Writing, Curating and Lecturing on Visual Arts, Public Space and Architecture

Protsendikunst kui ühisruumi tööriist

Kunstiteadlaste ja kuraatorite ühingu aastakonverents järelkajastusena ilmunud vestlusring Sirbis (9.3.18), kus küsitlesin Maria-Kristiina Soomret, Carl-Dag Liget ja Markus Toomperet.

Eelmise aasta lõpus peeti Tartus rahvusarhiivi Noora majas Eesti Kunstiteadlasete ja Kuraatorite Ühingu (EKKÜ) aastakonverents „Protsendikunst eile, täna, homme“, kus ühingu liikmed ja teised kunstihuvilised arutlesid kunstiteoste tellimise seadusest lähtuvalt tellimuskunsti teemadel. Üritust juhtinud Gregor Taul kutsus konverentsi järel kokku vestlusringi, et uurida kultuuriministeeriumi kunstinõunikult Maria-Kristiina Soomrelt, Tartu Kunstnike Liidu juhatajalt Markus Toomperelt ja arhitektuurikriitik Carl-Dag Ligelt, kas seadus on ennast õigustanud ja kas on ehk põhjust seda paremaks muuta.

Gregor Taul: Konverentsil jäi kõlama seisukoht, et kunsti on alati tellitud. Eri aegadel on tellimusel olnud siiski oma tähendusvari. Anu Allas rõhutas, et ilmselt ei ole meie aeg päris vaba modernistlikust geeniusemüüdist, mis ei lase kunstnikel tellimustöid rahuliku südamega vastu võtta. Tõnis Tatar kutsus eristama sotsiaalset ja poliitilist tellimust. Millisele väljale paigutate te protsendikunsti?

Maria-Kristiina Soomre: Protsendikunstist saame rääkida Eestis 2011. aastast peale kehtiva kunstiteoste tellimise seaduse (KTTS) raames tellitud kunsti kontekstis. Mina selle termini suur fänn ei ole, sest see on esiteks ebatäpne: seadusega kehtestatud tellitava kunstiteose hind on küll 1% ehitustööde maksumusest, aga seatud on ka selge ülempiir 65 000 eurot. Sellest tulenevalt ei tellita kunsti tegelikult alati 1% ulatuses. Teiseks, sellise nimetamisega kunst justkui tühistatakse – nii tellijate, üldsuse kui ka kunstnikkonna silmis, see kõlab nagu „vähem kunst“. Seaduse eesmärk, mis on kirjas esimeses paragrahvis, on avaliku ruumi rikastamine – see on selle kunsti ja seaduse ainus eesmärk.

Carl-Dag Lige: Nimetamise probleemsuse osas olen nõus. Sõna „protsendikunst“ juhib liialt tähelepanu tellimise viisile ning jätab mulje, nagu oleks sellel kunstil oma klass või spetsiifika. Tegelikult on tegemist väga erinevate teostega, mis ei pruugi olla isegi n-ö perekondlikult sarnased. Lihtsalt tellimisviis on sama. Nõustun tähelepanu juhtimisega avaliku ruumi rikastamisele. Mulle on vastuvõetamatu käsitleda protsendikunsti kui vahendit toetada kunstnike ja teiste loovpersoonide erialast tegevust, s.t olla midagi, mis võimaldab neil (veidigi paremini) toime tulla. Ärritab see seepärast – mul ei ole midagi kunstnike õiglase tasustamise vastu –, et nii kaob fookusest protsendikunsti peamine eesmärk: luua avalikkuse jaoks paremat elukeskkonda ning tuua sinna parimal tasemel uusi kunstiteoseid, olgu meediumiks heli, maal, skulptuur, video vm. Protsendikunsti tellimine ei ole sotsiaalabiprogramm, isegi kui selle üks algtõukeid oli soov tekitada eesti kunstnikkonnale paremaid eneseteostusvõimalusi. Protsendikunsti jõukese peaks olema avalikkuse ja kunstiteose suhe, mitte kunstniku ja kunstiteose oma.

Ugala teatri renoveerimisel kunstikonkursi võitnud teoses „Eesriie“ on kasutatud optilist illusiooni: kuna tihedus ja struktuur erineb vaatenurgast sõltuvalt, muutub tasapinnaline ruumiliseks. Autorid Kaiko Kivi, Argo Männik ja Bruno Lillemets.

Kaiko Kivi



Markus Toompere: Mind sõna „protsendikunst“ ei häiri, kuna see on väga suupärane. Olen proovinud kasutada ka teisi võimalusi (KTTS, avaliku ruumi kunst), aga jube lohisevaks muutub. „Protsendikunst“ siiski viitab, kuidas tuleb raha teose tellimiseks. See, et seaduse eesmärk on avaliku ruumi esteetiline rikastamine, tekitab omajagu küsimusi. Kas antud seadus täidab oma põhiülesannet?

Taul: See on omakorda seotud küsimusega, mida me avaliku ruumi all silmas peame: kas see on printsiip või koht, aeg või raamistik, miskit sorti ohustatud liik või pealisülesanne? Mõne aasta eest, kui Telliskivi selts vaidles linnavalitsuse ja kinnisvaraarendajatega Hipodroomi ala tuleviku üle, püüdsid kogukonnaaktivistid seda küsimust kohtusaalis selgeks väidelda. Käidi välja mõte, et avaliku ruumi mõiste peaks olema seaduses sätestatud. Eks selliseid arutelusid on peetud mujalgi ja neid on ka edaspidi. Näen protsendikunstiga seoses suurt potentsiaali selle teema edasiviimisel.

Soomre: Olulisem sellest, kas iga teos on iseenesest midagi raputavat, on hoiaku kujunemine: kunst on avaliku ruumi loomulik osa. Üldpilti vaadates – tänase seisuga on korraldatud juba üle 60 konkursi – on meie avalik ruum, eriti just ametkondlik ruum, tõepoolest esteetiliselt rikkam. Seadus on end õigustanud.

Toompere: Ma vaidleksin siinkohal vastu. Tegu on väga hinnangulise väitega, aga laias laastus võib öelda, et 60 teosest null on sellised, mille pärast eraldi kohale vaatama läheks, 10 tõesti head tööd, 40 ei pane tähele ja 10 läheb tööõnnetuse kategooria alla. Seega, esteetiline rikastamine on pigem olnud erand. Kunsti kohalolu avalikus ruumis ei tee avalikku ruumi kohe paremaks.

Soomre: Siin võib muidugi vaidlema jäädagi. Seaduse sõnastus ei pea olema täpne ja selge mitte ainult kunstiteadlase, vaid ka õiguslooja seisukohast. Ilma selle seaduse sunnita oleks kunsti tellinud, ostnud või rentinud heal juhul 1% praegu seda teinud asutustest, juba finantsiliselt leiab kunsti tellimise või deponeerimise suhtes küllaga „mõistlikke“ vastuargumente. Enamikus neist asutustest on teose olemasolu aga igal juhul täiesti ühemõtteliselt avalikku ruumi rikastav element. Väga oluline on hoida seaduse eesmärk ja kunstiteaduslik hinnang selles mõttes lahus, et ilmselt nõustume seaduse vajalikkusega kõik ning võimaliku mõju parandamise küsimus seisneb nüanssides.

Taul: Senisest 65 konkursist kaheksa on võitnud üks autorite ring, kes tuli viimati esikohale EKA uue hoone kunstikonkursil. Töökatele tegijatele ei saa midagi ette heita, kui nad oskavad ette näha lahendusi, mis sobivad tellijatele, veenavad žüriisid ja kõnelevad copywriter’ite keeles. Tulemuseks on küll ühele metafoorile üles ehitatud dekoratiivsed lahendused, kuid, nagu näha, disainmõtlemine töötab. Kuna konkursid on anonüümsed ja „arhiivid vaikivad“, ei saa ka küsida, miks ei figureeri protsendikunsti autorite hulgas teada-tuntud kunstnikud.

Lige: Need autorid, kes aktiivsust üles näitavad, pole midagi valesti teinud. Probleemi (vähene osalejate arv, tööde kehv kvaliteet) allikana peaks siin pigem nägema võistluste formaati ja lähtetingimusi. Kas korraldajate ja seaduste poole pealt on tehtud kõik, et osaleda saaksid võimalikult paljud heal tasemel ja eriilmelise loominguga autorid? Võistlused võiksid olla avatumad. Korraga võib olla mitu võistlust ning autorid ei suudagi nii palju uusi ideid genereerida või osalevad lausa sama tööga mitmel võistlusel, vahetades ainult seletuskirja. Toetan nii arhitektuuri- kui ka kunstikonkursside puhul kakskeelsust (eesti ja inglise), sest siis saaksid hõlpsamalt osaleda ka välisautorid. Jah, sellega suureneb konkurents, kuid siinseid kunstnikke ja arhitekte sunniks see rohkem pingutama, paremaid töid ja ideid välja pakkuma. Praegu on tegemist väikeühiskonna tüüpilise probleemiga: ise ei suudeta piisavat kvaliteeti luua ja tulemust toota, kuid ei taheta (töö kaotamise hirmus) ust avada ka väljastpoolt tulijatele. Näiteks on meie arhitektide liit pärast buumiaastate valusaid kogemusi palju protektsionistlikum ning ingliskeelse osalusvõimalusega võistlusi korraldatakse minimaalselt.

Lige: Kodanikul pole vahet, kas avaliku ruumi, hoone või sealse kunstiteose autor on eestlane või välismaalane. Selleks ei pea olema eestlane ega siin ka tingimata elama, et teha head arhitektuuri (või kunsti). Loeb teose kvaliteet, kõnekus ja kontekstuaalsus.

Toompere: Minu arvates on vaieldamatult suurim ebaõnnestumine EKA kunstikonkurss. Kui varem sai süüdistada tellijaid, et nood on kunstikauged ja tahavad lihtsaid ja läbinähtavaid lahendusi, siis EKA puhul see õigustus ei tööta. Konkursi ülejäänud töid teades võtab langetatud otsus sügavalt nõutuks. Kuraatorite, kogujate ja kunstnike käsiraamatu* kohaselt võib juhul, kui protsendiseadust rakendatakse liiga hilja või ilma piisava selgituseta, tulemuseks olla kas „gorilla huulte värvimine“ või „junn linnaväljakul“. EKA võidutöö osas tundub see tähelepanek eriti kohane olevat. Ent probleem on laiem. Protsendikunsti käsitletakse ikka veel kui midagi, mis peab kohanema juba valminud majaga või siis plaanitava (sise)arhitektuuriga. Selle tulemusena on üks levinumaid tellimusi abstraktne skulpturaalne välivorm, mis kaob üldjuhul maastiku ja ehitise vahele kenasti ära ega sega kedagi. Ma pole kindel, et välisautorite kaasamine olukorda parandab. Muutma peab tellimise praktikat. Meil on tulemas kaks suurt tellimust: rahvusraamatukogu ja siseministeeriumi uus hoone. Kas ei oleks aeg hakata tegelema konkursiga?

Rahvusarhiivi fassaadikanga kunstikonkursi võitnud kavandil „Uure“ on jäljendatud aju struktuuri, mälestuste muster sümboliseerib mõtlemist ja meenutamist ning mängulisus kutsub arhiivi uurima. Autorid Fred Kotka ja Carmen Lansberg.

Reigo Teervalt / Õhtuleht / Scanpix



Eesti kunstiakadeemia uue hoone avaliku kunstiteose tellimise konkursi võidutöö „Paatina“ on žürii hinnangul kunstiliselt küllalt huvitav, eelarve piires teostatav ja võimaldab edasiarendamist, kuid nõuab õnnestumiseks perfektset tehnilist teostust. Autorid Oliver Soomets ja Bruno Lillemets.

Eesti Kunstiakadeemia



Soomre: Kultuuriministeeriumis olid 2014. aastal, seaduse viimase parandamise ajal, pikad arutelud, kas saaks konkursi tähtaja võimalikult varaseks tuua juba seaduses. Paraku jääb siin jalgu just 1% põhimõte, et teose hind arvutatakse projekteerimis- ja ehitustööde maksumuse põhjal. See summa ei selgu aga liiga vara. Seejuures, nagu oma juhendis ka rõhutame, ei takista see konkursiga varakult alustamast neil, kes teavad, et nende ehitusmaksumus ulatub igal juhul üle kunstihanke maksimumsumma. 65 000-eurose eelarvega konkursiga venitamine on kahjulik kõigile asjaosalistele.

Taul: Kuidas on lugu protsendikunsti publikuga? Kui palju pööratakse tähelepanu neile, kes seisavad teostele kõige lähemal? Kuidas uurida protsendikunsti järelelu?

Toompere: Tööde järelelu küsimuse lahendamine on minu silmis antud seaduse üks nõrgemaid külgi. Järelelu ei tähenda ju tolmupühkimist ja aeg-ajalt töö putitamist. Paraku on nii, et enamik töid jääb kuskile seisma. Pole kuulnud, et korraldataks ekskursioone, kohtumist autoriga jne. Kas ei oleks mõistlik teha kunstiteoste tellimine, hooldamine ja nende populariseerimine mõnele institutsioonile ülesandeks? Praegu on seis selline, et Riigi Kinnisvara tellib, komisjon otsustab, asutus X kasutab ja mingi roll on ka ministeeriumil. Ja kõik arvavad, et vastutab keegi teine. Sellise süsteemi juures ei saa head tulemust loota.

Soomre: Väga nõus: järelelu peaks olema aktiivsem ja oleme seda ka seaduse rakendamise juhendis igati soovitanud. Selline järelelu võiks olla elementaarne vähemalt koolide ja kõrgkoolide puhul, kuigi tegelikult on arendus- ja personalitöötajad olemas kõigis suuremates asutustes – ürituste korraldamine ja autori kaasamine võiks olla elementaarne. Asutust, kellele panna ülesanne tellitud kunsti programmiliselt propageerida, täna Eestis ei ole. Kas selline asutus peaks olemas olema, kuidas selline töö käima peaks, kas seadus tuleks muuta ühe keskse tellija põhiseks jne? Need on küsimused, mida ikka ja jälle arutada, sest eks olud muutu kogu aeg. Idealistina pakun, et keskse populariseeriva asutuse asemel võiks eelistada pigem eksperdipunkte mõne kunstiinstitutsiooni, näiteks näituseasutuse juures, et siduda teosed orgaanilisemalt kohaliku kunstieluga. Praegu sellist võrgustikku riigil teatavasti ei ole.

Taul: 2015. aastal jõustus KTTSi esimene parandus. Tegemist on Eesti ainsa otseselt kunsti puudutava seadusega ning seetõttu lasub meie valdkonnal kohustus seda üha paremaks timmida. Ei ole välistatud, et aastate jooksul kujundame selle põhjal hoopis teistsuguse kunstitellimise süsteemi. Milline võiks kunstitellimise mehhanism tulevikus välja näha? Kas kultuuriministeeriumile on juba edastatud signaale, et oleks aeg algatada järjekordne seaduse muutmine?

Soomre: Ühtegi ettepanekut seaduse muutmise kohta laekunud ei ole, aga muidugi ilmneb protsessi käigus pidevalt asjaolusid, millega võiks seaduses selgemini ja ühesemalt arvestada. Põhimõttelise muutuse läbiviimiseks ei tundu aga veel olevat aeg küps ega kogemusi piisavalt. Konsensus põhimõttelistes küsimustes, näiteks milline mudel on praegusest parem ja miks, peaks tekkima enne, kui seadust ametlikult avama minna.

Lige: Kui konkursile laekunud kavandite arv ja kvaliteet on kesine, siis võiks senisest julgemalt konkursi läbikukkunuks kuulutada. Olen osalenud ühe kunstiteose võistluse žüriis ja tagantjärele on tunne, et oleksime võinud jätta peapreemia välja andmata. Samuti on žürii töö eest ette nähtud kompensatsioon võrdlemisi väike: mitmed spetsialistid, sh ma ise, ei pea umbes 30 euro eest terve tööpäeva ohverdamist lihtsalt võimalikuks. Rohkem on siin tegemist missioonitööga. Näen žüriiliikmete motiveerimiseks kahte võimalust: tõsta töötasu või moodustada žürii ennekõike avalike asutuste töötajatest, kellele see on üks tööülesandeist (või maksaks asutus väikest lisatasu). Kokkuvõttes on muidugi kõik avalik raha, aga küsimus on selle jaotamise proportsioonides.

Toompere: Ma olen olnud komisjoni liige, kunstnike esindaja ning tellija nõustaja rollis. Näen, et seaduse muutmine on vajalik ja aeg on täiesti küps. Seitse aastat kehtinud süsteem on end ammendanud. Tagumine aeg on hakata rääkima, milline võiks olla uus süsteem, kusjuures peab endale aru andma, et ideaalset varianti polegi. Ehk tuleb leppida sellega, et KTTSi muutmine mingi intervalli (kümme aastat?) tagant on normaalsus. Uue süsteemi variante on mitmeid, alates kesksest institutsioonist, kelle kogusse tööd võiksid minna ja kes vastutavad tellimuste eest, kuni konkursiga leitava kuraatorini, kes vastutab sobivaima lahenduse ja autori leidmise eest mingil perioodil või kokkulepitud mahus. Samuti võiks üle vaadata, kellele ja mil moel seadus laieneb, kas haldusreformi järel oleks võimalik ka omavalitsused kaasata, laiendada seadust ka taristuobjektidele jne. Niikaua kui kehtib praegune seadus, peab siiski tõsiselt mõtlema žürii rolli üle. Vastu ootusi peab žürii tegelema nii teose sisulise kui ka vormilise järelevalvega ning olema vahendajaks vaidlusküsimustes – ja seda lisatööd loomulikult ei tasustata. Praegu on žürii liikmetele pandud suurem vastutus, kui see mõistlik on.

Seaduse muutmiseks puudub praegu küll piisavalt tugev huvigrupp, kes vajalike muudatuste eest seisaks. Veel üks oluline aspekt: kui kunstitellimused 1990ndatel kokku kuivasid, siis õppeasutused kohanesid sellega ja monumentaalkunst kadus õppekavadest. Paraku ma ei näe, et õppekavad oleksid taas kohanenud muutunud oludega, kuigi on tekkinud täiesti arvestatav hulk tellimuskunsti. On oluline, et kunstikoolis õpetataks peale galeriiformaadi ka muid formaate.

Taul: Praegu kuuluvad protsendikunsti seaduse raames valminud teosed riigivaraseaduse alla. Kas see on parim võimalik viis nende järelelu kindlustada?

Toompere: Kui tegemist on asutusega, mille põhiülesandeks pole kunstiga tegelemine, siis ei ole teoste saatus eriti kindel. Kordan oma mõtet: kas ei oleks mõistlik, et tööd kuuluvad ühte kogusse ja on deponeeritud vastavatele asutustele? Kui jõuab kätte aeg tööd maha kanda, siis rändavad need ju suure tõenäosusega prügimäele. Mitte et see tingimata halb on, kuna on teostatud ka väga kehvadest materjalidest ja olematu sisuga töid. Ma täiesti mõistan, kui mõni asutus tahab sellest võimalikult kiiresti vabaneda, kuid see peaks juhtuma siiski pärast pädevate inimestega konsulteerimist.

Soomre: Mõtlesime sellele seaduseparandust tehes ning seda reguleerib seaduse § 36 „Kunstiteose väljapanek ja säilitamine“: „Kunstiteose kahjustumisel või asukoha muutmisel, hoone lammutamisel või otstarbe muutmisel, asutuse likvideerimisel või muudel kunstiteose eksponeerimist mõjutavatel juhtudel kooskõlastatakse kunstiteosega seotud edasine tegevus Kultuuriministeeriumiga ja autoriga või tema õiguste omajaga“. Teose saatuse üle peab olema õigus otsustada eelkõige selle autoril. Ei tänapäeva museoloogia ega muinsuskaitse poolda laussäilitamist, sellist kohustust ei saa panna ka teoste (kunagistele) tellijatele või kolmandatele asutustele. Maailm muutub ning keskkond ja avalik ruum koos sellega. Tellitud kunsti peaks säilitama ja kaitsma tema füüsilise säilimise korral ning huvitatud osapoolte olemasolul. Nüüdseks on tellitud umbes 60 kunstiteost, lähema paarikümne aasta jooksul on neid samas tempos jätkates ehk mõnisada. Räägime siinjuures väga erinevas kaalukategoorias teostest: graafika- ja fotoseeriatest, eri mõõdus maalidest, betoonist, metallist ja plastikust väliskulptuuridest, helist, valgusest ja ilmselt tulevikus ka kontseptuaalsetest sekkumistest – täiesti arvestatav kogum nüüdiskunsti kultuurikihti. Eriliseks teeb neist osa ilmselt just mastaap ja kohaspetsiifilisus. Mulle on sümpaatne mõte, et neid teoseid „hooldavad“ kohalikud … Võiksime ehk mõelda süsteemi täiendamisele just detsentraliseerivalt?

Toompere: Ma ei jaga sellist optimismi. Keskmine riigiasutus lähtub siiski riigivara seaduse (RVS) § 55 „Riigivara kõlbmatuks tunnistamise tingimused“. Seal on kirjas, et riigivara võib maha kanda, kui see on riigivara valitsejale mittevajalik. Seega võib teatud aja jooksul kunstiteose, mis tellijale ei meeldi või on jalus, maha kanda ja asutus ei ole midagi otseselt valesti teinud. Võib-olla viibutatakse sõrme, et oleks pidanud ka KTTSi korra vaatama, aga tagajärjed puuduvad.

Soomre: Minu optimism põhineb siiski seadusel. Õiguslikult on erinormidega õigusakt (KTTS) ülimuslik üldseaduse (RVS) suhtes, seega tuleb kunstiteoste mahakandmise osas lähtuda KTTSist. Võime eeldada, et keskmine riigiasutus on seadustega kursis ja täidab neid.

Taul: Kas riigi initsieeritud tellimuskunst on näidanud eeskuju erasektorile ja aktiveerinud ühiskasutuses ruumi?

Toompere: Kindlasti on. Näiteks Tartus SmartEnCity projekti raames renoveeritakse paarkümmend hruštšovka tüüpi elamut liginullenergia majadeks ja üheks nõudeks sai, et ühistud peavad tellima hoone renoveerimise raames kunsti. Kuna majad asuvad kesklinna piires, siis seati eesmärgiks unikaalne kunstil põhinev linnaruum.

Soomre: Selliseid näiteid on veel. Kui KTTSil on tõepoolest mingigi mõju, tuleb seaduse loojaid topelt tänada. Minu unistus on, et kunsti tellimise kõrval harjutaks taas rohkem kunsti ka laenutama. Just rendipindadel tegutsevad nii era- kui ka riiklikud asutused võiksid protsendipõhimõtet kunsti rentides julgemalt rakendada.

* Louisa Buck, Daniel McClean, Commissioning Contemporary Art: A Handbook for Curators, Collectors and Artists. Thames & Hudson 2012.


Previous
Performatiivse monumendi sünd

Add a comment

Email again: