Writing, Curating and Lecturing on Visual Arts, Public Space and Architecture

Art in the Streets of St Petersburg

Semiosalong - "a seminar of applied semiotics" - invited me to University of Tartu to talk about the artistic urban space of Russia's northern capital St Petersburg. The presentation took place on the 18th of May 2011. In 2014 the presentation was published in Semiosalong's book.
In my presentation I showed hundreds of photos I had taken in St Petersburg over my stay there during the past half a year. I photographed graffiti, posters, flyers, temporal sculptures, actions, murals etc. The main aim of the presentation was to bring out those aspects of urban art which is perhaps most typical to St Petersburg. All in all I explained that despite the 5 million people living there it is not a very active city in terms of urban culture.

Advertisement in Estonian:

18.05.2011 Ülikooli 18-022, Tartu

Gregor Taulil on bakalaureusekraad semiootikas, praegu õpib ta EKAs magistriastmel kunstiteadust. Kogu kevadsemestri on Gregor veetnud Peterburi Tehnoloogia ja Disaini Ülikoolis vahetusüliõpilasena kunstiajalugu õppides. Gregori sõnul viitab juba Peterburi tekkelugu sellele, et linn ei saa läbi välismaalasteta, kuna on ajalooline metropol ja läbisõidupunkt, ning eestlased peaksid linnaga ajalooliselt eriti tugevat sidet tundma.


Kirju ja pilte Peterburi tänavate seintel saab jaotada kaheks:
1) grafiti, sodi;
2) esteetiline tänavakunst.


Sodi-grafiti eristamine tänavakunstist on oluline, kuna esimene mõjub linnapildis eriti pealetükkivalt, seinad on täis tag'e ning aerosooliga kirjutatud sõnu ja steitmente. Gregor seostas seda venelaste tekstikultuuriga, st venelaste põhiline kunstiline eneseväljendusvahend on tekst, sõna. Vene kultuur on eelkõige tekstikultuur, kuna kas või õpilaste koolimaterjalis valitseb tekst, kirjandus piltide üle. Seetõttu satub sõnu nii massiliselt ka tänavatele. Teine selgitus grafiti rohkusele võib olla hip-hop kultuuri paisu tagant valla pääsemine 1990ndate alguses, mille keskel praegu tegudevalmis põlvkond üles kasvanud on.



Kuigi Peterburi on suurlinn - linnas elab 5 miljonit inimest - ei ole tegemist linnadžungliga, nagu suurlinnade puhul tavaliselt, vaid pigem ohutu loomaaiaga, kus kõik jäävad ellu. Võimalik, et inimesi taltsutab arhitektuuri rahulikkus - kõrghooned puuduvad, kõik majad on pärit 19.-20. sajandist ning ei ületa 5 korruse kõrgust. Paraku polegi sellises loomaaias puuri pandud inimestel muud teha kui seina kraapida.



Foto: Gregor Taul




Teine osa Peterburi tänavate isetekkelisest visuaalist on tänavakunst. Seda iseloomustab pigem ebaoriginaalsus, lääne tegijate kopeerimine. Eripärast, originaalset vene tänavakunsti on paraku vähe. Originaalne vene tänavakunst võiks olla midagi sellist:



G.T.


Tänavakunsti teket üldse võib seletada kunsti vajadusega kaduda aeg-ajalt perifeeriasse. Kui 90ndatel hakkasid kunstnikud rikkaks saama, levis vastuseisuna neile ülbe tänavakunst, anarhistlik liikumine, fookus nihkus salapärasele ja anonüümsele, ent intrigeerivale isikule - tänavakunstnikule. Banksy kogus Läänes kuulsust. Tänavakunsti värskus kui anti-institutsionaalse kunsti nägu kadus Banksy rikkaks saamisega. Kuid Peterburi tänavakunstnikud ei lase enda heidutada ning otsivad tuge ja kaasamõtlejaid üle maailma.

Peterburi linnapilti iseloomustab esimesena räpasus. Sodiks pekstud ja põlema pandud auto tee ääres pole midagi haruldast, toidupakendi mahaviskamine pärast söömist veel vähem. Võib-olla ei tunne peterburlased end oma linnas koduselt, et nii hoolimatult suhtuvad? Peterburi pole loomulikul teel linnaks kujunenud, vaid selle lasi ehitada Peeter I 18. sajandil. Paraku on kogu intelligents, kellele linn ehitati, kadunud, alles on vaid linnaproletaarlased ja maamatsid, kes ei tunne endmugavalt baroki ja neoklassitsistliku arhitektuuri keskel. Samas tunduvad vastupidised väited sama loogilised - peterburlased tunnevad end oma linnas eriti koduselt ja seetõttu tõusebki käsi kõhkluseta seina sodima.
Kogu verbaalsel kihil, mis Peterburi seinu katab, on üks eriline väärtus - Peterburi seinad suhtlevad omavahel ja rahvaga. Lausa karjuvalt - igasugune soov või vajadus kellegi või millegi järele pannakse sildi või plakatina seinale, kesklinn on täis kuulutusi ja afišeid, mille kaudu toimub linnasisene kommunikatsioon.

Pilte, juttu samal teemal Artishokis, Sirbis, Müürilehes (lk 16-17).









Previous
Zugzwang
Next
My Life Through Self-Publishing

Add a comment

Email again: