Artishoki aastakokkuvõtted

Näitus

Archizines, Architectural Association School of Architecture, London
Elias Redstone kogus Londonisse kokku 60 “alternatiivset ja indit” arhitektuuriajakirja üle maailma ja laotas need lahkelt lauale lugemiseks (raamatunäitustel ei tohi enamasti raamatuid näppida). Lisaks ajakirjadele eksponeeriti näitusel videointervjuusid iga väljaande peatoimetajaga. Nüri lugu – mina näitust ei näinud, kuid sest hoolimata kaifisin seda kõigest muust kordi enam.

Reading the Object. Artist-Made Books from the Collection of Moderna Museet, Pontus Hulten Study Gallery, Stockholm
Moderna Museet on Pontus Hulténi aegaest peale kogunud tähelepanelikult kunstnikuraamatuid. Mõned neist on loodud suure pühendumuse ja oletatava hingevärinaga ning mõeldud pigem seintele riputamiseks (Henri Matisse “Jazz”, 1947), teised on sündinud kui kõige odavamad vahendid oma loomingu levitamiseks (Ed Ruscha “Crackers”, 1971), kolmandavad kummardavad kirjakunstile (Bruno Munari “The Quadrat Print”, 1953) ning neljandad polnud “oma elu” ajal üldse kunstnikuraamatud (Vladimir Majakovski “Võit päikese üle”, 1913). Oli, kuidas oli, nüüd nad on kõik klaasi taga peidus ja omamoodi puutumatud skulptuurid.

Eesti ikoonikunst, Kadrioru Kunstimuuseum
Luke, I’m Your Father. Kummardus Nikolai Kormašovi ees, kes tutvustas eesti kunstile tema kadunud väga vana isa. Ikoonide teemaga haakus Peterburi Novõi Muzei näitus “Uus skulptuur: struktuur ja kaos”, mille kataloogis kirjutas skulptuurikunstist suurepäraselt Anatoli Osmolovski.

Värske Eesti plakat, Arhitektuurimuuseum
Rohkelt nutikust. Kaugeltki mitte kaduv kunst.

Gregori Maiofis. Kunstnik ja modell: lugemise viise, Novõi Muzei, Peterburi
Puändiga fotograafia.

Howquicklyjumpingdaftzebrasvex. Situation of Artistic Discussion, EKA auk
Tallinna-Moskva kollektiivse autori installatsioon EKA tühermaal. Põhjalikult intelligentne näitus ja äärmiselt sümpaatsed autorid.

Jaan Klõšeiko. Vabaduse väljak, Vabaduse galerii
Veel!


Sündmus

Lift11.
Räägitud juba nii- ja naapidi, viimasest ajast meeldis Andres Kure kommentaar, et Kultuuripealinn kaaperdas installatsioonikunsti, tehes sellest populaarse müügiartikli stiilis “nüüd me tõime kunsti tänavatele”. Tõidki, kuid kärbitult turvaliselt. Linna jõudsid pehmed, meelitavad, ajatudki installatsioonid, kuid hoiduti kriitiliste teoste püstitamisest. Iseasi, kas see kaaperdaja ja torpedeerija Kultuuripealinn ainuisikuliselt oli.

NU Performance Festival.
Hotellis elamine ei ole naljaasi. Need on kremoonideta ruumid, milles mõned ennast ära ei kannata. Kas mõte aknast alla hüppamisest on vaid filmikunsti kujundatud? Viru hotelli üle võtnud kunstnikud lõid täiuslikult mängulise atmosfääri

Tallinna Arhitektuuri Biennaal.
Uskumatult ja imelikultki jõuline debüüt.

Asterisk Põhuteatris.
Minu jaoks aasta inspireerivamaid päevi, mille magusaid viljasid veel mõnda aega söön.

Mähe asumi garage sale.
Terve mõistus vallutab lähiaastatel kogu maa.


Teos

Heine Avdal, Brynjar Bandlien ja Fabrice Moniet “Field Works – hotel” – NU Performance Festivali raames Viru hotelli 11. korrusel ühele vaatajale mõeldud performans.

130 tallinlast “Korsten” – Keskaegses Roomas pesitses Vana-Rooma skulptuur, mida nimetati Pasquinoks. Tegemist oli fragmendiga Ajaxi ja Patroklose kehadest, mis nägi välja nagu kloun või õuenarr. Roomlastele oli saanud tavaks kleepida sellele satiirilisi värsse kuumadest teemadest (näiteks, milline närakas on üks või teine kardinal). Neid värsse kutsuti pasquinaadideks (paskvill?), just nagu oleks Pasquinado kägisedes kõnelnud.

Peeter Zumthor ja Luoise Bourgeois “Steilneset” – Norra kirdetippu, Valge mere kaldale VardØsse püstitatud mälestusmärk 91 nõiale, kes seal 17. sajandil põletati. Sõgedalt kallis ehitis maailma lõpus.

Stirka – Saksa tüdruk õppis Peterburis vabasid kunste ja tegi oma lõputööks baari koos pesumajaga. Ajendiks oli tõik, et tal polnud kusagil pesu pesta. Algul lühiajalise projektina mõeldud baar töötab nüüd juba seitse aastat, pakkudes hommikust õhtuni pesupesemisevõimalust ning olles üks linna aktiivsemaid alternatiivsete muusikaürituste toimumiskohtasid.

Aet Ader, Andra Aaloe, Kaarel Künnap, Grete Soosalu ja Flo Kasearu “0” - 00101010101010101001011100100101


Publikatsioon

Ingrid Ruudi artiklid jäid sel aastal teravalt meelde.

San Rocco (# 2 Summer 2011) – Veneetsias ilmuv ingliskeelne arhitektuuriajakiri, mille sisutäiusele ükski teine minu ette sel aastal sattunud ajakiri vastu ei suutnud panna. Teine number oli pühendatud saartele, äsja ilmunud kolmas number vaagib eksimist.

Tuvi – Guttenbergi Poegade poolt trükitud ajakiri, mis “palub toredatel inimestel vastu võtta väljakutse – teha midagi, mis pole neile esmapilgul päris omane”. Esimene number oli kannustav lugemine ja vaatamine, kahju, et neil plaanis vaid paar korda aastas ilmuda. Sellegi poolest on tunne, et uuel aastal hakkab ilmuma üha rohkem isetehtud väikesetiraažilisi ajakirju, almanahhe, kunstnikeraamatuid, koomikseid ja muud säärast.

Rael Arteli näituste kataloogid ja fanzine Your Periphery is my Center – jätkuvalt kuraatoritele eeskujuks.

(Compiled by) Mieke Gerritzen, Geert Lovink, Minke Kampman “I Read Where I am. Exploring New Information Cultures”. Graphic Design Museum, Breda, Valiz, Amsterdam, 2011 – 82 disaineri, graafilise disaineri, kunstniku, muuseumidirektori, kirjaniku, kriitiku, kirjastaja jpt paariminutilised mõttelõngad teemal, mis saab lugemisest tulevikus? After the death of the death of the author comes the birth of booking!

Triin Tamm “A Stack of Books as well as A Book of Stacks”. Rollo Press, 2011. Täiesti segane raamat selgest raamatuarmastusest. Kohtasin raamatut nii Berliini, Barcelona kui Londoni raamatupoodides.

Niklas Maak “Le Corbusier. The Architect on the Beach”. Hirmer, 2011 – modernne arhitektuur sündis tegelikult rannas!

Kristina Hansen & Ånond Versto “So Long, Fat Chance”, 2011 – väga hea näitus Märzis ja veel ilusam raamat, mis näitusega kaasas käis.

Paul Kuimet “In Vicinity” – veel!

Karin Paulus “Tootedisain. Asjad minu elus”. EKA, 2011. – Arvustus teel.