Writing, Curating and Lecturing on Visual Arts, Public Space and Architecture

Monument peaks sotsiaalset kudet looma, mitte lõhkuma

Interview by Kadri Karro about the state of monuments in Estonia and beyond published by the weekly newspaper Eesti Ekspress 19 February 2021.

Kunstiteadlane Gregor Taul on aastaid uurinud monumentaalkunsti
ja kirjutab sel teemal doktoritööd. Tauliga rääkis monumentidest ja avalikust ruumist Kadri Karro.

Gregor Taulil (34) on valmimas doktoritöö hilisnõukogudeaegsest monumentaal- ja dekoratiivkunstust Eestis, Lätis ja Leedus; lisaks õpetab ta Eesti Kunstiakadeemia tudengeid ja avaldab aja- kirjanduses kunsti- ja arhitektuurikriitiikat. Endise Kondase keskuse kuraatorina tunneb ta hästi ka Eesti kunstikultuuri kuumimat keset sel talvel – Viljandit, kuhu alustuseks oma jutuga ka suundume.


2014. aastal kirjutasid sa Viljandi uuest laululavast ja märkisid muuseas, et sündis küll väärtarhitektuur, kuid laululava sai turvaliselt igav ja ei loodud midagi, mis „kiusaks, noriks tüli, kõdistaks, ehmataks, tekitaks ebamugavust või kadedust, paneks juurdlema või vastu vaidlema“. Nüüd on selline objekt Viljandis püsti ja kasti pandud. Mis tundeid Joala monument sinus tekitab?


Joala monumendi lugu on mingis mõttes hästi lihtne. Seda ei oleks lihtsalt kunagi pidanud juhtuma ja jutul lõpp. Niimoodi avalikku raha ei kasutata. Kui kujurite ühing soovitab asjast loobuda – sealt edasi saavad kõik sammud ainult valesti minna. See on õpikunäide, kuidas asju teha ei tohiks.Asi ei ole niivõrd avalikus konkursis või eratellimuses – mõlemal on oma head ja vead –, kuid nii ühe kui teise puhul on õnnestumise eeltingimuseks professionaalselt ja läbipaistvalt korraldatud tellimisprotsess.

Teisalt – kui jätta kõrvale selle skulptuuri kunstiline kvaliteet ja muu probleemne, siis... Ma olin ka aasta alguses Viljandis. Inimesed tulid vastu ja muudkui küsisid, kus Joala monument asub. See oli haarav, kuidas kuju oma jaburuses linnaruumi aktiveeris. Ilmselt need entusiastid, kes kuju püsti panid, ar- vasid, et suur huvi on tingitud toredast monumendist, aga eks inimesed tulid ikka skandaali pärast. Mulle tundub, et inimesed kiirustasid Viljandisse, et teha Joala monumendiga pilt ära, enne kui see maha võetakse, ja panna fototõestus Facebooki – me oleme seal käinud ja me oleme seda imeasja näinud.

Jah, monumentide järelelu teema virtuaalmaailmas on väga aktuaalne. Praegu sotsiaalmeedias ringi käies,neid meeme vaadates ja kommentaare lugedes – äärmiselt naljakad, huvitavad ja mitmekülgsed arvamused. Ma loodan, et keegi kogub ja talletab seda folkloori.

Kui püüda end sellest humoorikast, kuid paljude jaoks ka valulikust olukorrast distantseerida ja vaadata asjale kultuuriteadusliku pilguga, siis minu jaoks on põnev jälgida selle protsessi juriidilist ja (kunsti)poliitilist kulgu. Kui kuju peaks maha võe- tama – minu arust selleks legaalset alust ei ole –, siis on tegemist mõneti Kaur Kenderi „Untitled 12“ sarnase kaasusega, mis pakuks erialast huvi tänapäeva ikonoklasmi analüüsijatele ka väljaspool Eestit. Šveitsi ajaloolase Dario Gamboni monograafia „The Destruction of Art“ kubiseb vastavatest näidetest ja selles mõttes ei ole Joala monumendi olukord unikaalne, kuid aitab laiemasse konteksti asetatuna mõtestada seda, kuidas praegune läänemaailm piltidega hakkama saab – või ei saa. Olen oma tudengi- tega korraldanud väitlusi 1980. aastatel tugevalt kunstimaailma raputanud Richard Serra „Tilted Arci“ tee- mal. Õppejõuna on mul mõistagi hea meel, kui saan sama laadi debati ajas ja ruumis lähemale tuua.
Mis sa arvad, kas see juhtum mõjutab kuidagi seda, mismoodi asjad meie avalikus ruumis edaspidi toimuvad? Avaliku ruumi areng ei ole lineaarne progress. Paraku ei ole nii, et kunst, disain, linna eest hoolitsemine või üleüldse ühiskondlik debatt kosuks ajas. Naiivne oleks arvata, et Joala monumendiga seonduvad käitumis- ja korraldamismustrid pannakse nüüd jäädavalt häbiposti ja minnakse parema ja targemana edasi. Selliseid veidrusi tuleb kindlasti veel, iseasi kui valulised nad on.

Minu arust kaldub praegune kunstikultuur ökoloogia, võrdõiguslikkuse, demokraatliku ühisruumi, disaini ja inseneeria poole ja ma julgen arvata,et selline rõhuasetus toob avalikus ruumis kaasa teatava arengu. Mulle tundub, et Mati Karmini lootusetuna näiv võitlus oma loomevabaduse eest näitab, et loomevabadust on üha keerulisem ja mõttetum püünele tõsta.Teisisõnu – ökokatastroofiga silmitsi seisval ühiskonnal pole traditsioonilise kunstivabadusega lihtsalt midagi peale hakata.

Samas kui võrrelda Viljandi kogemust sellega, mis praegu näiteks Poolas toimub, siis variseb mu argument kolinal kokku. Sealse printsipiaalse võitluse üle sõnavabaduse eest on siinsed Joala monumendi arutelud ninnu-nännutamine.

Räägi palun natuke Poola arengusuundadest.

Eestis ja mujal Baltikumis viidi 1990ndate alguses kiiresti läbi protsess, mida ajaloolane Marek Tamm on nimetanud monumentaalseks restitutsiooniks. See oli laiahaardeline ruumiline ümberpööramine, mille raames nõukogude monumendid asendati rahvuslike mälumaastikega, s.t enamasti sõjaeelsete vabadussõja võidusammastega. Verevahetus ei olnud täielik, nagu me teame Pronkssõduri kogemusest.

Poolas 1990ndatel sotsialismiaja monumente niimoodi maha ei võetud. Ma ei tea täpselt, miks, aga eks selle suurriigi suhet (post)kommunismi ongi keeruline mõista. Piisab teadmisest, et nad ehitasid sel ajajärgul ligikaudu 4000 kirikut – nende memoriaalkunstis puhusid teistsugused tuuled.

Monumentide mahavõtmine algas Poolas pärast 2015.aastat,kui võimule tuli Õiguse ja Õigluse partei (PiS). See protsess algas nn dekommuniseerimi- sega, mis ei lubanud linnapildis näidata näiteks sirpi ja vasarat. Paraku sei- sab selliste keeldude sätestaja silmitsi keeruliste valikutega, kus on tihti raske öelda, kust läheb piir vaenuliku ideoloogia, naiivse aatelisuse või ohutu nostalgia vahel. Kui otsustaja sellises olukorras jonni ei jäta ning surub kõigest hoolimata läbi absurdini ulatuvaid otsuseid, on tulemuseks monumentaalse ruumi monopoliseerimine – meie teame, mida maha võtame ja mida asemele paneme.

Mis juhtus abordikeelu vastaste protestide käigus? Igasugused monumendid üle riigi kujunesid justkui valitsuse kehastuseks. Olgu ausammas Johannes Paulus II-le või mõnele kultuuritegelasele pühendatud, kuid suures plaanis esindavad nad nüüd kõik võimupartei tahet. Nii on monumentidest kujune- nud suhtluskanalid mitte ainult valitsuse ründamiseks, vaid kogu ühiskonnaga suhtlemiseks. Monumentidele kritseldatud veripunased välgunooled on protestisümbolina levinud kiiresti üle maailma.

Monumendid on selles konfliktis sedavõrd olulised, et kui hiljuti oli võimudele teada, et protestijad on taas tänavatele tulemas, siis ümbritseti politseinikest kaitsemüüriga ka 2010. aastal toimunud Smolenski lennukatastroofi monument. Võib ju küsida, kuidas on naiste valikuvabadus seotud lennukatastroofiga? Aga näe, monumentidel võib olla hirmuäratavalt reaalne agentsus.

Kuid see protsess ei puuduta ainult ausambaid. Poolas toimuvad ka robustsed ja sisu poolest väga häirivad grafitilahingud avalikus ruumis, kus korrakaitseorganid valavad õli tulle oma „kuraatoritööga“,otsustades, millised pilte kustutada ja millised mitte. Kuidas peaks avalikku ruumi looma, milline see protsess peaks olema? Inimkeskne. Ei tohi unustada, et läbi ajaloo on tellimuskunsti rolliks ol- nud mitte ainult ruumi ilustamine, vaid ka tähelepanu eemale juhtimine suurematelt probleemidelt.

Ütleme, et meil on Viljandi-suurune kogukond, kus terve linna peale elab kolm kodutut. Kumma me siis valime? Kas aitame nemadki järje peale või tõstame püünele ühe heerose, kes elas seal vastsündinuna kaks nädalat? Minu jaoks siin küsimust ei ole. Nojah, kolme kodutu näide võib olla meelevaldne, aga mõte on ju selles,et avalikku ruumi tuleks luua kohalikele. Et seda teha, tuleb neid kuulata ja nende vajadusi tunda. Baasvajadusi mõistame ilmselt kõik üsna sarnaselt, aga sealt edasi kisub asi poliitiliseks – mida siis on inimesel õnnelikuks eluks vaja?

Oma Viljandi laululava artiklis väitsin uljalt, et selleks on vaja konflikti, mis tekitab arutelu, mille käigus kõik justkui imeväel targemaks ja paremaks saavad. Eks see oli bravuuriga öeldud. Kui asjale laiemalt vaadata, siis ma pigem arvan, et tulemuslikuks avaliku ruumi loomiseks on vaja kindlapiirilist visiooni või isegi ideoloogiat – kui natuke õõvastavalt väljendada.

Tallinnas pole pärast Endrik Männi ametist loobumist 2019. aastal enam linnaarhitektigi. Kunagi oli linna- kunstnik, oli linnadisainer... Tallinn ei olegi normaalne näide. Ma ei taha kõrgilt mõjuda, aga ajalukku vaadates võiks ju öelda, et arhitektuurile tegelikult sellised poolautoritaarsed süsteemid sobivad. Keskerakond kasutas oma ainuvõimu Reidi tee ja muu jama ehitamiseks, selle asemel et realiseerida tõeliselt visioonirikkaid ideid.

Mis puudutab selliseid tsentraalseid kompetentsikeskusi nagu riigiarhitekti büroo, siis hilisnõukogude kunstikultuuri uurijana väljendaksin küll oma toetust sellele ideele.Eks nõukaaegsete kogemuste eeskujuks seadmine on libe tee,kuid rahustuseks võin öelda,et nii nagu meil suunas toona avaliku ruumi kunsti üks nõukogu, kuhu kuulusid oma ala parimad asjatundjad,toimib see praegu suuresti ka Põhjamaades.

Kui tuua võrdluseks meie praegune protsendikunst, kus iga uue konkursi puhul pannakse kokku uus žürii, kes tuleb kokku paariks tunniks ja vastutab tulemuse eest minimaalselt, siis minu arust ei teki seal piisavalt järjepidevat kompetentsi. Mõtle, kui Ekspressi paneks igal nädalal kokku mõni uus toimetus. Seetõttu tundub mulle loogiline,et nii riigi üldist arhitektuuri-, disaini- kui avaliku ruumi kunsti poliitikat võiks iga päev ellu viia professionaalsed tiimid aastatepikkuse kogemusega.


On sul viimasest ajast tuua mõni hea avaliku ruumi skulptuuri näide? 

Saksamaal Chemnitzi linnas asub tänaseni maailma kõige suurem Karl Marxi büst, täpsemalt seitsme meetri kõrgune pea (1971). Möödunud suvel tegi Rumeenia-Tšehhi kunstnikeduo Anetta Mona Chisa ja Lucia Tkacova ühte Chemnitzi parki uue Karl Marxi monumendi – Kommunistliku Partei manifesti autori pronksi valatud seedetrakti. „The Gut“ lookleb puude vahel ja on loo- mulikult laste lemmik – kes suudab otsast lõpuni mööda Karl Marxi soo- likaid kõndida! Ja samas on tal tugev teoreetiline ja kriitiline mõõde. Kunstnike sõnul on see kõige marksistlikum teos, mis üldse saab olla, sest läheb oma dialektilises analüüsis mikrotasandile. Tõeliselt jabur ja koomiline, aga toimib.

Milline on sinu jaoks hea avalik ruum? 

Oleneb, milliselt positsioonilt vastata. Kui ma kümme aastat tagasi Peterburis elasin, siis olin ma viie miljoni inimese keskel ainus rattur. Üks mu sõber ütles, et ainult Kesk-Aasia Gastarbeiter’id sõidavad rattaga ja nendesse ei suhtuta eriti soosivalt. Mõistagi oli rattasõit ohtlik, aga sellest hoolimata oli see linn minu jaoks oma ajaloo ja nüüdisaegsete kihistuste tõttu lõputult paeluv ja sellisena väga hea. Nipernaadina olid mul kvaliteetsele avalikule ruumile väga väikesed ootused.

Teisalt, kahe väikse lapse isana on mu ootused avalikule ruumile teistsugused. Viljandis ja teistes väikelinnades tuterdab nelja-aastane ise lasteaia ja kodu vahet. Võib-olla on selliseid turvalise liikluse enklaave ka Tallinnas?

Viimane Eesti inimarengu aruanne rõhutab,et peaksime rohkem tähtsustama oma ruumilist pärandit, sest mitmekesine ruum loob õnnelikumat ühiskonda. Pealegi ei ole enam lihtsalt eetiline ehitada uusi maju, kui vanad seisvad kasutuseta. Kui minu lapsed üles kasvavad, kas nad üldse näevad ainsatki maja 1990ndatest? Tallinna kesklinnas on nad selleks ajaks ilmselt kõik juba lammutatud.


Mis on sinu hinnangul Eesti monumentaalkunstis väärtuslik, mida kindlasti säilitada ja millele tähelepanu pöörata?

Kui monumentidest edasi minna, siis hästi intrigeeriv on sisearhitektuuri säilitamine. Praegune Aulo Padari märgiliste ruumide näitus Arhitektuurimuuseumis kutsub hästi sellel teemal kaasa rääkima. Viimati läks koroonaviiruse nahka Narva kohviku interjöör. Ühena viimastest on oma „ajaloolise“ väljanägemise säilitanud kohvik Energia. Kas ja kus on veel selliseid ruume säilinud?

See on keeruline temaatika, sest tihti eraomandis olevate ruumide „aega sulgemine“ eeldab väga põhjalikult läbi mõeldud stsenaariume jätkusuutliku majandamise, museali- seerumise,konserveerimise jms kohta. Näiteks korraldas sisearhitektide liit hiljuti näituse Väino Tamme projekteeritud majast, mille autentse säilitamisega on kõik hästi. Kuidas läheb aga tema aatekaaslase Vello Asi majaga Meriväljal, mis võiks ju olla rahvusvahelistele arhitektuurifännidele samasugune sihtkoht nagu Alvar Aalto majad Soomes, pole teada.


Kuidas eestlased oma pärandit hoiavad teiste lähiriikidega võrreldes? 

See pole päris minu teema, aga mulle näib, et postsovetlike riikide seas oleme võrdlemisi edukad. Kui hinnata üksnes nõukogudeaegse arhitektuuri kaitse alla võtmist, siis selles vallas oleme iseäranis edumeelsed. Ma võin valesti mäletada, aga otseselt arhitektuurimälestistena on meil kaitse alla võetud umbes poolsada hoonet. Võrdluseks Gruusias, kus loodi omal ajal vägagi eriskummalist arhitektuuri, on kaitse all kolm nõukogudeaegset hoonet, kusjuures see ei ole päästnud neid jätkuvatest ümberehitustest. Mõnevõrra üllatuslikult on varasema pärandi väärtustamisega hädas ka Peterburi. Stalini-aegset neoklassitsismi austatakse, kuid 1920. aastate avangard, mida ülejäänud maailm imetleb, ei ole veel väärtustamise künnist ületanud ja paljud arhitektuuripärlid on hävimisohus.

Võib-olla võiks siinkohal paralleeli tuua Joala monumendi ja Sakala keskuse vahel. Ma usun, et paljud muinsuskaitsjad on nõus, et Sakala keskuse häbitu lammutamine raputas mitte ainult erialaspetsialiste, vaid ka ühiskonda laiemalt. Tajuti, et nõukogudeaegne monumentaalne avaliku funktsiooniga arhitektuur ei tohiks nii kergekäeliselt alla vanduda „city“ klaastahukatele. Nii kutsus Sakala juhtum esile arutelu lähimineviku ehituspärandi säilitamise üle, mis päädis suuremahulise inventeerimisprojektiga. Näis, kas Joala monumendil on ruumikultuuri aktiveerimises samasugust haaret.


Me istume sinuga praegu väga lähedal kohale, kuhu peagi kerkib järgmine juba enne püstitamist poleemikat tekitanud kuju – monument Konstantin Pätsile.

Ma olen üllatunud Pätsi monumendi asukoha valikust. Ehkki üks meie olulisemaid kultuuriasutusi, rahvusooper Estonia, on olnud tihedalt poliitikaga seotud, siis võib-olla oleks praegu arukam jätta ta päevapoliitikast eemale? Lisaks kogu see veider linnaruumiline sigri-migri siin Estonia ümber, kuhu varsti lisandub ka Georg Otsa kuju. Kõik näis juba ette ütlevat, et see ei lõpe hästi. Kui üldse, siis minu arust passiks Pätsi mälestuse jäädvustamine Vabariigi Presidendi Kantselei juures või Kloostrimetsa talu aladel Bo- taanikaaias.

On kõnekas, et žürii ei olnud võidutöö puhul üksmeelne ja üks liige vastandus sellele ka avalikult. Midagi sarnast, kuigi märksa vürtsikamas kastmes, toimus ERMi arhitektuurikonkursi järel. Siis astusid ülejäänud žüriiliikmed võidutöö kaitseks jõuliselt välja ning ma usun, et nende kindlameelsus aitas nii arhitektidel kui muuseumil selle keerulise teekonna lõpuks edukalt läbida. See, et Pätsi monumendi žürii tuumik jättis Vergo Verniku ja Toivo Tammiku ilma oma selgelt argumenteeritud toetusest, on minu arust jabur ja näitab, et kogu protsess oli vildakas.

Paraku on monumendid oma olemuselt kinnised süsteemid ja seda enam tasub iga uue puhul leida ühine keel, kas meil üldse on seda monumenti vaja. Äge, et Pätsi ümber debatti peeti, aga ju siis ei läinud see arutelu lõpuni välja. Monument peaks looma sotsiaalset kude, mitte seda lõhkuma. Ja nii Joala kui Pätsi puhul on seda loomise poolt vajaka jäänud.































Previous
Sisearhitektuuri teejuhid

Add a comment

Email again: