavatsen ka edaspidi pühenduda. Õppisin sel aastal ühe semestri Peterburis ning taotlesin lisaks Tallinna linna toetusele eraldi stipendiumi kunstikriitika kirjutamiseks kultuurkapitalilt. Kirjutasin kolm korda kuus Artishokki ja põhimõtteliselt sain selle eest pool aastat palka. Sellise stipendiumiga tahaks tulevikus ka Tallinnas kätt proovida.

M. M.: Kriitikustipendiumi mõte on juba ammu õhus olnud, seda peaksime tegema koostöös AICAga. Kriitikustipendium aitaks palju ka Artishoki arengule kaasa.




Previous
Installatsioon kui luuletus
Next
Turism ja linnamaastikud Pihkvas

Add a comment

Email again: