Writing, Curating and Lecturing on Visual Arts, Public Space and Architecture

Keeldumised:  Jos de Gruyter & Harald Thys    

Tartu kunstifestivali Art ist kuku nu ut rahvusvahelise kuraatorinäituse "Keeldumised" (kuraatorid Ellen Blumenstein ja Kathrin Meyer) kataloogi kirjutatud kunstnikeduo  JOS DE GRUYTER & HARALD THYSi tutvustus.

Avaldatud näituse kataloogis 16.09.2011: http://artistkukunuut.org/2011/en_wp/

Kataloogi PDF: //media.voog.com/0000/0038/6069/files/EST%20Acts%20of%20Refusal_EST_01_pages.pdf



Jos de Gruyter (s 1965 Geelis Belgias) ja Harald Thys (s 1966 Wilrijkis Belgias) hakkasid duona töötama 1980. aastate keskel. Loomingus, milles nad seovad videokunsti, fotograafiat, joo- nistust ja performance’it, tutvustavad kunstnikud teatavat reaalsusejärgset maailma. Nende jutustatavad lood leiavad aset maitsetult sisustatud kodudes, kogukonnaruumides, agulitä- navatel ja lahinguväljadel. Hoolikalt valitud lakoonilistel võtteplatsidel lavastavad kunstni- kud amatöörnäitlejaid kasutades videokunstiteoseid, millel pole enamasti ei sissejuhatust, teemaarendust ega konkreetset lõppu. Stseenid vahelduvad häiriva aeglusega, luues pildi maailmast, kus inimkond on jõudnud staadiumi, milles ollakse võimetud üksteisega emot- sioone jagama, sest on pöördutud lõplikult sissepoole. Thys ja de Gruyter kasutavad säärast inimloomaaeda jälgides noir’i sürrealismi ja mõnetist võllahuumorit, kutsudes esile naeru läbi pisarate – sealjuures ongi naer ehk ainuke relv, mis võib katkestada kunstnike loodud paralleelreaalsuse surnud vaikuse.

Keeldumisaktides» näitavad kunstnikud filmi Der Schlamm von Brants» (Bransti muda», 2008). Grupp vaikivaid, pealtnäha mõistuse kaotanud inimesi on lukustatud savistuu- diosse, kus nad endatehtud skulptuuridega imelikul moel suhelda proovivad. Üks naine, kes hoiab käes savitükki, on kohe nutma puhkemas. Stseeni saadab kohutav dublaaž – kummastav mitmeminutiline inin, mis muutub aina väljakannatamatumaks. Teises stseenis torgivad kaks emotsioonitut meest savist inimkujusse masinlikult auke, näib, nagu ei saaks tegelased arugi, mida ja milleks nad teevad. Savistuudios toimuv meenutab juudi lugu savist golemist, inimese maagilisest abilisest, kes teeb küll ära kõik tööd, ent ei oska rääkida ega mõelda.

Filmi keskel näeme ülevalgustatud võtet inimtühjast loodusest, mida saadab süntesaatorimuusika. Stseen meenutab väikese-eelarvelist ulmefilmi, mis kirjeldab düstoo- piat või ähmastunud mälu. Thysi ja de Gruyeri loodud maailmas on inimesed lukustanud end keldristuudiosse (ja keldristuudios lukustanud end enesesse). Video loob äärmiselt stagnee- runud ja klaustrofoobilise atmosfääri, kus keegi ei suuda liigutada ega suhelda, rääkimata olukorrast välja rabelemisest. Savistuudiost väljapoole jääv maailm on aga kõle ja ebareaalne, elamiseks liialt ere ning ajakulgu meenutab seal vaid jõevool. Keeldumine pole tegelaste jaoks mõeldav valik, kuna nad on sattunud ruumi, kus nad ei saa isegi oma kohalolust aru. Küllap jäävadki nad sinna maailma, kus peamisteks asukateks on golemid.



Previous
Keeldumised: Barthol Lo Mejor
Next
Keeldumised: Olivia Blender

Add a comment

Email again: