Kilomeeter tähendusi

Thomas Manni "Võlumäe" teine köide algab arutlusega muutuste üle: "Mis on aeg? Saladus, – ilma olemuseta ja kõikvõimas. Nähtuste-maailma tingimus; liikumine, mis on seotud ja ühendatud kehade olemasoluga Ruumis ja selle Liikumises. Kas aga oleks aega, kui poleks liikumist? Kas poleks liikumist, kui poleks aega? Küsi aga! Kas aeg on ruumi funktsioon? Või ümberpöördult? Küsi aga küsi! Aeg on tegev, ajal on verbaalne koostis, aeg "tekitab". Mida see siis tekitab? Muudatust!"[1] Kuna siinkohal on jutuks linnaruumi ja skulptuurikunsti tutvustav ja propageeriv näitus-festival "Kilomeeter skulptuuri" (KmS), võime küsida, mis on skulptuuri aeg? Manni parafraseerides vastan: tähendus, mida mõõdetakse kilomeetrites. Skulptuuril on võime rikastada tähendustega meie linnakogemust. Järgnevalt tutvustan lugejale enda psühhogeograafilist Rakvere skulptuurikaarti, püüdes samale koordinaatteljestikule paigutada ka KmS-il osalevate kunstnike teosed. See kaart on mõistagi subjektiivne ja mõeldud pigem uute iseseisvate tõlgenduste esilekutsumiseks kui vastuvaidlemiseks.

Rakvere territoorium on minu jaoks Võlumägi, sest mu vanaema elas seal, kui ma olin laps. Milliseid Rakvere skulptuure ma lapsepõlvest mäletan? Esimesena meenub represseeritute monument (Allan Murdmaa, 1991) Vallimäe tammikus, mis oma hirmuäratavalt sünge okaskrooniga (meile paistis see okastraadina) tekitas nii palju õõva, et püüdsime seda vältida. Tundus uskumatu, et selle on valmistanud inimesed. Nüüd tean öelda, et tegemist on väljapaistva monumendiga. Selle originaalsus tuleb iseäranis esile skulptuuriloo taustal: 1990. aastate alguses kopeeriti Eestis sadu sõjaeelseid monumente, kuid siin kohtame arhitekti iseseisvat mõttekäiku. Kui võrrelda ülitõsist "Okaskrooni" KmS-i teostega, mõjuvad viimased otsekui komöödiateatri lavalt maha tõstetud dekoratsioonidena. Kaasaegsed ajutised skulptuurid on enamjaolt meelelahutuslikud, teatraalsed ja iroonilised. 1991. aasta monument on see-eest karge, eneseküllane ja sügavamõtteline. Kumba aega (ja kunsti) eelistada?

Teine skulptuur, mida lapsepõlvest mäletan, oli õigupoolest muumia, mida nägin kesklinna vene kirikus (Jumalaema Sündimise õigeusu kirik). Kuidas ma sinna sattusin ja miks eksponeeriti lapsele imelikku laipa, ei mäleta. Emotsioon jäi. Ma arvan, et just taoline juhuslikkus ja sattumuslikkus, mida ma lapsepõlves kogesin, on see, millele KmS Eesti väikelinnades kaasaegse kunsti publikut otsides-kasvatades lootma peab. Kui "tavaline inimene" (ka mina ei salli seda terminit!) satub kogemata skulptuuri otsa ja kui asjaolud on soodsad, võib kohtumisest jääda alles tähenduslik kogemus ja mälestus, mis rikastab inimese linna- ja ehk isegi minapilti. Ma arvan, et näiteks Hertta Kiiski KmS-i teos Tsentrumi katusel, kuhu kodanikud muidu ei satu, võib aastakümneteks rakverelastele meelde jääda.

Veel mäletan, et mängisime vähesel määral Rakvere vabadussõja ausamba ümbruses. Monumenti ennast ei mäleta üldse, küll aga meenub väljakuline linnaruum selle ümber. Meenub lapselik imestus, et miks monumendi ümbrus nii paljas on. Lage ruum on ilmselt just see, millega KmS-i kunstnikud Rakveres silmitsi seisavad. Mitmed teosed on tühjusest, puuduolekust ja ilmajäämisest inspireeritud ja tingitud (Paul Kuimeti teos endises kinosaalis, Viktor Gurovi fiktiivsed sildid elututel majadel). Ma kahtlustan, et mõne kunstniku teos ei "hakka tööle" või kukub suisa läbi, sest teose idee eeldab aktiivsemat linnaruumi ja -kodanikku. Näiteks Sakari Tervo ja Juho Taavitsaise teos, mis seisneb iga päev kirikutornist ühe teksti ette lugemises. Olen veendunud, et nende sõnum ei jõua kirikutornist kaugemale. Lage ruum – pean selle all silmas nii inimtühja linna, defitsiitset avalikku ruumi kui vähest usku jagatud ruumi jms – on nii Rakvere kui kümnete teiste Eesti väikelinnade probleem. Suures plaanis seisavad aga kõik KmS skulptuurid tähendusliku ja inimsõbraliku linnaruumi eest ning kannavad kunstilise õnnestumise või põrumise kõrval laiemat sotsiaalset funktsiooni.

Rohkem skulptuure mulle lapsepõlve Rakverest ei meenu. Võib-olla ongi "tavalise inimese" keskmine skulptuurikaart mõne linna kohta selline: kaks-kolm monumenti ja kõik. Hiljem, teismeeas, lisandus Rakvere kaardile müütilist Tarvast kujutav skulptuur ordulinnuse külje all (Tauno Kangro, 2002). Kodus öeldi, et Kangro asjaajamist nimetatakse megalomaaniaks ning on taunitav. Päris hästi ma siiski ei mõistnud, miks mulle ei võiks meeldida ülimalt narratiivsed skulptuurid nagu see sama Tarvas või Tallinna lahte kavandatud hiiglaslik Kalevipoeg. Inimene kasvab ja suhtleb läbi lugude ning inimese narratiivsele meelele rõhutavatel skulptuuridel on suurem võimalus kujuneda populaarseteks, halvemal juhul populistlikeks. Viimaseid KmSi teoste hulgas ei ole.

Õppisin ülikoolis, kui valmis Rakvere Vallimäe trepp (Kavakava arhitektid, 2005). See ei ole just kilomeetrine, kuid ikka pikk skulptuur, "trepivorm". Väidetavalt on suur osa maailma juhtivast nüüdisarhitektuurist taandunud skulptuuriks. Selliste arvamusavalduste näideteks tuuakse peavoolu arhitektide Zaha Hadidi, Frank Gehry, Vilen Künnapu jt skulpturaalsed ehitised. Kui see peaks tõsi olema, et ruumikunst on muutunud skulptuuriks, siis mis on saanud skulptuurist? Ahvatlev oleks vastata, et skulptuur on teisenenud arhitektuuriks või vähemalt arhitektuurilaadseks tooteks. KmS-i puhul esindavad sellist tendentsi näiteks Kristi Kongi maaliinstallatsioon ja Hertta Kiiski kodutute loomade varjupaik Tsentrumi katusel.

Ma leian, et olukorras, kus arhitektuur (linn) ja skulptuur aina rohkem teineteisega sarnanevad, on neil üksteisest ühe vähem kasu, s.t neil on keeruline teineteist täiendada. Toon ühe näite arhitektuuriajaloost: Ludwig Mies van der Rohe kasutas enda projekteeritud majade juures oma (m)aja kohta vanamoodsat figuraalplastikat. Moejüngrid oodanuks moodsalt majalt avangardset kunsti. Mies eelistas klassikalise vormiga skulptuuri, sest see pakkus temale võimaluse tuua tähenduseta valgete seinte vahele representatiivse sõnumi. Nii lisas Mies näiteks Barcelona paviljoni (1929) aatriumisse figuratiivse kuju, mis mõjus abstraktse hoone külastajatele kui päästerõngas, millest narratiivi otsiv silm kinni hakkas. Abstraktne arhitektuur ja figuratiivne skulptuur täiendasid teineteist. Põhimõtteliselt on võimalik ka vastupidine olukord, kus "figuratiivset arhitektuuri" tasakaalustab abstraktne või minimalistlik skulptuur. Näiteks võib tuua Daniel Libeskindi projekteeritud Berliini Juudi muuseumi (2001), kus postmodernset ja jutustavat arhitektuuri "rahustab" Paguluse aed – minimalistlik ruumiinstallatsioon 49 betoonsambaga.

Aga Rakvere? Mil määral esineb siin tähendustest priid modernistlikku arhitektuuri või postmodernset narratiivsust? Ma arvan, et puhtakujuliselt pole siin ühte ega teist. Siin on oma ökosüsteem, kus mieside ja liebeskindidega pole midagi peale hakata. Ent aeg-ajalt raputavad rahulikku provintsilinna kosmopoliitsed puhangud (Baltoscandali teatrifestival, KmS-i kunstinäitus jms), mis asetavad ta rahvusvahelise infoliikumise keskpunkti. Neil säravatel hetkedel on arutelud globaalsete kultuuriküsimuste üle Rakveres igati õigustatud ja ka tulemuslikud, sest kohal on inimesed, kelle jaoks on tegemist mõistlike teemadega. Suvatseks keegi aga KmS-i teosed installeerida n-ö off-seasonil, kui linnas peale kohalike kedagi ei ole, muutuksid need paljuski mõttetuks ja raiskavaks. Linnakodanikel poleks nendega midagi peale hakata. Mõju ja konteksti annavad neile siiski kunstimaailma insaiderid, kes meluks kohale tulevad või mujalt kaasa mõtlevad. Eelöeldu mõjub Rakvere suhtes küüniliselt, kuid loodetavasti mahendab-vabandab minu sõnu asjaolu, et elan ise samasuguses väikelinnas. Ent küsimusele võib sootuks teise külje pealt läheneda.

Võib olla on lugu hoopis nii, et rakverelastel pole KmS-i skulptuuridega midagi peale hakata seetõttu, et need on heas mõttes liiga tähendusrikkad. Juhtumisi on tähendustiine ka väikelinna argipäev. Linn on lage vaid formaalselt, sest erinevalt suurte linnade anonüümsest ja isegi blaseerunud melust, tajutakse väikelinnas iga pisematki muudatust märkimisväärsena. Väite tõestuseks lugege Eesti maakonnalehti või uurige järele, kui kiiresti levivad väikelinnades kuulujutud! Nuta või naera, aga tundub, et sotsiaalselt üliagarad väikelinnad vajavad argielu tasakaalustamiseks lihtsat ja tagasihoidlikku avaliku ruumi kunsti – nii nagu Liebeskindi semiootiliselt viimase piirini laetud arhitektuur vajab enda kõrvale nonfiguratiivset skulptuuri. Ma arvan, et seetõttu on KmSi selle aasta kõige õnnestunumateks skulptuurideks Hanna Piksarve tikitud lipud ja Corinna Henelundi kangast skulptuurid. Need on pretensioonitud, aga sügavad. Koteeritavad nii rahvusvahelise nüüdiskunsti erikeeles kui ka turujutuna.

Lõpetuseks loodan, et lugeja andestab mulle kibeiroonilise tõdemuse, mille järgi paistab, et KmS ja teised sarnased festivalid mujal maailmas püüavad väikestele kogukondadele järjekindlalt õpetada, et paremaks eluks on vaja uusi kunstilisi, muusikalisi jms tähendusi, kuid ei märka, et tähendusi on juba niigi liiga palju. Aga me teeme seda pühendunult edasi (muidu ma ei elaks Viljandis!), sest meil on ju vaja jõuda Võlumäele.

[1] T. Mann, Võlumägi. Teine köide. Tartu: Tapper, 1939.