Hunt all paremas nurgas

Anna-Stina Treumundi AB 2010 näitusearvustuse ümber kirjutatud versioon. Kuna AB tekstid valmisid enne kui teosed ning kriitikud said kirjutamiseks kasutada vaid kunstniku kontseptsiooni tutvustust, siis esialgne arvustus oli kuiv ja üleolev, aga kuna näitus oli veenev, otsustasin austusest kunstniku vastu selle üle kirjutada.

Avaldatud Artishokis, 16.09.2010: http://artishok.blogspot.com.ee/2010/09/anna-stina-treumund-hunt-all-paremas.html

Artishoki Biennaalil kuuldus siin-seal ikka, et "seekord tegid kunstnikud kriitikutele ära" või "räägi enda eest, minu meelest on tekstid väga ägedad". Noh, argumente kui palju. Igal juhul oli kihvt jälgida, kuidas kriitikud saali astudes (ja esimest korda teost silmitsedes) kas naerma või nihelema hakkasid. Ei osanud nagu ette oodata..

*

Gregor Taul avaldab siinkohal oma teise teksti Anna-Stiina Treumundist. Esimene tekst (loetav biennaali koduleheküljelt) valmis augustis ja kajastas kolme arvutiekraanil nähtud fotot. Kui aga teosed ühel õhtul Tartu Kunstimajja jõudsid ja need valges saalis raamitult nii sugestiivsed välja nägid, tabas kirjutajat pastakas suu pihta. Ja ta kirjutas teksti ümber. Olgu see siis siin lugeda.

Hunt all paremas nurgas

“Hirm on

hirm on

olla koos

sest

kardan

jälle

üksi

jääda”

Marju Mutsu

1
Ladina feminus tähendab sõna-sõnalt vähest usku. Millesse siis? Suurtesse lugudesse, valedesse, kultuuri, sõtta või lihtsalt inimestesse. Feminiinsus jätab uskumise kõrvale, lihtsalt on või hoolib. Feminiinsus ja maskuliinsus on seotud inimese biokeemiaga, vähemalt nii räägitakse. Ole sa mees või naine, ikka on sul üht rohkem, teist vähem. Seejuures pole üks või teine tingimata seotud inimese hetero-, bi- või homoseksuaalseks olemisega. Miski sõltub sünnist, miski võib päeva jooksul loksuda ühest äärmusest teise.

2

AST teose idees on kamalaga usku maailma asjadesse. Kunstnik ei kahtle oma triptühhonis ega selle löögijõus, see on elujõuline homage Marju Mutsule ning kahe kunstniku kohtumine on niisama reaalne kui Betti Alveri käevõru Ave Alavainu randmel. Ma väga loodan, et vaatajad märkavad seda meelekindlust. Teine asi on fotode õrna ja hapra autoportreelisusega. Selles nähtavas vaikses naiselikkuses on eos õudne vastuolu. Mõelge, kui teos peaks sattuma Õhtulehte või Delfisse, s.t tuhandete marutaudis hunt-kommentaatorite hammaste vahele. Ja kõik need hundid tõepoolest usuvad, et AST tahab oma loominguga (antud juhul kolme minimalistliku tsitaadiga) ümberhinnata kogu Eestis valitseva väärtussüsteemi. Absurdne värk.

3

Mida arvavad Treumundi senisest loomingust inimesed, kes soovivad sellega suhestuda? Kardan, et kunstnikku jälitab õlale patsutav vastukaja, et oi kui hea, et sa lesbitemaatikaga tegeled, mis me sinuta peale hakkaksime.. Olen kuulnud ka külmi arvamusi, et tema fotod pole muud kui sõprade ülespildistamine ning seetõttu Treumund kuritarvitab (niigi juba üleekspluateeritud) fotomeediumit ainuüksi lesbisõnumi levitamiseks. Hull lugu küll, aga sellistel kritiseerijatel on pooleldi õigus, juhul kui nad on elanud mõned aastad kusagil metropolis (või tutvunud vastava kirjanduse-kunstiga võrgu ja raamatute läbi) ning näinud kauge mätta otsast, et “Sina, mina ja kõik keda me ei tea”-tüüpi näitused on läänes ammune ajalugu. Väga puiselt väljendatuna - Berliinis oleks hõlbus vaadata AST fotosid ja öelda: “Jah, need inimesed piltidel on lesbid, ja siis?” Eestis paraku mitte. Siin ületab lesbilisus verejanulise uudisekünnise ning vaatajal on fotost raske fookus leida. Kas seinal näidatakse fotograafiat, vabadusvõitlust, seksuaalsust, kunsti, kunstnikku, ühiskonda või midagi seitsmendat. Täiesti objektiivsetel põhjustel objektiivi fookus ei toimi.

4

Fokusseerimatusest olenemata ei nõustu ma nendega, kes ütlevad, et fotodes pole kunsti. On küll ja veel kuhjaga selle sõna kõige vabastavamas tähenduses! Kultuuritoimimine näeb ette, n-ö uued ühiskondlikud fenomenid tuleb esmalt läbi mängida kunstis, s.t iseseisva (ja laia) vabadusega ruumis. Kunst on ühiskondliku vabaduse lakmuspaber.

5

Treumund rõhutab oma wikipedia lehel, et ta on ennekõike kunstnik. Kunstnik, kes on juhuslikult naine ja mittehetero. Ergo seni kuni kunstnik peab oluliseks rõhutada (või keskkond nõuab rõhutamist), et ta on juhuslikult naine ja mittehetero, niikaua kohtame tema loomingus (enese) seksuaalsusega tegelevaid teoseid. Kui Treumundist saab “pelgalt” kunstnik, siis langeb teostelt “nähtav sookoorem”, mis senikaua aga esteetika ees sammub.

6

Kunstnik leidis Mutsu joonistused, muutis need negatiivideks (valgest taustast sai must foon) ja asetas end pildile ootavaks tüdrukuks. Negatiivis väljendub positiivse ruumi õnnetuks pööramine, teisalt asetub negatiiv ajaliselt positiivi ette. Üks tingib teise ja teine esimese. Jah, tegemist on väärika homage’iga, mis kindlasti leiab endale kodu KUMUs või mõnes teises Eesti kunstikogus. Aga ilusast loost hoolimata, ootaks kunstnikult julgemat-kirkamat suhestumist eelkäijasse. Omade fotoliistude juurde jäämine (seejuures motiivi korrates) on ju nii turvaline valik. Võinuks ehk tuššiga kätt proovida või maalida või hoopis laulda. Olnuks ühtlasi eneseirooniline ja inimlik, midagi värsket nagu näiteks Pipilotti Risti interpretatsioon Chris Isaaki “Wicked Game-“ist.

7

Minu kohmetu dj alter ego Gorgo on Isaaki lugu aastaid diskohümniks nimetanud. Et kui elus oleks üksainuke tants, siis tingimata selle loo järgi, trotsides jalga kepsutades pala ülepingutatud lüürilisust. Aga jeesuke, millise graatsilise antiesteetikaga läheneb pisararebijale šveitsi geenius! Tema muusikas ja videos on raevu või huumorit, naeru enese ja teiste üle, trotsi ja lihtsalt sütitavat särtsu. Tuletan meelde, et loo originaalversiooni saadab youtube’is fototöötlus rõhutatud kehakumerustega, porgandpaljast ja ihaldusväärsest... poleeritud alumiiniumist valmistatud naisekujust! Galatea, sina või!? Ühesõnaga, Pipilotti Risti nali Romeode (ja küllap ka nende julialiku maailmakorralduse üle) üle on peenekoeline. Oleks kihvtim, kui Anna-Stina Treumund ka midagi krutskitega vildakat katsetaks.

8

On üks rumal ja ebaaus lause, mis paraku inimsuhteid nii hästi kirjeldab: kes ennast lambaks teeb, selle söövad hundid. Intuitsioon ütleb, et enamus inimesi nimetaks Treumundit või tema kunsti lambakeseks. Irooniline, sest AST on sulaselge hunt. Ikkagist terve inimene (kaks kätt, jalad ja pea - kui ebaaus raskesti sündinute suhtes), kunstimagister (vaimuaristokraat), Kunstihoone galeriis eksponeeritud autor (kui palju on Eestis autsaidereid, kelle jaoks KH tähendab põhimõtetevastast etableerumist), rääkimata EKAs õppejõuks olemisest (teadmiste monopol). Millised privileegid enamuse ühiskonna suhtes. On ju hunt? Või siiski hunt lamba nahas? Või lammas hundi nahas? Või lammas all paremas nurgas? See naine Mutsu joonistuse nurgas.

Add a comment