Writing, Curating and Lecturing on Visual Arts, Public Space and Architecture

Ühise nimetaja otsingul

Second text for the series Müür monumendi juures published by Sirp on the 22nd of February 2019. 

Müür monumendi juures

 

Gregor Taul „Ühise nimetaja otsingul“

 

Kuni 5. maini on Londoni Disainimuuseumis avatud briti arhitekti Sir David Adjaye näitus, mis analüüsib mälu ja ruumikultuuri temaatikat läbi seitsme tema büroos kavandatud monumendi ja memoriaali. Adjaye on 1966. aastal Tansaanias sündinud Ghana päritolu ehituskunstnik, kes kasvas üles ja omandas hariduse Inglismaal. Meie kandis võiks teda tunda ja hinnata selle poolest, et tema projekti järgi hakati tunamullu rajama Läti nüüdiskunsti muuseumi, mis paraku küll sarnaselt kümne aasta taguse Rem Koolhaasi projektiga hiljuti kalevi alla pandi. Olgu öeldud, et Adjaye juures töötasid enne ERMi arhitektuurikonkursi võitmist ja oma büroo asutamist Lina Ghotmeh ja Tsuyoshi Tane, kes vast just sealt sealt suurte žestide tegemise oskuse ja võlu kaasa võtsid.

 

Ehkki Adjaye selle üle ülielevil ei ole, peetakse tedagi staararhitektiks, kelle karisma, loominguline biograafia ja arhitektuurse mõtte suurejoonelisus võib justkui imekombel muuta keskpärase ruumi maamärgiks ja anda tuhmale linnale tänapäeval nii olulise sündmuseks olemise oreooli. Mõneti on selline nimetus tema suhtes ebaõiglane, sest ta ei figureeri valimatult üle maailma (arhetüüpseid tähtarhitekte iseloomustab erinevatele kahtlase valitsemisstiiliga riigipeadele meeletu klikipotentsiaaliga piltilusate „avaliku“ funktsiooniga majade projekteerimine), vaid on end läbi karjääri defineerinud kui ühiskondlike hoonete (nt Londoni linnaraamatukogu, 2002-2005; Denveri nüüdiskunsti muuseum, 2007), demokraatlike ruumide (Nobeli rahukeskuse näitusehoone Oslos, 2005) ja kriitilist kunstikultuuri edendavate paikade (Gwangju lugemispaviljon, 2013; installatsioon „Sclera“ Londonis, 2008) projekteerijat ja mõtestajat. Ilmselt see on ka põhjus, miks kuninganna Elizabeth II 2017. aastal Adjaye ruumikultuuriliste teenete eest rüütliseisusesse tõstis. Ühtlasi hinnatakse teda aafrika päritolu brittide eestkõnelejana – ta käis alles mõne nädala eest välja mõtte, et Ühendkuningriiki tuleks luua mustanahaliste ajaloole ja kultuurile pühendatud muuseum.

 

Näitusel „David Adjaye: tehes ajalugu“ esindatud seitsmest teosest ei ole ranges mõttes mitte ükski traditsiooniline monument ja see on hea, sest terminid monument ja monumentaalne tähistavadki pigem millegi ülla loomise taotlust kui kindlapiirilist objekti. Väljapanek algab disainimeedias ohtralt kiita saanud Aafrika-Ameerika ajaloo- ja kultuurimuuseumiga Washingtonis (2016). Tahes-tahtmata meenub siinkohal muuseumi avamisel kõne pidanud president Obama, kes noorena unistanud arhitekti elukutsest. Obama innustas arendajaid ja kaaskodanikke vaatama kaugemale arhitektuuri efektsusest ja keskenduma süvatasandile ehk linnaplaneerimisele ja infrastruktuurile. Küllap üks ei välista teist, kuigi ma kahtlustan, et hurraa-võtmes identiteediloome (milleks ülikalli muuseumi ehitamist ju mööndustega nimetada võib) kipub unarusse jätma mustanahaliste struktuurse marginaliseerimise ühiskonnas.

 

Väljapanek pühendab palju tähelepanu muuseumi fassaadi katvale metallstruktuurile, mille vorm on inspireeritud 20. sajandi alguse joruuba (tänapäeva Nigeeria) kunstniku Ise Olowe puuskulptuuridest. Ühtlasi viitab ornamenteeritud sein sellele, et läbi sajandite on ühendriikide mustanahalised (orjad) olnud need, kes on sepatööd kõrgel kunstilisel ja tehnilisel tasemel hoidnud. Leian, et Adjaye kavandatud fassaadil on dekoratiivvormid maitsekalt abstraheeritud ja tulemuseks on iseseisev esteetiline süsteem, mille puhul originaalallikas end häälekalt ei reeda, kuid mõjub teadjaile meelitavalt.

 

Vahest just peenetundeline kujunditega opereerimine ongi üks põhilisi proovikive, mille puhul vähem kogenud ja mitte nii taktitundelised monumendiloojad äparduvad. Hoiatavaks näiteks on siinkohal Eesti Rahva Muuseumi hoone, mille klaasfassaadi katab kaheksakandadest moodustuv muster. Arhitektide Pariisi kontorist vaadates võis see tunduda kui huvitavalt eksootiline ja lokaalne kujund, kuid meile mõjub see ära leierdatud märk samavõrd kitšilt kui seda võiksid olla kuninganna portreed või matrjoškad mõne briti või vene mäluasutuse müüril. Samas on kitš kunstiliselt ja eetiliselt ohutum lahendus kui näiteks potentsiaalselt „tuleohtlikud“ visuaalsed kujundid. Hiljuti Netflixis linastunud dokumentaalfilm poola „Arno Brekerist“ Stanisław Szukalskist näitab põnevalt, kust jookseb hämar piir sõbralike, veidrate ja vaenulike piltide vahelt. Teame omast käest, kui valulisi reaktsioone võivad esile kutsuda SS mundris sõjamehi kujutavad monumendid. Aga samas, kas pole mitte nii, et kui maitsekalt stiliseeritud ega ka maitsetult üledekoreeritud fassaadid ei suuda meid tõeliselt ajaloost rääkima panna, tuleks meil pooldada kolmandat tüüpi lahendusi, mis vanad haavad lahti rebivad, kodanikud vaidlema panevad ja pakuvad ühiskonna kõige pühendunumatele sanitaaridele võimaluse lahenduste pakkumiseks?

 

Viimast tüüpi ilgeid monumente püstitatakse õnneks (või kahjuks?) kõige vähem, sest tellijad püüdlevad kogukondliku hõllanduse ja (olgu või näilise) koosmeele poole. Seda kinnitab ka hiljutine Bostoni kesklinna planeeritud Martin Luther Kingi ja Coretta Scott Kingi memoriaali konkurss, mille teise vooru pääses Adjaye ja tema koostööpartnerite võistlustöö, mis püüab pilgud enda pealt maha raputada ja suunata vaatajate tähelepanu maastikule ja ajalooliselt kogetud ruumile. Monument ise tähistada ei taha. Konkursi ilmsetuid võidutöid vaadates paneb imestama, kuidas praktikud üle terve maailma ei suutnud ühegi tõeliselt mõjuva lahendusega välja tulla. Kas see on kaasaegse monumendi puhul sümptomaatiline? Kas oli ehk koht vale või võistlustingimused viletsalt koostatud?

 

Sir David Adjaye ja disainer Ron Aradi ühistööna projekteeritud Ühendkuningriigi holokausti memoriaal ja õppekeskus plaanitakse avada 2021. aastal briti parlamendihoone kõrval asuvas Victoria Tower Gardens’is. Varasemast ajast asuvad selles samas piklikus rohealas orjanduse keelustamist tähistav gootipärane memoriaalehitis, raskepärane monument sufražettide liidrile Emmeline Pankhurstile ning Auguste Rodini ilmakuulus skulptuurigrupp Calais’ kodanikud – monumentaalne tulipunkt postkoloniaalse impeeriumi südames. Eesti skaalas võiks sellist ruumilist olukorda võrrelda Tõnismäe haljasalale uue mälestusmärgi lisamisega või, palun väga, kommunismiohvrite memoriaali äramahutamisega teiste samasuguste hulka Maarjamäel. Tulemuseks on pigem erinevate mälukollektiivide oskuslikult kureeritud neutraliseerimine kui kellegi esiletõstmine. Linnaruumilisest vaatepunktist on seda kõike aga pisikese ala jaoks vast siiski liiga palju.

 

Suures plaanis hinnatakse Adjayet selle poolest, et ta suudab arhitektuuris mõelda ja opereerida kunstniku vabaduse piires. Tema puhul väljendub artistlikkus ennekõike sümbolite keeles kõnelemises. Näituse iga teose juures eksponeeritakse videointervjuusid autoriga, kus ta viimase peale timmitult (s.t disainitult) räägib ühttaegu nii poeetiliselt kui praktiliselt on oma monumentide kujundlikust taustast. Minu jaoks mõjub see kõik liiga metafoorselt ja kunstlikult, halvemal juhul isegi aplalt retooriliselt. Kuid see kahtlemata toimib, olles ühtviisi nii populaarne kui populistlik, avalik ja individuaalne ning kahtlemata nii kogukonna kui üksikindiviidi identiteeti toetav arhitektuur. Õigupoolest on üllatav, et Adjaye näitusel eksponeeritud projekte monumentideks nimetab, sest sama hästi võinuks selle väljapaneku ka ühiskondliku arhitektuuri, avaliku ruumi, kohavaimu, müüride lõhkumise või identiteediloome pähe „maha müüa“. Teisalt on see just sümboolne, et kõik eelpool nimetatud ruumikujunduse aspektid monumendi näol ühise nimetaja alla tuuakse.

 

 

 


Previous
Rait Präätsi arhitektuuriga seonduv klaasikunst

Add a comment

Email again: