Writing, Curating and Lecturing on Visual Arts, Public Space and Architecture

Pretsedenditu protsent

Artikkel kunstiteose tellimise seaduse esimestest viljadest.

Avaldatud eesti ja inglise keeles kvartaalses kunstiajakirjas Kunst.ee 2/2014: 

1

2011. aastal jõustus kunstiteoste tellimise seadus (KTTS), mille kohaselt tuleb avalike hoonete ehitustööde maksumusest vähemalt 1% eest soetada kunstiteoseid. Seadus rakendub riigi- ja avalik-õiguslikele asutustele ning riigi enamusosalusega sihtasutustele ja mittetulundusühingutele, kuid ei laiene kohalikele omavalitsustele. Kunstiteoseid tuleb hankida, kui ehitustöid teostatakse vähemalt 750 000 euro ulatuses. Kunstiteoste tellimisel kuulutatakse vastavalt riigihanke seadusele välja anonüümne konkurss, mille tulemusi hindab komisjon, mille liikmetest kaks kolmandikku peavad kuuluma loomeliitu.

2014. aasta alguseks on valminud umbes kümmekond "protsendikunsti" teost, tänu millele on kunstiellu pumbatud ligikaudu 400 000 eurot, mis vastab ligikaudselt näiteks Tartu Kunstimuuseumi 2014. aasta eelarvele. Võrdluseks veel, et Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi tänavune eelarve on 294 591 eurot ning Kultuuriministeeriumi kunstigaleriide toetusprogrammi alusel jaotati laiali 140 000 eurot. Protsendikunst opereerib seega pretsedenditult suurte summadega, mis on krooniliselt alarahastatud kunstimaailmale põhimõtteline töövõit ja oluline tunnustus, aga kohati ka uute jamade alguspunkt. Järgnevalt peatun pikemalt mõnel lemmikul uuel taiesel ning kirjeldan lühidalt teisi, vähem kõnetanud teoseid.

 

2

Seaduse seni põhiline mobiliseerija on paradoksaalselt olnud endine haridusminister Jaak Aaviksoo oma riigigümnaasiumide generaalplaaniga. Möödunud kevadel kuulutas riigigümnaasiumide haldaja Riigi Kinnisvara AS välja hanke, mille alusel telliti protsendikunsti kolmele uhiuuele riigigümnaasiumile (Viljandi Gümnaasium, Läänemaa Ühisgümnaasium, Jõgevamaa Gümnaasium), mille hoonetele lisati kas juurdeehitised või renoveeriti olemasolevaid mahtusid, ning ühele olemasolevale riigigümnaasiumile (Nõo Reaalgümnaasium), mille vana maja lammutati ja asemele uus hoone rajati. Viljandis avati Salto arhitektuuribüroo projekteeritud ja Eesti Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali aastapreemia pälvinud õppehoone. Haapsalus ja Jõgeval viidi läbi ausad (alampakkumisel põhinevad), kuid iseloomuvaesed renoveerimistööd. Nõos lammutati vana koolimaja, mille asemele rajati ehituskunstilises plaanis mittemidagiütlev paneelmaja.

2015. aasta sügisest lisandub neile veel neli riigigümnaasiumi (Pärnus kuni 720 õpilasele, Jõhvis kuni 540 õpilasele, Tartus kuni 540 õpilasele ja Võrus kuni 450 õpilasele1), mistõttu võiks arutleda, milliseid riiklikke stsenaariume kunstiteosed koolimajades täitma hakkavad. Näiteks on väidetud, et riigigümnaasiumid hakkavad kasvatama kodanikke, kes peavad aduma, et elu väljaspool tõmbekeskuseid pole rentaabel. On ka spekuleeritud, et minimaalne gümnaasiumide arv aitaks kulude kokkuhoidmise kõrval viljeleda senisest rangemat pedagoogilis-ideoloogilist kontrolli siinse noorsoo üle. Iseenesest ei pruugi see halb mõte olla, juhul kui riiklikul tasandil suudetaks paika panna mõistlik ühine eesmärk järgmiseks viiekümneks aastaks. Praegu aga ei näe seda kusagilt tulemas, mistõttu riigigümnaasiumide patroneerimine paistab teenivat hetke poliitilis-aatelisi eesmärke.

Siiski aiman üht positiivset tagajärge, mille riigigümnaasiumide edendamine kaasa võiks tuua: kui seni on gümnasistid olnud ühiskondlikus elus nähtamatud kõrvaltegelased, siis uus kord võib nii kultuurilisele kui poliitilisele areenile tuua intensiivse ja hulljulge kontingendi, kes tajub ja realiseerib oma häält ja õigust ning on võimeline üle kavaldama enese gümnasisti staatust.

Enne sõda toimus midagi sarnast, kui 1934. aasta koolireform lõi senise 11-klassilise kaheastmelise kooli asemele kolmeastmelise süsteemi, kus alg- (1.–4. klass) ja keskkoolile (5.–9. klass) seati vastukaaluks prestiižne gümnaasium (10.–12. klass), kuhu iga mats ei pääsenud. Vaikiva ajastu arhitektide nördimuseks aktiviseerusid värsked iseteadlikud gümnasistid sedavõrd, et moodustasid 1930. aastate lõpus vaat et kõige radikaalsema ühiskonnagrupi. Kibemagusaks näiteks on vabariigi viimastel aastatel tegutsenud salaselts Elbumus, mille gümnasistidest liikmed (Ilmar Laaban, Ilmar Mikiver, Ilse Lehiste jt) kavatsesid koondada kogu Euroopa koolinoored, et Vana Maailm surnud seisust välja tuua. Leian, et õppeasutustes kultiveeritav protsendikunst peaks sellest lähtuvalt võtma eesmärgiks õpilastest igasuguse loiduse eemalepeletamise ja iseteadlikkuse kasvatamise.

 

3

Läänemaa Gümnaasiumi vestibüüli ja majaesise protsendikunsti ideekonkursile esitati seitse pakkumist. Komisjon koosseisus Leidi Schmidt (kooli direktor), Katrin Tomberg-Tohter (hoone restaureerimisprojekti autor), Pille Lausmäe (Eesti Sisearhitektide Liit), Hugo Mitt (Eesti Disainerite Liit), Jaan Elken (Eesti Kunstnike Liit), Mati Veermets (Eesti Kujundusgraafikute Liit) ja Taavi Aare (Riigi Kinnisvara AS) valis võitjaks skulptor Edith Karlsoni kureparve kujutava skulptuurigrupi "Lennula", mis ühtlasi valgustina toimib (52 alumiiniumlinnust on osadel pea asendatud elektripirniga). Nõtke installatsiooni tarbeks voltis kunstnik 52 lainepapist lindu, võttis neilt vormi ja valas alumiiniumisse. Kujundikeel tulenes sellest, et kooli sümboliks on luik ning kooli logol on kujutatud paberist volditud lindu.

Võrreldes teiste protsendikunsti taiestega on Karlsoni teos kohalikes inimestes kõige rohkem pahameelt tekitanud. Mitmete nördinud kirjutajate kõrval on ajaleht Lääne Elu avaldanud arvamusloo ka Ühisgümnaasiumi kunstiõpetaja Tiiu Randmaa-Mihklalt, kes sedastab, et antud kontekstis ei tõsta Karlsoni teos esile ajaloolise hoone väärikust, vaid läheb oma stiililt ja teostuselt sellega vastuollu, mistõttu pole ka loota, et selle väärtus aastatega kasvaks. Ta argumenteerib, et probleem on selles, et kitsas ring professionaale otsustab suurte summade kulutamise üle, kuid avalikesse hoonetesse planeeritavate kunstiteoste ostu puhul peaksid ka kohalikud inimesed evima võimalust kaasa rääkida, tuues näiteks, et kui kohalik omavalitsus algatab detailplaneeringu, avalikustatakse see kodulehel, et inimestel oleks võimalus enne kinnitamist kaasa rääkida. Randmaa-Mihkla küll aktsepteerib enamikus loomeliitude liikmeist koosneva komisjoni tööd, kuid leiab, et hankelepingu sõlmimisele peaks eelnema dialoog kunstniku ja avaliku ruumi igapäevaste kasutajate vahel. Artikli lõpus viitab ta Eesti Kunstnike Liidu endise presidendi Jaan Elkeni sõnadele: "Kunsti ideekonkursid võiksid vajadusel olla kahe- või mitmeetapilised. Need ei pea ilmtingimata olema ka anonüümsed, sest osavalt kompileeritud kavand ei pruugi tagada professionaalset teostust."2

Mis puudutab konkursside võimalikku kaheetapilisust, siis on see mõistlik kommentaar, kuid tulenevalt riigihanke seaduse anonüümsete konkursside nõudest ei kujuta ma ette, kuidas teine, samuti anonüümne etapp võiks olla tulemusliku dialoogi aluseks. Kui aga peaks avanema tee nimeliste konkursside korraldamiseks, võib see kaasa tuua massilise klassikute tellimise laine. Eks ta ole.

Teisalt ma absoluutselt ei nõustu Randmaa-Mihkla seisukohaga, nagu ei sobiks Karlsoni teos sisuliselt ega vormiliselt olemasolevasse ruumi. Vastupidi – sisulisest poolest on maru, et senistest protsendikunsti teostest sattus just Karlsoni rõhutatult nüüdisaegne skulptuur hoonesse, mida on suursugusel viisil ehitatud koolimajaks läbi nelja sajandi – õppeasutuse vanima säilinud osa ehitus algas 18. sajandi lõpus. Traditsioonide evimine peaks aga just nimelt olema soodne pinnas kaasaegse mõtlemise kultiveerimiseks – kooli elujõulisus tuleneb ju sellest, et seda on läbi ajaloo uuendusmeelselt juhitud. Jutt väärika klassikalise interjööri mitte austamisest mõjub paratamatult igatsusena võltsmarmori ja muu uusrikka atribuutika järele.

"Lennula" sulandub Artur Perna projekteeritud koolimajja kompleksivabalt (profaanid ütleksid siinkohal: ilma igasuguse pieteeditundeta), lisades dünaamikat ja mängulisust sinna, kuhu seda varem polnud ette nähtud (õpilaste pähe). Olukord – kus anonüümsed kommentaatorid, kes end kooli praegusteks õpilasteks nimetavad, ägavad läbi keelevigase frustratsiooni, et teos ei sobi kokku Wiedemanni büstiga – on ju katastroofiline. Õpitud sajanditagune abitus.

Kohalik meedia on nii mõnelgi pool pööranud avaliku arvamuse protsendikunsti vastu, rõhutades autorite ülemakstust. Nii kogus ka Lääne Elu artikkel "Ühisgümnaasium sai 37 000 eurot maksva laevalgusti"3 sadakond klassikalist vihapurske-kommentaari, milles Edith Karlsoni teos "Lennula" ja sünekdohhina kogu meie kaasaegne kunst teravalt maha tehti. Klikimeedia poolt mõistmatust õhutavate artiklite kõrval on aga murettekitavam see, et õigel hetkel pole suudetud taieste päris esimene ja peamine avalikkus – koolide õpilased ja õpetajad – "enda poolele" saada.

Kuigi seaduse poolt on loodud võimalused, millele toetudes koolipere võiks just neile tehtud kunstiteose abil väärtustada sügavamalt nii oma õpikeskkonda kui iseennast, siis teatavate kommunikatsioonihäirete tõttu on tulemus halvimal juhul risti vastupidiseks kujunenud. Ehk need ongi kunstiteose tellimise seadusega seoses kõige põletavamad küsimused: kuidas mobiliseerida Eesti Kultuuriministeerium jt kunstitöötajad, et loodavad kunstiteosed publikuga adekvaatsel moel tuttavaks teha, ning kuidas organiseerida "puhvertsoon" kavandite ja valmis tööde vahele, mis oleks kõigile kasulik?

 

4

Viljandi Gümnaasiumi kunstihanke ideekonkursile laekus 14 pakkumist, millest žürii koosseisus Ülle Luisk (kooli direktor), Maarja Kask (hoone arhitekt), Tüüne-Kristin Vaikla (Eesti Sisearhitektide Liit), Tarmo Luisk (Eesti Disainerite Liit), Kaido Ole (Eesti Kunstnike Liit), Kristjan Mändmaa (Eesti Kujundusgraafikute Liit) ja Margus Türkson (Riigi Kinnisvara AS) valis võitjaks maalikunstnik Merike Estna neljast maalist (mõõtmetega 3,5 m x 5,1 m) ja neljast 1,2 m läbimõõduga värvitud betoonkerast koosneva komplekti nimega "Kera".

Maalid on suurepärased ja sobivad suuremeelselt interjööri, jätkates sealt, kus jääb pooleli roosa maja suurus ja saab alguse veejoone, musta maja ja vastas oleva teatrihoone horisontaalne rütm. Õhus on akadeemilist vabadust – Estna vihikuread õpetavad ridade vahelt lugema. Kahju ainult, et minimalistlike maalide "siseviimistlusel" on eksitud detailidega (pigem vist ehitaja süül?), mis sellise kunsti puhul määrava tähtsusega on: üks lõuend ulatub kümmekond sentimeetrit üle seina serva. Kui otsida veel kriitikat, siis jah, sisenduslik ehituskunst ja hiiglaslikud lõuendid loovad stiilse eragalerii atmosfääri, kuid kas pole nendes maalides mitte mõned grammid üleliia särtsakust ja monumentaalsust, mis viitab hipsterlikule ebelusele?

Maja ette kavandatud betoonkerasid on kunstnik kommenteerinud järgnevalt: "Kerad on suured, nende otsa saab ronida ja neile toetuda või nende taha varjuda. Kerad on mõeldud tekitama aktiivset ruumi ning nende vahel liikudes avanevad järjest uued vaatenurgad." Väheusutav. Tegemist on ju teismelistele, mitte väikelastele mõeldud kooliga, kus kerad kullimängu toetamise asemel toimivad liiklustõkistena, mis takistavad õpilastel autosid valesti parkimast. Jääb mulje, et ruumiliste kerade mängu toomine oli õnnetu kompromiss konkursi lähtetingimuste täitmiseks: aktiviseerida nii koolisisene (õpilaste) kui -esine (linnarahva) ruum. Betoonkerad (olgu värvitud või mitte) ei anna maalidele – veel vähem arhitektuurile – midagi juurde.

Viljandi puhul on tähelepanuväärne, et arhitektideni jõudis teadmine sellest, et hoonesse on kavas kunsti tellida, veel enne seda, kui maja lõplikult valmis. Tänu sellele oli autoritel võimalik määrata soovituslikud asukohad kunstiteostele ning teha selleks hoone elektriprojekti (lisavalgustus, kaablid jms) ka hädavajalikud muudatused. Konkursile esitatud ideelahendused pidid seega lähtuma Salto koostatud kunstiteoste asukohtade joonisest.4

Siinkohal oleks paslik arutleda selle üle, mil määral on praeguse kunstiteose tellimise seaduse raames võimalik viljeleda põhimõttelist monumentaal- ehk ansamblikunsti, mille puhul kunstiteos on integreeritud ehitise loogikasse ja vereringesse selle kõige varasemas, nn eskiisprojekti5 järgus? Lihtne vastus kõlaks: ei ole. Kunstile on jäetud muganduja roll, arhitektuurile esteetiliste riskide leevendaja osa – paralleelselt nad toimida ei saa. Iseasi, kas tõelise monumentaalkunsti – meie ajas ehk isegi kultuuriliselt võimatu žanri6 – puudumise üle nukrutseda tuleks. Tänapäevase ansamblikunsti määramatuse tõttu pole ka imekspandav, et senised kõige vastuolulisemad protsendikunstiteosed on valminud renoveeritud hoonete juures, kus paljuski tellija ehk hoone kasutaja otsustamatuse ja harimatuse süül on nii konkursist osa võtvad kunstnikud kui žürii asetatud olukorda, kus pole selge, kas ja millise ajaloolise kihistusega loodav kunstiteos suhestuma peaks.

Võiks arutleda ka selle üle, millised kraanid antud seadus kunstikultuuri arengu kohalt kinni või lahti keerab. Nii on näiteks arhitektuuriloolane Mart Kalm juhtinud seadusega seoses tähelepanu sellele, et ajal, mil tema koolis käis, rippusid kõikide Reaalkooli klassiruumide seintel eesti maalikunstnike šedöövrid. Kas tänapäeval oleks mõeldav ja mõttekas taaskäivitada protsendiseaduse kõrval ka nõukogude ajast tuttav riiklik nüüdiskunsti ostmise süsteem, mille alusel kunsti avalikesse asutustesse soetataks (sõltumata ehitustegevusest)? Oleks see ju hoopis ulatuslikuma mõõduga "kunstiseadus", pealegi riigi rahakotile oluliselt soodsam väljaminek.

 

5

Jõgevamaa Gümnaasiumi kunstiostu ideekonkursile esitati üheksa kavandit, millest komisjon koosseisus Alo Savi (kooli direktor), Raul Kull (hoone restaureerimisprojekti autor), Pille Lausmäe (Eesti Sisearhitektide Liit), Aivar Habakukk (Eesti Disainerite Liit), Mare Mikof (Eesti Kunstnike Liit), Hannes Starkopf (Eesti Kunstnike Liit), Mati Veermets (Eesti Kujundusgraafikute Liit) ja Taavi Aare (Riigi Kinnisvara AS) valis võidutööks Vergo Verniku monumentaalskulptuuri "Tasakaal". Tegemist on kolmest detailist koosneva 2,5 m kõrguse abstraktse taiesega. Skulptor on kommenteerinud, et kui koolihoone on ehitatud stalinistlike kaanonite järgi, siis taiese vabavormiline muster võiks olla hoone rangusele teatavaks vastukaaluks. Kunstnik soovis luua abstraktse taiese, viidates sellele, et igaüks võib rakendada oma fantaasiat, mõtlemaks välja, mida see kujutab.

Tegemist on mõnetigi laitmatu monumentaalteosega, st selle olemasolu põhjuseid on tulutu laita. Õppeasutus soovis õuele modernistlikku taiest, mis konkursitingimustesse üldjoontes ka sisse kanti. Žürii valis võidutööks Verniku ausa skulptuuri, sest sellele ei olnud vaja vastu vaielda. Vernik on vilunud skulptor, kelle jaoks iseseisva terviku loomine probleeme ei valmista.

Sarnases laadis, kuid märgatavalt iseloomutum vana kooli skulptuur valmis Nõo Reaalgümnaasiumi juurde, kus žürii koosseisus Margus Türkson (Riigi Kinnisvara AS, ehitusjuht), Jaanus Järvoja (kooli direktor), Merike Raid (hoone arhitekt), Tüüne-Kristin Vaikla (Eesti Sisearhitektide Liit), Monika Järg (Eesti Disainerite Liit), Hannes Starkopf (Kujurite Ühing), Andrei Kormašov (Eesti Kujundusgraafikute Liit) ja Mare Mikof (Eesti Kunstnike Liit, komisjoni varuliige) valis võidutööks Peeter Leinbocki teose "Viimane spikker". Kahele graniidist jalamile toetuv metallist kaarduv vorm on pühendatud kooli kauaaegsele direktorile Kalju Aigrole.

 

6

Väike vahepeatus: juttu on olnud neljast teosest kogumaksumusega 190 000 eurot (millele lisandub käibemaks). Kuhu need summad tegelikult lähevad ja kui palju lõpuks kunstnike taskutesse jõuab, sõltub materjalispetsiifikast: maalikunstnik teenib antud kontekstis paratamatult kordades enam kui skulptor (näiteks on ühe pisikese skulptuuri metallivalu hind kuni 1000 eurot).

Nimetatud nelja näite puhul on teada, et autoritele lõppude lõpuks honorarina kätte jäänud summa oli enam kui poole väiksem kunstiteose tellimisele kulunud summast. See, kuidas üks või teine kunstnik konkursiprojektis materjalikulu, enese töötunde, teiste tööjõukulu või oma intellektuaalset panust hindab ja jaotab, on igaühe enda teha. Näiteks kasutasid nii Merike Estna kui Edith Karlson konkursist osa võttes partnerina Temnikova & Kasela galeriid, mille kunstiekspertidele delegeeriti paberimajandusega tegelemine. Arvata on, et kunstnikud pidid seeläbi kuni poole oma võimalikust sissetulekust "investeerima" bürokraatiavabasse maailma. Arvestades seda, kui absurdselt keeruline võib olla esmakordne tutvumine riigihankest tuleneva paberimajandusega (näiteks väliruumi skulptuuri puhul tuleb autoril ise hankida ehitus- ja kasutusload, maksta riigilõivud, tellida maamõõtja, muretseda valgustus, tellida selleks elektriprojekt jne), siis võib see päris arukas kulutus olla. Paistab, et arhitektidel – kes on oma töö spetsiifikast lähtuvalt riigihangetega hästi kursis – omavad siin kunstnike kõrval teatavat konkurentsieelist. Kuigi tõenäoliselt tuleb neil oma projektide teostamisel kasutada palju rohkem teiste käsitööd.

Kunstiteose tellimise seaduse puhul võib kunstnikele üllatusena tulla ka see, et lähtuvalt riigihanke seadusest makstakse kogu hankes ette nähtud summa välja pärast töö üleandmist. Küllap on see juristide seisukohast iseenesestmõistetav, et riik peab end kallite tehingute juures sel viisil võimalike tühikargajate eest kaitsma. Protsendikunsti puhul tekitab see aga olukorra, kus tõenäoliselt iga eesti skulptor, kes suvatseb konkursile esitada 20 000 eurot maksva mineva taiese, peab eduka konkureerimise järel pangalaenu võtma! Keda erutaks pangalaenu võtmine kunstiteose valmistamise nimel?7

 

7

Lisaks gümnaasiumidele on riik viimastel aastatel panustanud ka kutseõppe kaasajastamisse (samuti tsentraliseerimise arvelt). Eesti esimene protsendikunstiteos valmis seejuures 2012. aastal Jõhvis Ida-Virumaa Kutsehariduskeskuse õuel. Seal valis žürii koosseisus Arthur Seppern (kutsehariduskeskuse direktor), Jaan Elken (Eesti Kunstnike Liidu president), Peeter Pere (Eesti Arhitektide Liidu esimees), Ekke Väli (Kujurite Ühenduse liige) ja Mari-Liis Tammi (Kujurite Ühenduse liige) võitjaks Hannes Starkopfi skulptuuri "Cyberant". Algselt metallist kineetilise teosena planeeritud kübersipelga kujund tulenes sellest, et kooli maskott on sipelgas ning et koolis pannakse piirkonna suurtööstuste mäetööliste ja keemikute koolitamisel rõhku viimase peal tehnikale.

Esimese pannkoogina läks teos paraku aia taha. Alustuseks kunstiloolistel põhjustel (milles kunstnikul ja kavandi arhitektil Tõnu Laigul polnud süüd): kutsehariduskeskuse renoveerimistööde käigus krohviti üle teisel pool maja asunud 1970. aastatest pärinenud stiilne sgrafiito, mis kujutas lahedaid hipi olekuga õpilasi – tulevasi mäetöölisi –, kes kõik pisut Kristuse moodi habet ja alt laienevaid pükse kandsid. Uue kunstiteose tellimise võimalus tuli koolile täieliku üllatusena, mistõttu sujus konkursi korraldamine üle kivide ja kändude. Kogenematusest arvutati protsenti esialgu valesti, mistõttu kuulutati konkurss välja suuremahulisemana, kui tegelikult võimalik oli. Oma valiku langetanud žüriigi sai sellest hiljem teada, mistõttu tuli võidutöö autoril vahetult lepingu sõlmimise eel loobuda esialgsetest grandioossetest kavadest ning leppida nn säästusipelgaga (viie meetri pikkuse sipelga asemel kolmemeetrine, roostevaba terase asemel vanaraud, prožektorsilmade asemel peeglid, kineetilise skulptuuri asemel liikumatu taies jne). Avaliku ruumi rikastamise asemel muudeti see mõnevõrra vaesemaks.

 

8

Pärnus asuva Pärnumaa Kutsehariduskeskuse kunstiteose tellimise ideekonkursi žürii koosseisus Riina Müürsepp (kooli direktor), Jaan Elken (Eesti Kunstnike Liidu president), Peeter Pere (Arhitektide Liidu esimees), Valeri Falkenberg (Arhitektide Liidu liige, õpilaskodu vastutav arhitekt) ja Mari-Liis Tammi (Kujurite Ühenduse juhatuse liige) valis võitjaks Urmas Viigi skulptuurigrupi "Kommidiivan ja sitikadiivan".

Konkursi lähteülesandeks oli Niidupargi tänava kahe mannetu silikaattellistest õpilaskodu (millest üks on küll tagasihoidlikult krohvitud ja värskelt kollaseks värvitud, teine aga ootab lammutamist) vahele skulpturaalsete dekoratiivvormide valmistamine, mis oleksid kasutatavad ka istumiseks. Viigi võidutöödeks on kaks antiikmööblit simuleerivat puidust ja veekindlast vineerist valmistatud pseudobarokset diivanit, mis, nagu kunstnik ise on öelnud, on kõike muud kui tagasihoidlikud. Kunstniku sõnul ei taotle need märkamatut sulandumist, vaid heidavad naabrusele väljakutse. Õpilaskodu sissepääsu ees teineteise vastas paiknevad sohvad on üldvormilt ühesugused, ent värvilt ja detailidelt erinevad. Diivanid toimivad pimedal ajal tänu nende sisse integreeritud lampidele välivalgustitena. Minoorse hruštšovka ja mažoorse baroki ogar kooslus mõjub kokkuvõttes efektse konfliktina, kuigi kunstivaist igatseks värskemat lahendust.

Viik on üks nendest kunstnikest, kes on aktiivselt "protsendiaega" sisenenud. Seni on ta osa võtnud neljast konkursist, jäänud kahel korral teiseks ning kahel korral võitnud konkursi. Teine võidutöö – Ida-Virumaa keskhaiglasse kavandatud teos – aga diskvalifitseeriti tellija poolt, kuna esitamata olevat jäänud hankes nõutud kohaliku omavalitsuse maksutõend. Olgu märgitud, et sarnaselt kahtlasel alusel diskvalifitseeriti Ida-Virumaa keskhaigla konkursil ka OÜ Ühinenud Arhitektide teos.

Tellijate ebapädevusest tulenevate riskide maandamine on edaspidiste protsendikunsti riigihangete korraldamisel ülioluline teema. Nii Viik kui Ühinenud Arhitektide kõneisik Raul Järg on öelnud, et pärast sellist kogemust kaob tahtmine asjaga edaspidi tegeleda. Kes peaks rumalaid tellijaid õpetama ja vajaduse korral ohjeldama ning karistama? Ennekõike tuleks Eesti Kunstnike Liidul (kui kunstiteose tellimise seaduse peamisel eestkostjal), sarnaselt Arhitektide Liidule, kokku panna näidisvõistluse hea tava tingimused. Kui sellisest preventiivsest taktikast ei piisa, võiks kogenematutele tellijatele soovitada konkursside korraldamisel pädeva konsultandi palkamist.

 

Urmas Viik
Kommidiivan ja sitikadiivan
puit, vineer, valgustus
2013
Kõik õigused kunstnikul

 

 

9

Järvamaa Kutsehariduskeskuse Paide õppekoha (ja lähitulevikus ka kutsekooli Särevere õppekoha) hoovi ilmestab pärast konkurssi Ühinenud Arhitektide (Raul Järg koostöös Priit Penti ja Raul Erdeliga) skulptuurigrupp "PeaAsi", mille valis välja žürii koosseisus Rein Oselin (kooli direktor), Jaan Elken (Eesti Kunstnike Liidu president), Peeter Pere (Eesti Arhitektide Liidu esimees) ja Jelena Beljajeva (RTG Projektbüroo arhitekt). Hundiratast viskavate suurte betoonkujude või hampelmannide autor on skulptuure kirjeldanud järgmiselt: "Tore, kui õpilased mõtleksid siin, kas peaasi on pea või asi."

Betoonist tüübid haakuvad püüdlikult taamal oleva õppehoone mesilaskärjelise aknaruudustikuga ning küllap võtavad paidelased need märkamatult ja rõõmsalt omaks – linnas on aastate jooksul toimunud kümnete skulptuurisümpoosionide mõjul kivist monumentide kontsentratsioon kõrgem kui kusagil mujal Eestis. Erinevalt kõikidest teistest protsendikunsti vastsetest omanikest on Järvamaa Kutsehariduskeskus oma betoonist mehikesed juba kooli visuaalse identiteedi ning brändingu osaks muutnud (ajakirjanduses reklaamitakse uute õpilaste vastuvõttu fotoga majaesisest skulptuurigrupist). Esteetilisest plaanist kujutab "PeaAsi" siiski nõutuks tegevalt igavalt psühholoogiliselt viimase piirini kärbitud kolme mehe paraadportreed. Eetilisest plaanist nähtuna pole vist aga kahtlustki, et teos maailma ja inimesi paremaks muudab. Ja see on oluline, kahtlemata olulisem kui monumentaalkunsti ärplevalt kehvaks nimetav ajalik kunstikriitika, sest õigupoolest on mistahes protsendikunstiteose kohta veel liiga vara midagi öelda. Viie, aga võib-olla kümne aasta pärast võime öelda, kas midagi on ka reaalselt muutunud.

 

10

Räpina Aianduskooli kunstiteose konkursi, mille žüriisse kuulusid Indrek Kaeli (Räpina Aianduskooli õpetaja, meisterflorist), Jaan Elken (Eesti Kunstnike Liidu president), Anu Kalm (Eesti Kunstnike Liidu asepresident), Hannes Starkopf (Kujurite Ühingu liige), Koit Komissarov (Eesti Arhitektide Liidu liige), Reti Randoja-Muts (Räpina Aianduskooli maastikukujunduse õpetaja) ja Marika Lõoke (varuliige, Eesti Arhitektide Liidu eestseisuse liige), võitis arhitektuuribüroo Kaos (Margit Aule, Katri Haarde, Mae Köömnemägi) kohaspetsiifilise kunstiteosega "Vaade ajalukku". Tegemist on vaatajas uudishimu tekitava arhitektuurse väikevormiga, millegi kaevutaolisega, mida sõnades on üleüldse viljatu edasi anda. Tuleb kohale minna! Paslikult kohaspetsiifilise teose sisemus aitab vaatajale meenutada asjaolu, et samas paigas asus varem viljapuuaed. Kaevu roostene toon on kontrastiks Räpina roheluseküllusele ja talveajal lumele. Huvitav küll, aga Kaose teos on senistest ainuke, mis "tööle hakkamiseks" vaataja kohalolu nõuab.

 

11

Ida-Virumaa keskhaigla kunstiteose konkursil, mille žüriisse kuulusid Mari Kurismaa (Eesti Sisearhitektide Liidu liige), Peeter Pere (Eesti Arhitektide Liidu esimees) ja Tarmo Bakler (Sihtasutus Ida-Virumaa Keskhaigla juhatuse esimees), otsiti interjööri korraga ilmestama nii skulptuuri, haiglakompleksi maketti, korruste installatiivseid tähistajaid kui haigla koridoridesse ja personaliruumidesse sobivaid fotosid. Hanke rahalist mahtu arvestades (26 900 eurot) ja seda teiste konkurssidega võrreldes võis ehk juba ette arvata, et tellijal on midagi kahtlast plaanis. Igasuguste susserdamiste tõttu ongi tänaseks valminud vaid Peeter Lauritsa ja Herkki Erich Merila kahasse tehtud fotod, mis paigutati laiali üle haigla. Tegemist on kahe seeriaga: ligi kolmekümnel väiksemal fotol on kujutatud makrovõtteid taimestikust ning suurematel pannoodel on harmoonilisteks kompositsioonideks photoshopitud taimed, nende nimede teisendid ning erinevas vanuses inimesed. Nagu seeria nimigi – Therapia florealis – ütleb, on tegemist kunstnikepoolse loodusraviga. Lähiajal peaks fotodele lisanduma ka väikevorm Kaoselt.

 

Gregor Taul on semiootikutaustaga kunstiteadlane, hetkel töötab Kondase keskuse kuraatorina.

 

 

1 Mitmed neist gümnaasiumidest kuuluvad siiski kohalike omavalitsuste haldusalasse, mistõttu KTTS nendeni ei "küündi".

2 Tiiu Randmaa-Mihkla, "Lennula" ei sobi Wiedemanni. – Lääne Elu 29. I 2014.

3 Kaire Reiljan, Ühisgümnaasium sai 37 000 eurot maksva laevalgusti. – Lääne Elu 18. I 2014.

4 Kuigi Viljandis päästeti kunsti integreerimine ehitise loogikasse viimasel hetkel, on mitmete teiste protsendikunstiteoste asukohad "leiutatud" pärast seda, kui hoone (renoveerimistööd) valmis on. Tihti võib renoveerimistööde teostajaks olla alampakkumise võitnud firma, kellele kunstiteosele koha otsimine võib tulla tüütu ja ebameeldiva lisasekeldusena. Asja üle pikemalt mõtlemata määratakse asukohaks mõned liigendamata seinad. Mis juhtub aga siis, kui tegemist on õrnade küprokseintega? Kogu (rahaline) vastutus jääb kunstnikele: peaks mõni keraamik tahtma sinna mosaiikpannood laduda, tuleks tal ideekonkursil lubada ka uue ja vastupidava seina ehitamist...

5 Arhitektuurne projekt koosneb teatavasti neljast etapist: eskiisprojekti näol on olemas arhitektuurne idee ja lähteülesanded ruumiplaneeringuliseks lahenduseks; eelprojekti staadiumis pannakse paika ehitise paiknemine kinnistul, esitatakse maja korruste plaanid ja pannakse paika ehituse ligikaudne pakkumine; põhiprojektis töötatakse välja hoone arhitektuursed detailid, määratakse ära erinevate ehitustoodete põhimõttelised lahendused ning koostatakse ehitise eelarveline maksumus; tööprojekt on kava, mille järgi hoone valmis ehitatakse.

6 Vt sel teemal pikemalt: Gregor Taul, Monumentaalmaal kui avalik ruum. – Konspekteeritud ruum. Tallinn: Teater NO99 ja Lugemik, 2012.

7 Riigi Kinnisvara AS-i esindajad on siinkohal küll väitnud, et põhimõtteliselt on tulevikus võimalik ka etapiviisiline maksmine, kuid see eeldaks teatava ühise keele leiutamist, mille järgi kunstiteose erinevaid etappe oleks võimalik eristada.


TSITAADINURK:

"Ei maksa loota, et üks seadus võiks päevapealt lahendada kõik kunstiga seotud vajadused ja olukorrad. Rahvas vajab harjutamist avaliku ruumi kunstiga. Seaduses näen pigem pikemaajalise dialoogi algust, ideaalversioonis võiks see kinni ajada "kuristiku", mis Eestis viimase kahekümne aastaga uuema kunstikeele ja kunstipubliku vahele on kujundatud. Möönan, et mõningatel juhtudel on tegu nii kunstnike valesti valitud strateegiatega, ignorantse (üksikjuhtudel ka pahatahtliku) massimeediaga ja kunstihariduslikest tühikutest põhjustatud möödarääkimistega. Igal juhul, dialoogi on vaja mõlemale poolele."

Jaan Elken, Protsendiseadus uuel ringil – kaua võib? – Sirp 1. IV 2010.

 

"Haapsalu ühisgümnaasiumi laes ripub kimp oranže juhtmeid, nende küljes alumiiniumivalust linnud, elektripirnid suus. Nende hind on 37 000 eurot. Jõgeva gümnaasiumi ees seisab betoonist muna, mille hind on 35 000 eurot. Viljandi gümnaasiumi ees seisab neli betoonist kera ja hoone sees on kaks suurt maali. Nende hind on 65 000 eurot. Need on viimased näited kunstiteoste tellimise seaduse alusel valminud töödest. Kas juhtmed, elektripirnid ja betoonist munad on kunst? Ja kui on, siis miks see nii palju maksab? Nii võib küsida tavaline inimene, kes peab ära elama Eesti keskmise palgaga. Inimene, kes puutus kunstiga viimati kokku aastaid tagasi põhikoolis, kui pidi joonistama õpetaja laual seisvat teekannu ja kolme õuna kujutava natüürmordi."

Tuuli Jõesaar, Probleemne protsendiseadus läheb muutmisele. – Eesti Päevaleht 18. II 2014.

 

"Karlsoni "Lennula" koosneb trossidega ühendatud 52 alumiiniumlinnust, millest osal on pea asendatud elektripirniga. Kooli välisuksest sisse astudes ei oskaks oodata sellist valgustit. See on üllatav, sest pigem võiks kaunilt renoveeritud hoone fuajees seista traditsiooniline büst või hiigelmaal. [---] Hanke võitnud Edith Karlsoni esindaja Temnikova & Kasela Galerii OÜ omaniku Olga Temnikova sõnul oli lähteülesanne üsna konkreetne, sest gümnaasiumi soovil pidi taies haakuma kooli logo, paberist volditud linnuga."

Kaire Reiljan, Ühisgümnaasium sai 37 000 eurot maksva laevalgusti. – Lääne Elu 18. I 2014.

 

"Haapsalu elanike kaitseks ütlen: me ei ole nii kunstikauged, et oskame väärtust näha vaid meremaalides ega mõista moodsat kunsti. Haapsalus elab laia silmaringiga inimesi, kes oma reisidel Euroopasse ja kaugemale külastavad ka moodsa kunsti muuseume. Kunstnik Agur Kruusing toob Haapsalu linnagalerii vahendusel heatasemelise kaasaegse eesti kunsti lausa koju kätte."

Tiiu Randmann-Mihkla, "Lennula" ei sobi Wiedemanni. – Lääne elu 29. I 2014.

 

"Kuigi mu kunstimaitse on jäänud kuhugi Konrad Mägi ja Ants Laikmaa juurde, meeldib "Lennula" mulle väga. [---] Kunstitarbijana on mu probleem hoopis mujal. See viis, kuidas kunsti riigihoonetesse ostetakse, on mu meelest läbinisti vale. [---] Protsendiseaduse hankeil on hind ette määratud. Esitan kümme maali või monumendi või kümnest tühjaks joodud kokapurgist koosneva kompositsiooni. Hind on määratud. Ole vaid osav kunstikaupmees, kes õigel ajal suudab õiged paberid konkursile esitada. Multimiljonärist töösturi Indrek Kasela edukas osalemine sellistel konkurssidel vaid kinnitab osava asjaajaja vajalikkust. [---] 65 000 euro eest, mis pandi Viljandis betoonkeradesse ja mõnda maali, oleks võinud osta 65 noore kunstniku töid. Kunstnikud oleks saanud toetust, kool kunstikogu. Äriliselt oleks asi õnnestunud, sest keegi neist 65-st on järgmine Mägi või Laikmaa."

Andrus Karnau, Kunst astus elutuppa. – Postimees 25. IV 2014.


Previous
Kõrgkoolide kunstigaleriid paluvad tähelepanu! 
Next
Okkaline kaardilugeja

Add a comment

Email again: