Writing, Curating and Lecturing on Visual Arts, Public Space and Architecture

Tuntud utoopilised olendid

Tallinna Arhitektuuribiennali (2013) kataloogi kirjutatud kriitika TABi kuraatorinäituse kohta.

Avaldatud TABi kataloogis 2013. a. lõpus.
Pdf: //media.voog.com/0000/0038/6069/files/TAB_2013_kataloog-catalogue.pdf

1

Endise Eesti Kommunistliku Partei Keskkomitee nn kilukarbisaali avalikkusele avamine on kõlav metafoor, mis sobib optimistliku raamis- tikuna iseloomustama tervet TABi kuraatorinäitust: kriitiline hulk seisnud või suisa läppunud (mõtte)ruumi sai värskendatud. NATO liikmesriigi välisministeeriumi hoone uste paotamine kultuurilise vahetuse nimel on heaendeline sissejuhatus.

Näitusele viitava trepi autor Tomomi Hayashi jätkab sealt, kus ta installatsiooniga „Merele!” 2011. aastal alustas: avardada linna, et selle võimalikele ulatustele nimi anda. Hayashi teos toimib käesoleva näituse kontekstis toeka tasakaalustajana, pakkudes kontseptuaalsetele näituse- projektidele vastukaaluks midagi praktilist.

Näitusel pakkusid allakirjutanule enim huvi teosed, mis sotsialistliku ruumipärandi taaskasutamisel selle utoopilist modernistlikku essentsi mekkisid. Nendest siis järgnevalt mõned lõigud.

2

Erinevalt paljudest oma kolleegidest 1960. ja 1970. aastatel ei läinud Henri Lefebvre kaasa toonase monumendikriitikaga (monument kui olemasolevate võimustruktuuride ja ühiskondlike hierarhiate kinnistaja, monument kui moodsale, voolavale ühiskonnale mittevastav kujund, monument kui potentsiaalselt fašistlik kujund jne), vaid argumenteeris hoopis nende kaitseks. Neid seisukohti on tänasel päeval värskendav lugeda, teades, et vasakpoolsed loojad kasutavad monumente ikka ja jälle ironiseerimaks päevapoliitika üle.

Lefebvre nägi monumentides – kõneledes nendest küll pisut laie- mas tähenduses, s.t pidades silmas ka ajaloolise tähendusega suuremaid ehitisi – positiivset vahendit, mille abil elustada moodsa linnaelu utoopi- lised unelmad ja üldine ühiskondlik poliitiline aktiivsus, nagu seda olid teinud 1968. aasta tudengite ülesastumised. Ta vastandab monumendid tänavatele, mida tema kirjutamise ajal, 1970. aastate keskpaigas, juhti- sid kapitalistlik tarbimisstruktuur ja vaatemänguühiskond. Kui tänavad projitseerivad maastikule sotsiaalse elu, siis monumendid projitseerivad maastikule arusaamise maailmast, tänu millele evib see potentsiaalikat korrapäratust ja vitaalsust, mis võib esile kutsuda spontaanset teatrit ja revolutsioonilisi sündmusi. Monumendid küll kontrollivad inimesi, kuid selle kaudu, et toovad inimesi kokku, mistõttu on need ainsad mõelda- vad ja kujuteldavad paigad, kus võiksid alguse saada olulised ühiskond- likud liikumised. Viimaste aastate poliitiliste sündmuste taustal võiks seega kõneleda sellistest suure potentsiaaliga monumentidest nagu Taksimi väljak, New Yorgi börsihoone, kohaliku näitena Tõnismäe.

Lefebvre’i sõnul väljendavad monumendid oma olemust tihti
kõige paremini ruumides, mis on ühiskonna südameks, kohtades, kus ühiskonna iseloomujooned on kõige nähtavamad ja igapäevasemad, väljendades teatavat transtsendentaalsust, eemalolemise tunnet – utoopilisust. Läbi ajaloo on need tuletanud kodanikele tavapäraste lin- natrajektooride kõrval meelde selliseid dimensioone nagu ühiskondlikud kohustused, võim, teadmised, mõnu ja lootus.

Raumlaborberlini „Monument avalikule hetkele” viitab just nõnda õpetlikult monumentide hetkelisele hädavajalikkusele. Milline võiks olla see kohalik monument, see pöördemoment, mille taha saaksid koonduda siinsed Occupy stiilis vabadusvõitlejad?

Taaskasutusfaktor1 : 8. Raumlaborberlini aupaklik suhtumine sotsialist- likku ruumipärandisse väljendub juba selles, et autorid näevad kadunud ruumi isegi seal, kus nüüd valitseb tühjus. Monumentaalne tühjus on ohtlik ja see tuleb kiiremas korras taaskasutada, näivad nad oma postkaardiga hoiatavat.

3

Sotamaa „Üleskutse mõistlikkusele” toob meelde loo Mahatma Gandhist, kellelt briti ajakirjanikud olevat küsinud, mida ta lääne tsivili- satsioonist arvab. „Ma arvan, et see võiks olla hea mõte,” kõlanud vastus. Niisamuti lähenevad Postimajale Sotamaa arhitektid – justkui silmas pidades, et oleks ju tore, kui siin ka arhitektuuri oleks.

Utoopiline kujund tekitab assotsiatsioone Le Corbusier’ sõjajärgse hilisloominguga, mil tema masinlikud vormid muundusid monumen- taalsemaks, tooremaks ja teatud mõttes müstilisemaks, just nagu oleks sõjast tingitud kultuurilised traumad sundinud teda loobuma progressi- ideedest, nõudes salapäraste koopaelanike eluruumide juurde pöördu- mist. Pealkirjas kajastuv mõistlikkus tähistab sellises valguses just nagu ühe jubeda aja möödumist (oli selleks siis sotsialistlik modernism või džunglikapitalism), pakkudes välja uue ja väärika elamise esteetika ja sellega kaasneva eetilise ehituskunsti.

Millised võiksid olla sõnad, mida tuleks kasutada, kirjeldades hoone teisenemist arhitektide käe all klassikalise skulptuuri valmimisena? Nõtke, poeetiline, graatsiline, nüansirikas, nihestav? Kardan, et tänapäeval on aina vähem inimesi, kes suudavad vastavaid esteetilisi aistinguid kana- liseerida väärtuslikku sõnalisse vormi. Kuid kas nendest sõnadest oleks tolku? Kardan, et mitte ükski sõna ei suuda Postimaja eest seista.

Taaskasutusfaktor: 3. Sotamaa kujutab Postimaja ümbriku asemel kirja- pommina ega näita üles vähimatki usku toonastesse sirgetesse joontesse ja sotsiaalsetesse suhetesse. Kolm punkti teenitakse Tallinnale nii oluliste rulltreppide taaselustamise eest.

4

Łukasz Wojciechowski projekt „Pirita TOP sillana” võtab tähele- panu alla (õhu)sillad ja tõstetud tänavad kui modernismiaja teenimatult tagaplaanile jäänud utoopilised pärlid. Sillad on ju iseenesest mõeldavad igal pool: lahtede, jõeservade, tänavate, aga ka väljakute ja majade vahel. Seda potentsiaali püüdsid nõukogudeaegsed modernismimeelsed linna- planeerijad ja arhitektid ka realiseerida, uskudes, et tõeline solidaarsus on võimalik. (Õhu)sillad tähendavad linnaruumis ennekõike lootust.

Kas Wojciechowski kavand pakub lootust, et ratturid ja jalakäijad neile visandatud sillad kasutusele võtavad ning jõe vastaskaldad senisest paremini seotakse? Küsides teise nurga alt ja pidades laiemalt silmas modernistlikku tänavate tõstmist, siis mis oli see sügavam põhjus, mis sundis jalakäijaid tänavatasandilt lahkuma? Kas oli see tolle ajastu inimeste loomulik vabadusepüüe või pragmaatiliste linnaplaneerijate
– n-ö hallide kardinalide – arrogantsus, mis võttis linlastelt vabaduse maapinnal kõndida? Selline kahenäoline Janus sotsialistlik modernism ehk oligi: ühelt poolt tõotas see tehnoloogilistele saavutustele tugine- des aina enamat vabadust (sh püüdu kõrgustesse), teisalt käis ülemäära ratsionaalse maailmaga kaasas ähvardav vabadusepuudumine.

Taaskasutusfaktor: 2. Õigupoolest suhtub Wojciechowski omal ajal utoopiliselt kõrgendatud platvormidesse nostalgitseva romantikuna. Tema püüd muuta TOP osaks maastikust – mis oma sünnihetkel püüdis lendu tõusta ning tegi omalt poolt kõik, et mitte olla maastik! – erineb põhimõtteliselt ortodokssest modernismist ning liigitub pigemini mängu- lise postmodernismi valda.

5

Vladimir Frolov on üks nendest võimekatest kriitikutest, kes jääb mis tahes teemal kirjutades skeptiliseks, mistõttu võiks arvata, et nüüdisaegne arhitektuur läheb talle korda kõige sügavamas mõttes. Selles valguses on huvitav analüüsida Frolovi ja Aleksei Levtšuki koostöös valminud kavandit „Eimillegi teater ja superkonsool” ning otsida sellest võimalikku positiivset programmi. Etteruttavalt olgu öeldud, et see puu- dub. Või juhul kui see siiski kusagil peitub, on meil raske tabada autorite irooniatasandit.

Peterburilastele mõistetaval kombel astuvad nad modernismi- pärandiga tegeledes konstruktivistide ja suprematistide manifesteeriva utopismi jälgedes. Frolov ja Levtšuk ei näe põhjust Kosmose ruumilise vormi üle ohhetamiseks, rõhudes selle asemel tavatule superkonsoolile ning fantastilisele superkinole. Nõnda taaselustab duo ennekõike modernistliku utoopilise mõtlemissüsteemi: totaalse, tulevikku pööratud, nostalgiavaba, kompromissitult originaalse ning progressiusku.

Autorid viitavad superkonsooli puhul El Lissitzky horisontaalse- tele pilvelõhkujatele, tuues välja, et nende poolt pakutud projekt võiks olla vaheetapiks Tallinna linna taevasse ehitamisel. Hõljuv hoonemaht viitab ka 1960. aastate Archigrami eeskujule, kelle esteetiline attitude on viimastel kümnenditel mõjutanud mitmeid arhitekte. Ent Archigrami põhimõtteline nõrkus seisnes nende puudulikus sekkumises ehitatud keskkonda (nad ehitasid vaid kahel korral, kusjuures ühel juhul oli tule- museks Rod Stewarti bassein). Archigrami traditsioonis superkonsool kõneleb kahetsusväärselt meelelahutuslikust ehituskultuurist ja vaate- mänguühiskonnast, mitte aga konstruktivistide radikaalsusest. Selles
ei ole iseenesest midagi halba, juhul kui autorid oma iroonia teadlikult selles suunas lendu lasid.

Mis puudutab superkino, ekraani app’i, suurde valgesse tühjusesse jõllitamist, siis mõjub see hõljuva konsooli totaalsuse taotluse kõrval filosoofilise ebakõlana. Frolov ja Levtšuk on peaaegu et veenvad hõljuva tühjuse päriseks pakkumisel, kuid mängivad selle maha teise kunagise olulise utoopia, filmikunsti üle ironiseerimisega. Justkui: vaadake nüüd kõik, me pole tegelikult sada aastat millegi muu kui Eimillegi vahtimisega tegelenud! Samas kui Malevitši musta ruudu suprematistlik jõud seisnes just selles, et see tähendas autori jaoks kõike. Korralik utopist ei paljasta kunagi oma manifesti tühisust!

Taaskasutusfaktor: 0 (10). Adumata lõpuni autoritekoosluse irooniat, tundub mulle, et antud projekti puhul oli autoritel üsna ükskõik, kas jutuks olev kinolina asub Kosmoses või mõnes teises nõukogudeaegses kinos.
Nii paistab ka välja pakutud superkonsool hoidvat Kosmose lähedusse vaid tänu viimase lennukale nimele. Kohalikust ruumipärandist hooli- mata taaselustus nende projektis siiski kaunis autentne sotsialistlik modernismimõte, milleni teised osalejad ei jõudnud.

6

Kui palju on tänapäeva arhitektuuris elusat utoopiat – mõtet radikaalse muutuse üldisest võimalikkusest? Mitte staatilist ega dogmaa- tilist manifestipõhist tuleviku ettekirjutamist (nagu seda oli läbikukkunud kommunistlik projekt), vaid dünaamilist ideed, sellist, mis on „vabastavu- sele suunatud, avatud, kriitiline ja protsessipõhine tegevus, milles osalejad taotlevad „ise muutust kehastada” ning kehtestada selle kaudu ruum, kus saaks kehtivasse ühiskonnakorda kriitiliselt sekkuda”2? Kuidas peaksid Occupy-liikumise sarnased suundumused kajastuma arhitektuu- ris? Millised näited varasemast utoopilisest arhitektuurist võiksid meile seejuures eeskujuks olla? Kas sotsialistlikul modernismil (siin- ja sealpool raudset eesriiet) on sellega mingitki pistmist?

Kui uskuda briti popkultuuriteoreetikut Simon Reynoldsit3, siis vähemalt popmuusikas on läänemaine kultuur viimased paarkümmend aastat toiminud katkise leierkastina, mis üht ja sama meloodiat käiab. Selle tunnistuseks on sajad remake’id, remiksid, vanade rokipeerude comeback-turneed, surnud muusikute taaselustamised hologrammi- dena jne. Reynoldsi arvates leidub utoopilist alget nüüdisajal vaid bling bling kultuuris ja jõmmide ellusuhtumises. Siinkohal võiks lugeja eneseltki küsida, mil määral popkultuuris toimuv iseloomustab nüüdisarhitektuuri. Küsigem siis veel, miks on nii, et just BIGi jt sarnaste büroode viljeldavat arhitektuuri nimetatakse utoopiliseks pragmatismiks.

Dogma esialgne ülesanne oli pakkuda lahendus Balti jaama lähi- rongide ootepaviljonile. Probleemiga tegeledes jõudsid radikaalsed itaa- lia arhitektid raudteega paralleelselt paikneva Telliskivi kvartali juurde, kuhu nad soovitavad rajada üüratu hoonekompleksi, kus leiaksid 6 x 6 x 6 m moodulites endale elu- ja töökohad loomingulise klassi esindajad: üha kasvav ja jõudu koguv sotsiaalne klass, kellel peaks massina justkui väge olema, kuid kellel siiani sotsiaalsed tagatised jm võimalused enese täielikuks realiseerimiseks puuduvad.

Hiljuti avaldati briti ajalehtedes pikaajalise ühiskonda analüüsiva uuringu tulemused, millest ühtlasi selgus, et 60% Ühendkuningriigi elani- kest nimetavad ennast töölisklassi hulka kuuluvateks4. Tähelepanuväärsel kombel pärineb statistika riigist, kus on võimul parempoolne valitsus, mis vähendab sotsiaalseid soodustusi, piirab kodanike streikimisvabadust ning võtab vastu majanduspoliitilisi otsuseid, mis teenivad eliidi huve. Kas kodanikud peaksid seda olukorda lootusetult pealt vaatama või ühtse töölisklassina – kui selline kontseptsioon 21. sajandi alguse Euroopas üldse midagi tähendab – rõhumisele vastu hakkama?

Ootaksin loova klassi eest välja astuvatelt arhitektidelt võitlusli- kumat ja põhimõttelisemat arhitektuuri, mis looks võimalusi ja pakuks praktilisi lahendusi 1% vastu sõdimisel. Kindlasti ei peaks meiesugused tehasetööliste kombel üksteise kukil töötama, nagu kavand välja pakub. Nõnda kokku koondatud prekariaat on globaalkapitalismile eriti lihtne suutäis. Loova klassi radikaalne arhitektuur peaks olema saboteeriv ja tõkestav, ülbe ja sütitav, peaks asetama vastupanuvõitlejaid igale poole, doseerides neid kaalutletult valitsushoonete külje alla, naftapuurtornide lähedusse, IKEA furgoonide trajektooridele jne.

Loovtöölised iseorganiseeruvad niikuinii suurepäraselt, võib-olla peaks radikaalne arhitektuur teenima hoopiski kontoritööliste mässu, sest praegune ilmakorraldus püsib suuresti tänu erakapitalifondide juhtidele, lobistidele, PR-konsultantidele, õigusnõustajatele jt mõtte- tute tööde tegijatele5 , kes polsterdavad müüri ühe protsendi ja (loova) töölisklassi vahel. Arhitektuuril tuleb oma peidetud agenda suunata otse kontoritele: city töötajatele tuleb luua tööpinnad, mis kõneleksid maa- ilma kahepalgelisusest nii tundlikult, et mõttetu töö tegemise jätkamine muutuks võimatuks.

Taaskasutusfaktor: 8. Dogma saab kõrged taaskasutuspunktid raudtee- jaama kui hiilgavasse modernistlikku projekti uskumise eest. Kus siis mujal kui diiselrongide tossu ja mürtsu sees sünnib tõeline loovus. Idatuuled teavad seda!


1 Ehk kui suurt osa sotsialistlikku ruumipärandit taaskasutatakse uue ruumi loomisel.

2  Jaak Tomberg, Teostamatuse printsiibist ja teatriutoopiast. Sirp, 5.10.2012.

3  Simon Reynolds, Retromania. Pop Culture’s Addiction to Its Own Past. London: Faber and Faber, 2011.

4 Suzanne Moore, What happened to Class Action? The Guardian, 11.9.2013. 

5 David Graeber, Mõttetute tööde müsteerium. Eesti Päevaleht, 10.9.2013.








Previous
Mõned mõtted Veneetsia Biennaalist
Next
Kunstiakadeemia kujundab kunstimaailma

Add a comment

Email again: