Writing, Curating and Lecturing on Visual Arts, Public Space and Architecture

Laura Pählapuu

Laura Pählapuu näituse "243 tõetruudes toonides postkaarti" arvustus AB 2010-l kirjutatud kahasse Rebeka Põldsamiga. Eksponeeritud näitusel 11.09.2010 ja hiljem loetav kodulehel: http://artishokbiennale.org/2010/?/index/laurapahlapuu/gregortaul/

Rebeka: Ma arvan, et see on AB2 kõige pikem näitus JIMide kõrval. Kõiki postkaarte või pigem meeleolupilte on võimalik näha vaid 8 korda. Postkaardid – suveniirid ehk mälestused Pariisist. Kas Sa oled Pariisis käinud?

Gregor: Käisin 11. klassis kolme sõbraga. Oli eriline aeg, sest Remarque ajas pea sassi ja pidu oli eneses. Makedoonlane Miroslav joonistas minust Montmartre’il hirmsa pildi, sellest hoolimata uskusin, et ta on geenius ja õnnetuim armastaja. Kahe sõnaga: väärastunud ettekujutus.

Rebeka: Mina käisin Pariisis eelmisel sügisel. Pariis on kindlasti väga ajalooline ja flirtiv linn, aga minu meelest hoopis teisiti kui USA filmid seda näitavad – prantsuse kino on selgelt tõetruum, kuigi viimase 10 (tegelikult isegi 30) aasta jooksul pole seal eriti palju häid filme enam tehtud. Kunstimeka staatus kadus pärast II maailmasõda täielikult. Nii et minu arvates on Pariis lihtsalt nostalgiline kõrkkultuurne linn. Muuseume, parke ja tänavaid, raamatupoode, metrood ja keelt ma muidugi imetlesin, aga minu jaoks on Pariis pigem seikluslik ja esteetiline nagu Krista Kodrese arhitektuuri loengu materjali sees kõndimine, seal on prantsusefilmilikku sensuaalsust, pilke, dialooge, mida võib praktiliselt ainult Laura Pählapuu postkaartidel kohata, aga pigem näen Pariisi seksapiilse kui romantilisena..

Gregor: Seksapiilne või romantiline, promeneeriv või epistolaarne, aga alati Pariis. Vaesel linnal on nii nurjatult koormav stereotüüp, et Pariisist saabuvate postkaartide puhul ei saa ma pihta, kummal pool on pilt ja kummal vestlus. Mõlemal pool on üks suur Pariis. Eriti veel postkaardil, mis on saadetud XVIII linnajaost!

Rebeka: Pariisis on siiani kohvikuid, akendel pildid Sartre’ist. Ta raamatud ja esseed on ju kohvikutes kirja pandud (millal see romantika küll lõppes?). Kui seda esimest korda kuulsin, mõtlesin, kas Tallinnas hakatakse kunagi kohvikuid müüma David Vseviovi pildiga – „Müstiline Venemaa“ on osaliselt kesklinna kohvikutes loodud, nagu professor kord loengus viitas. Pählapuu on küll Pariisi täiesti teisiti jäädvustanud: (ära)tundmatud inimesed, arusaamatu (isegi anonüümne) tegevus, millele kunstnik on andnud konteksti väga heade dialoogidega, mis tekitab tunde justkui iga pariislane võiks elada prantsuse „uue laine“ filmis.

Gregor: Minu aknast avaneva vaate järgi elavadki nad kõik uue laine filmis. Pählapuu telekast saab parema ülevaate – hetkel on seal väikekodanlikult positiivselt igav. Oota, pilt virvendab. Kurat! Tundub, et keegi saboteeribCanal LP’d – mingid segajad on peal!! Kas saade sisaldas tõesti nii olulist informatsiooni, et keegi peaks seda häirima, segama, ähmastama, nüristama ja lõpuks kogemata veel poetiseerima?!

Andestage, aga tundub, et kunstniku jaoks oli kõige hõlpsam viis Pariisiga hakkama saamiseks, selle filmivestluste ja audioraamatute taha peitmine. Või mida sina arvad Pählapuu ähmasuse poeetikast?

Rebeka: Laura Pählapuu on tegelikult saavutanud eesmärgi muuta dokumentaalsus fiktsiooniks või vähemalt minul küll ei teki tunnet, et need lood võiksid olla kuidagi päris. Pählapuu postkaartidega meenus mulle Krzysztof Kieślowski „Lühike film armastusest“. Noormees jälgib teleskoobiga vastasmajas elavat keskealist naist lurjusest boyfriendiga ning armub.

Gregor: Aga kohati on väga päris. Kes meist ei oleks armastanud prantsuse romaani moodi? Samas ei ole Pählapuu lood päris päris, sest on 1739 versta kaugusel ja mina, kohmetu, nendest tõlkijata aru ei saa. Vaimne kilometraaž ongi vast selle näituse peamine müra ja poeetiline ähmasus, millest sünnib huvi ja kunst meie peas. Tartu – Pariis – Tartu ja kõik, mis sidekriipsude vahele jääb. „Postkaardid Bratislavast“ oleks palju suuremaks väljakutseks nii kunstnikule kui vaatajale. Kuid kes seda suudaks? Kes seda tahakski.. Kas tegemist on pretensioonika kunstiteosega?

Rebeka: See näitus pole enam üks kunstiteos, vaid seeria. Idee on lihtne – lähed võõrasse linna, jälgid inimesi, mõtled neile välja lood – mõnus mõttemõlgutus võõraste linnade kohvikutes üksi kohvi juues. Pählapuu idee ühildada naabrivalve ja prantsuse kino on hea, aga teostus mind eriti ei paelu tegelikult. Ma ei saa aru, miks kunstnik meelega rõhutab käsikaamera kõigutamist (lisaks on helidega pildi „tõetruu“ toon nihkesse viidud), st osa kontseptsioonist jääb mulle arusaamatuks. Samas dokumentaalsuse ja fiktsiooni kokku viimine mulle sellisel kujul väga meeldib. Ma olen ikka vahel mõelnud, et äkki keegi jälgib ka minu aknaid! Kuidas Sulle tundub, kas vaataksid võimaluse korral läbi 243 postkaarti?

Gregor: Mul on see probleem, et olen poole oma teadlikust elust postkaarte kogunud. Seega asuksin koguja õnnetusest ka Pählapuu 243 postkaarti vaatama, aga peale kolmandat postkaarti mõistaksin, et need on kõik identsed. Udutatud stereotüüp + vaataja reministsentsid.

Rebeka: Mida Sa Laura Pählapuu näitusel näed?

Gregor: Ma usun, et mitte midagi sellist, millest ma eespool rääkisin. Tähendab, ma olen sellest täiesti teadlik. See näitustest ettekirjutamine on ikka perversne tegevus. Lummav ja uljas ka muidugi. Täna tegin sohki ja nägin enne teksti Katile saatmist pealt, kuidas Laura näitust üles pani. Esimene projektor muutis ruumi ilusaks ja enese eest kõnelevaks lavastuseks. Inglise keeles kõlaks – visual symphony. Ja kriitik päriks – kas ühe noodiga on võimalik sümfooniaid luua? Küllap silmale vist.


Previous
Rauno Thomas Moss
Next
Jevgeni Zolotko

Add a comment

Email again: