Sõida tasa üle silla

I can't remember much what we talked about, but Andri Ksenofontov described it as following:

14. septembril peeti vestlusring teemal „Sõida tasa üle silla”, vestlejateks olid Tanel Rander, Erkki Luuk ja Gregor Taul. Sai kuulda, mida on öelnud sildade kohta Heidegger, Kafka ja Lennart Meri ning kuidas taksojuhid välismaalasi hilja õhtul lennujaamast ringiga Saku kaudu Tallinnasse sõidutavad, sest „sild üle Ülemiste järve on üles tõstetud”. Tanel Rander võrdles ennast ja kaht kaasvestlejat „Toolimängu” koertega, sest ka nemad vaatasid algul I korruse väljapanekut hämmeldunult ja siis lõhkusid tükkideks, alustades näituse pealkirjast. Võtan selle puretud pulga rõõmuga üle ja üritan teha vestlejatega sama, mida nemad Chris Fitzpatrickule tegid. Lugu räägib sellest, kuidas 1918. aastal peeti keelte iludusvõitlus, kus teisele kohale itaalia keele järel tuli eesti keel lausega „Sõida tasa üle silla”. Erkki Luuk üritas loo ajaloolist tausta selgitada, aga mul on ilmselt rohkem õnne olnud, sest olen ka mujalt kuulnud, kuidas näiteks leedukad oma lausega itaalia keele järel teise koha saavutasid. Kuraatori ingliskeelne tõlge „Go softly over the bridge” tunnistati valeks, õigem olevat „Ride gently over the bridge”. Põhjuseks toodi, et „go” kitsendab lause tähendust, kuigi asi on hoopis vastupidi. Anda inglise keeles korraldus „ride gently over the bridge” kõlaks eesti keeles umbes nagu „sõida üle silla õrnaste”, sest sõnal „gently” on inglise kõrvale sarnane poeetiline konnotatsioon nagu eesti sõnal „õrnaste”. Pealegi välistab korraldus „ride” sellised sõiduvahendid nagu vanker ja regi. Minule rääkis vanaisa hoopis lausest „isa sõitis tasa üle silla”, mille ilu seletas ta ühest küljest kontrastiga sahiseva s-i ja heliseva l-i vahel ning eesti keelele omase astmevahelduse kõikide võimaluste demonstreerimisega ühes lauses. Umbes nagu „ema ei tea kohe, mida tahta”. Erkki Luuk aga kinnitas, et teise koha võitis hoopis parunisaksa puises ja põrisevas maakeeles esitatud „vintsklev prantsuse krants prantsatas korstnasse” ning luges selle näitusesaalis ette ehedalt ja suure huumoriga. Kui mina poisina sillasõidu lauset kuulsin, ei hakanud ma kahtlustama, nagu oleks isa hobusekabjad nartsude sisse sidunud, et vaikselt salaviina vedada, ega kahtlustanud ka pehkinud talasid, mis silla ületaja ettevaatlikuks sunnib. Kuulsin selles lauses vaikset sõiduvuhinat. See ei saanud olla suvel, sest enamik sildu olid puust ning nende ületamine vankri ja hobusega tegi suurt kolinat. Maantee sõidumüra võimendavad see-eest aga tavaliselt maastik, puud ja künkad, mis heli tagasi peegeldavad. Kui aga üle silla sõita, siis maastik avardub ning kaja kaob. Seepärast kuulen selles lauses saani jaluseid, mis vaikselt üle lume vihisevad ning sillale jõudes, jõeavaruse akustilistes tingimustes, hajub seegi heli.