Maiofisi lugemise viise
–
Peterburi fotograafi ajugümnastilise pin-up fotonäituse arvustus.
Avaldatud Artishok, 21.05.2011: http://artishok.blogspot.com/2011/05/maiofisi-lugemise-viise.html
Avaldatud Artishok, 21.05.2011: http://artishok.blogspot.com/2011/05/maiofisi-lugemise-viise.html
26. märtsist 15. maini oli Peterburi Novõi Muzeis avatud vene kunstniku Gregori Maiofisi esimene suur kodumaine muuseuminäitus “Kunstnik ja modell: lugemise viise”. Erinevalt galeriinäitustest on muuseuminäituse puhul kunstniku käsutuses märksa rohkem ruumi, mis pakub võimaluse oma senisest elutööst ülevaate andmiseks. Maiofisi tagasivaade ulatus 90. aastate keskpaika ning koosnes mitmesajast teosest. Kirjutab Gregor Taul.
Enne lugemist vaadake näituse reklaami: http://www.youtube.com/user/NovyMuseum#p/a/u/0/p3GraFBiYCI
Gregori Maiofis sündis 1970. aastal Leningradis kunstnike perekonda. Tema isa oli armastatud nõukogude graafik ning paljude tuntud lasteraamatute autor Mihhail Maiofis (1), kunstniku isapoolsed vanavanemad olid arhitektid. Gregori Maiofis kasvas üles vanaisa projekteeritud majas Statšeki prospektil (2), kus õppis isa käe all varakult selgeks nii joonistamistõed kui erinevad graafikatehnikad. Sarnaselt kümnetele tuhandetele teistele Lenini linna lastele armastas temagi lapsepõlves üle kõige aega veeta Peeter I kuriositeetide kabinetis. Õudusfilmid olid tol ajal keelatud, kuid Kunstkamera tegi oma tõsieluliste monstrumidega ära mis tahes Hollywoodi õõvale, toppides laste pead täis imelikke pilte ja mõtteid. Nii tõdeb ka neljakümneühene Maiofis, et just Kunstkamerast sai alguse tema sürrealismilembus. Sürrealist on ta tõepoolest (näituse keskmes seisab installatsioon raudvoodiga!). Maiofisi näituselt leiab ühelt poolt kümneid otseseid viiteid sürrealismi klassikutele, teisalt ei jää ta vaid kopeerija seisusesse, andes omalt poolt väärika panuse sürrealismi kõnelemisse.
Maiofisi eluloo kohta veel nõnda palju, et 1989. aastal lõpetas ta Repini-nimelise Kunstiinstituudi (praegune Peterburi Kunstiakadeemia) graafikuna. 1991. aastal lahkus ta Ameerika Ühendriikidesse (Los Angeles), kus püüdis kinni nõukogude ajal kaduma läinud arengud Lääne kultuuriloos. 1996. aastal naases kunstnik Peterburi ning alles koduses miljöös puhkes õide kunstniku looming. Võiks ehk kriitiliseltki öelda, et pühendunult peterburilik natuur ei saanud väljaspool oma linna hakkama, kuna vajas kõige nähtamatu kõrval enda ateljeesse ka Ermitaaži ees töterdavat Karu, Maria teatri baleriine ja Kunstkamera museaale.. Igal juhul – Peterburi naasnud Maiofisi looming õitses tõusvas tempos edasi kuni 2008. aastani, mil saabus allakirjutanu arvates tipp seeria “Kunstnik ja modell” näol. Seeria on sedavõrd energiline ja nõukas, et sellest on raske midagi paremat välja mõelda.
Maiofis on minu jaoks ennekõike jutuvestja. Tema konstrueeritud jutud on lühikesed ning löövad, mõjuvad harmsilikult. Aga nagu Harmsi jutudki, pole Maiofisi pildid mitte huupi klõpsutatud-luuletatud naljalood, vaid hoolikalt läbi töötatud struktuuriga pisidraamad. Maiofis mainib ka näituse kataloogis, et tema jaoks on kõige olulisem tekst. Tema töömeetod näeb ette, et kõigepealt tuleb kirja panna kõigest üleliigsest puhastatud lugu ning alles seejärel võib mõelda loo pildiks vormistamise peale. Selline teksti jumaldamine on kuratlikult peterburilik käitumine ning oma linna intellektuaalse loo kontekstis äärmiselt tüüpiline, vaat et ära leierdatud loomise viis.
Nagu ka minu lugemise viis – tuleb vaid ära tabada Maiofisi poolt kasutatavate vastandpaaride (3) arsenal (millest kunstnik kahtlemata teadlik on) ning tema looming rullub meie ees lahti ilma suurema müstikata. Maiofisi loomingu puhul võiksid nendeks olemuslikeks vastandpaarideks olla näiteks a) mustvalge vorm (pildistab kahevärvilisele filmile) vs mustvalge sisu (kujutab kunstnikku ja modelli või inimest ja ahvi jne); b) mürarohke vorm (fotod on kaetud ähmastavate pintslilöökidega) vs klaar sisu (misanstseenidelt on eemaldatud kõik üleliigne); c) sürrealism (usaldage pilte vaadates mitte midagi lõpuni seletavat mitteteadvust!) vs terve mõistus (usaldage piltide vanasõnadest pealkirju lugedes kõike paika panevaid igavusi!) ning d) – mida võiks ühtlasi pidada “peasüüdlaseks” piltide kummalises kütkestavuses – foto (stseen pildistatakse filmile) vs maal (film ilmutatakse lõundile, mis hiljem üle maalitakse). Tulemuseks paras sibul.
Just selline sibul, mis sobib igaühele parajaks nosimiseks ja lahtiharutamiseks – õigeid ega valesid vastuseid siin ei ole. Maiofisi kontrastsetel piltidel kemplevad omavahel kümned ja kümned tähendustiined esemed ja sümbolid nagu sead, karud, pistikud, fallosed, ahvid, representatsioonid. Hakakem lugema kas või karust, kes talvel kaob ja kevadel välja ilmub, kes on seetõttu kuuline tegelane ja seotud alateadvuse mustemate, pidurdamatute jõududega; kes on ktooniline, julm ja ohtlik, kuid kes siiski tsirkuses mee abil tantsima õpetatakse. Umbes nagu Venemaa?
Outro
Kui teist korda Maiofisi näitusel olin ning fotoaparaadiga ühe töö teise järel üles pildistasin, astus minu juurde heas tujus mees, kes uuris, miks ma nii palju pildistan, et parem ma ostku album. Olin seda meest pildi pealt varem näinud, tervitasin kunstnikku ning küsisin, kas ma ei võiks temaga sealsamas näituse asjus intervjuu läbi viia. Seepeale Gregori Maiofis muheles ja lubas vastata ühele heale küsimusele, kui ma selle piisavalt kiiresti konstrueerida suudan. Meenusid Harry Liivranna õpetussõnad, et häid küsimusi tuleb osata välgukiirusel luua. Tema kohtas Leni Riefenstahli, sõnastas hetkega kolm küsimust ning sai väga hästi hakkama. Mina loomulikult ei saanud. Kohmitsedes peas läbi eelmise Novõi Muzei näituse (4), kogelesin küsimuse asemel suust välja väite, et tema oeuvre sarnaneb õigeusu ikoonidele, et tema teosed onkuidagi rangelt dihhotoomsed ning peitva iseloomuga... Enne kui jõudsin oma küsimusega üldse kuhugi jõuda, hakkas kunstnik naerma ja ütles, et jah tema teosed on tõesti ikoonid, ainult et 50 aasta pärast. Ütles, et tema teostes pole midagi ülepingutatult religioosset või müstilist, et tema jaoks on kõige olulisem puhastada pildist kõik üleliigne, et teosed saaksid otsekohesed ning arusaadavad. Et need oleksid löövalt selged. Ja sellised peaksid ka sinu küsimused olema, ta õpetas ja muheles.
PS. Vaadake Maiofisi fotosid järgmiste linkide tagant:
http://livetrace.wordpress.com/links/maiofis/
http://www.popoffart.com/xydoj/31-Maiofis/GL.htm
Viited
(1) Gregori isa Mihhail Maiofisi kujundatud raamatuid võib ka Eestist leida. Vt: http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/index?valik=otsing&paring=maiofis&otsi.x=0&otsi.y=0
(2) Kunstniku vanaisa Solomon Maiofisi projekteeritud Statšeki prospekti võimsad stalinistlikud majamürsud (http://www.citywalls.ru/search-architect1442.html) Avtovo metroojaama juures on mulle esimesest kohtumisest peale mõjunud sümboolsete linnaväravatena. Need majad ääristavad linnaliikluse pudelikaela, millest saavad alguse ummikud Tallinna poolt saabujate jaoks.
(3) Seda sel juhul, kui teie eesmärgiks peaks olema targutamise ettekäändel põhjatult huvitava kunstniku loomingu taandamine vaid binaarsete opositsioonide mänguks.
(4) http://artishok.blogspot.com/2011/02/uus-skulptuur-struktuur-ja-kaos.html
Enne lugemist vaadake näituse reklaami: http://www.youtube.com/user/NovyMuseum#p/a/u/0/p3GraFBiYCI
Gregori Maiofis sündis 1970. aastal Leningradis kunstnike perekonda. Tema isa oli armastatud nõukogude graafik ning paljude tuntud lasteraamatute autor Mihhail Maiofis (1), kunstniku isapoolsed vanavanemad olid arhitektid. Gregori Maiofis kasvas üles vanaisa projekteeritud majas Statšeki prospektil (2), kus õppis isa käe all varakult selgeks nii joonistamistõed kui erinevad graafikatehnikad. Sarnaselt kümnetele tuhandetele teistele Lenini linna lastele armastas temagi lapsepõlves üle kõige aega veeta Peeter I kuriositeetide kabinetis. Õudusfilmid olid tol ajal keelatud, kuid Kunstkamera tegi oma tõsieluliste monstrumidega ära mis tahes Hollywoodi õõvale, toppides laste pead täis imelikke pilte ja mõtteid. Nii tõdeb ka neljakümneühene Maiofis, et just Kunstkamerast sai alguse tema sürrealismilembus. Sürrealist on ta tõepoolest (näituse keskmes seisab installatsioon raudvoodiga!). Maiofisi näituselt leiab ühelt poolt kümneid otseseid viiteid sürrealismi klassikutele, teisalt ei jää ta vaid kopeerija seisusesse, andes omalt poolt väärika panuse sürrealismi kõnelemisse.
Maiofisi eluloo kohta veel nõnda palju, et 1989. aastal lõpetas ta Repini-nimelise Kunstiinstituudi (praegune Peterburi Kunstiakadeemia) graafikuna. 1991. aastal lahkus ta Ameerika Ühendriikidesse (Los Angeles), kus püüdis kinni nõukogude ajal kaduma läinud arengud Lääne kultuuriloos. 1996. aastal naases kunstnik Peterburi ning alles koduses miljöös puhkes õide kunstniku looming. Võiks ehk kriitiliseltki öelda, et pühendunult peterburilik natuur ei saanud väljaspool oma linna hakkama, kuna vajas kõige nähtamatu kõrval enda ateljeesse ka Ermitaaži ees töterdavat Karu, Maria teatri baleriine ja Kunstkamera museaale.. Igal juhul – Peterburi naasnud Maiofisi looming õitses tõusvas tempos edasi kuni 2008. aastani, mil saabus allakirjutanu arvates tipp seeria “Kunstnik ja modell” näol. Seeria on sedavõrd energiline ja nõukas, et sellest on raske midagi paremat välja mõelda.
Maiofis on minu jaoks ennekõike jutuvestja. Tema konstrueeritud jutud on lühikesed ning löövad, mõjuvad harmsilikult. Aga nagu Harmsi jutudki, pole Maiofisi pildid mitte huupi klõpsutatud-luuletatud naljalood, vaid hoolikalt läbi töötatud struktuuriga pisidraamad. Maiofis mainib ka näituse kataloogis, et tema jaoks on kõige olulisem tekst. Tema töömeetod näeb ette, et kõigepealt tuleb kirja panna kõigest üleliigsest puhastatud lugu ning alles seejärel võib mõelda loo pildiks vormistamise peale. Selline teksti jumaldamine on kuratlikult peterburilik käitumine ning oma linna intellektuaalse loo kontekstis äärmiselt tüüpiline, vaat et ära leierdatud loomise viis.
Nagu ka minu lugemise viis – tuleb vaid ära tabada Maiofisi poolt kasutatavate vastandpaaride (3) arsenal (millest kunstnik kahtlemata teadlik on) ning tema looming rullub meie ees lahti ilma suurema müstikata. Maiofisi loomingu puhul võiksid nendeks olemuslikeks vastandpaarideks olla näiteks a) mustvalge vorm (pildistab kahevärvilisele filmile) vs mustvalge sisu (kujutab kunstnikku ja modelli või inimest ja ahvi jne); b) mürarohke vorm (fotod on kaetud ähmastavate pintslilöökidega) vs klaar sisu (misanstseenidelt on eemaldatud kõik üleliigne); c) sürrealism (usaldage pilte vaadates mitte midagi lõpuni seletavat mitteteadvust!) vs terve mõistus (usaldage piltide vanasõnadest pealkirju lugedes kõike paika panevaid igavusi!) ning d) – mida võiks ühtlasi pidada “peasüüdlaseks” piltide kummalises kütkestavuses – foto (stseen pildistatakse filmile) vs maal (film ilmutatakse lõundile, mis hiljem üle maalitakse). Tulemuseks paras sibul.
Just selline sibul, mis sobib igaühele parajaks nosimiseks ja lahtiharutamiseks – õigeid ega valesid vastuseid siin ei ole. Maiofisi kontrastsetel piltidel kemplevad omavahel kümned ja kümned tähendustiined esemed ja sümbolid nagu sead, karud, pistikud, fallosed, ahvid, representatsioonid. Hakakem lugema kas või karust, kes talvel kaob ja kevadel välja ilmub, kes on seetõttu kuuline tegelane ja seotud alateadvuse mustemate, pidurdamatute jõududega; kes on ktooniline, julm ja ohtlik, kuid kes siiski tsirkuses mee abil tantsima õpetatakse. Umbes nagu Venemaa?
Outro
Kui teist korda Maiofisi näitusel olin ning fotoaparaadiga ühe töö teise järel üles pildistasin, astus minu juurde heas tujus mees, kes uuris, miks ma nii palju pildistan, et parem ma ostku album. Olin seda meest pildi pealt varem näinud, tervitasin kunstnikku ning küsisin, kas ma ei võiks temaga sealsamas näituse asjus intervjuu läbi viia. Seepeale Gregori Maiofis muheles ja lubas vastata ühele heale küsimusele, kui ma selle piisavalt kiiresti konstrueerida suudan. Meenusid Harry Liivranna õpetussõnad, et häid küsimusi tuleb osata välgukiirusel luua. Tema kohtas Leni Riefenstahli, sõnastas hetkega kolm küsimust ning sai väga hästi hakkama. Mina loomulikult ei saanud. Kohmitsedes peas läbi eelmise Novõi Muzei näituse (4), kogelesin küsimuse asemel suust välja väite, et tema oeuvre sarnaneb õigeusu ikoonidele, et tema teosed onkuidagi rangelt dihhotoomsed ning peitva iseloomuga... Enne kui jõudsin oma küsimusega üldse kuhugi jõuda, hakkas kunstnik naerma ja ütles, et jah tema teosed on tõesti ikoonid, ainult et 50 aasta pärast. Ütles, et tema teostes pole midagi ülepingutatult religioosset või müstilist, et tema jaoks on kõige olulisem puhastada pildist kõik üleliigne, et teosed saaksid otsekohesed ning arusaadavad. Et need oleksid löövalt selged. Ja sellised peaksid ka sinu küsimused olema, ta õpetas ja muheles.
PS. Vaadake Maiofisi fotosid järgmiste linkide tagant:
http://livetrace.wordpress.com/links/maiofis/
http://www.popoffart.com/xydoj/31-Maiofis/GL.htm
Viited
(1) Gregori isa Mihhail Maiofisi kujundatud raamatuid võib ka Eestist leida. Vt: http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/index?valik=otsing&paring=maiofis&otsi.x=0&otsi.y=0
(2) Kunstniku vanaisa Solomon Maiofisi projekteeritud Statšeki prospekti võimsad stalinistlikud majamürsud (http://www.citywalls.ru/search-architect1442.html) Avtovo metroojaama juures on mulle esimesest kohtumisest peale mõjunud sümboolsete linnaväravatena. Need majad ääristavad linnaliikluse pudelikaela, millest saavad alguse ummikud Tallinna poolt saabujate jaoks.
(3) Seda sel juhul, kui teie eesmärgiks peaks olema targutamise ettekäändel põhjatult huvitava kunstniku loomingu taandamine vaid binaarsete opositsioonide mänguks.
(4) http://artishok.blogspot.com/2011/02/uus-skulptuur-struktuur-ja-kaos.html
Add a comment