Kaarel Kurismaa punakollarohelise laine harjal

Kumus on kuni 2019. aasta veebruarini avatud Kaarel Kurismaa, ühe eesti heli- ja kineetilise kunsti alusepanija ülevaatenäitus „Kollase valguse orkester”.

Kaarel Kurismaa „Päkapiku altar”, 1973,Erakogu. Fotod: EKM Digitaalkogu

1

Péter Nádasi „Mälestuste raamatus” saab peategelase sisekõnes inimesest kõrv või lausa (heli)laine, mis infokandjaid seob: „Arvatavasti olin tolleks ajaks juba täiesti kaotanud selle, mida võiksime adekvaatseks aja- ja ruumitunnetuseks nimetada, ning oletatavasti ka seetõttu, et kapriissest tuulest, käsitamatust pimedusest ja tolle suursugususest hoolimata oli uinutav lainerütm mind jäägitult haaranud nagu tugev narkootikum, ja kui nüüd öelda, et olin vaid üks suur kõrv, polekski see sugugi ebatäpne määratlus, sest kõik muud tajuvormid olid peaaegu üleliigseks muutunud ning ma olin nagu mingi veider ööloom määratud ainult kuulmise võimusse; sügavus mühas, kuid see polnud ei vee ega maa müha, ei olnud ei ähvardav ega ükskõikne, ja kõlagu see kui tahes romantiliselt, riskin väita, et sügavusest kostis lõpmatuse monotoonne ümin, hääl, mis ei meenutanud ühtki teist häält ega midagi muud, vaid tõi silme ette sügavuse-kujutelma, kuid kus see sügavus asus ja mille sügavus see võis olla, oli raske otsustada, sest mind tabas tunne, otsekui täidaks ja valitseks merepinnal, niisamuti kui ka ülal õhus või all veepõhjas, kõike nimelt see kõla, ning seeläbi sai kõigest sügavuse osa, kuni vaikselt valjenev müha nähtavaks muutus ja tekkis tunne, nagu oleks see müha mingi kaugusest liikuma hakkava sootu massi erakordne jõupingutus, mis tahab end lahti murda ja hakata mäslema lõpmatuna näiva mühina saatusliku rahu vastu, see lähenes, küll mitte eriti kiiresti, kuid ikkagi jõuliselt, ja saavutas äkitselt oma kõla haripunkti sedavõrd võiduka paugutusega, et sügavust polnud enam kuuldagi, tõusis rahulolevalt sügavuse kohale, saavutas oma eesmärgi […].”[1]

2

Õigupoolest oleks asjakohane ja kirjaniku suhtes lugupidavam tuua siinkohal välja terve tsiteeritav lause, aga kuna see jätkub veel kahel leheküljel, siis ruumi kokkuhoiu nimel piirdun väljalõigatud osaga. Tõin selle tundetungi esile seetõttu, et näen siin toetuspunkti Kaarel Kurismaa tutvustamisel. Nii teda ennast kui ka tema loomingut võib iseloomustada kui lainet, püsimatut teist, sellist, millel ei ole lõppu ega algust, mis loksub vastu siinset läänerannikut või üle lombi idarannikut. Laine kui tõsine füüsikaline fenomen, ehkki pisut koomiline nagu kolme lehekülje pikkune lause. Jätkates samal lainel, võiks öelda, et Kurismaa looming on eos kontrakultuuriline nagu Soome televisiooni lained Nõukogude Eestis või pisut estraadlik ja samas väsimatu nagu ansambel Laine. Ta on järjekindel nagu laine tema videoteoses „Lainetega võidu” (2001). Ta on kahtlemata autonoomne nagu iga teine uus laine, aga ka sõnaraamatulikult lihtne laine, s.t ruumis leviv energiat edasi kandev võnkumine.

Kaarel Kurismaa. Tabasalu keskkooli valgussamba makett, 1986, hävinud.

3

Ühed kultuurilooliselt tuntuimad ja bioloogiliselt olulisimad võnkumised on seks ja armastus ning ma leian, et paljud Kurismaa laineainelised teosed on iseäranis erootilised („Purskkaev”, 1974; „Pürgimus”, 1975), varjamatult sensuaalsed („Õis”, 1977), lausa erekteerunud-elektrifitseerunud („Lõvisammas”, 1973) või astuvad lihtsalt igati häälekalt välja vabaduse („Trammivasikas”, 1983) ja armastuse eest („Figuurid ja kassid”, 2006). Eelnevat silmas pidades on ta üks väheseid eesti kunstnikke, kes on seadnud oma loomingus järjekindlalt esiplaanile hoolimise, optimismi, laineharjal elamise ja eluterve absurdikogemuse, pakkudes seejuures välja toimiva strateegia, kuidas minna ajalukku väljaspool ametlikke ja pahatihti tõsimeelseid tegelikkuseid.

4

Kontsept, mitte kontekst, näib olevat tema lipukiri, sest Kurismaa on oma loomingus seisnud lahus nii ümbritsevast ajast kui ka ruumist, tegutsedes kunsti peavoolu asemel kusagil põnevas perifeerias. Seal, kus moodne oleks rääkida kohaspetsiifikast, on kunstnik vilistanud ilmsele ümbruskonnale ja pakkunud avalikku ruumi lahendusi, mis pärinevad jumal teab kust. Olgu selleks siis Tallinna Postimaja legendaarne kineetiline heliobjekt (1980) või kunagised hotelli Neptun baari valgusobjektid (1976), nende teoste ideeline kaal oli sedavõrd määrav, et lõi enda ümber uue konteksti, haarates keskkonna kurismaatilisse kineetikasse.

5

Huvitav, et kunstniku loomingu lähedasim tundja abikaasa Mari Kurismaa otsustas näituse kujundada mõneti raskepäraseid seinavärve, koopalikke nurgataguseid ja pimendatud ruumimuljet kasutades. Selline mažoori-minoori kontrast aitab küll erksatel värvidel hästi esile tõusta, kuid minu arvates oleks justkui häbenetud, et tegemist on lillelapse suursündmusega. Pole välistatud, et kunstnik ise soovis eksponeerida oma teoseid võimalikult tagasihoidlikus valguses, et vältida nn retrospektiivnäituse imperatiivi, millega käivad kaasas meediamullid, tegevkunstniku historiseerimine jm tühi-tähi, mis läheb vastuollu autori kreedoga.

Kumu B-tiiva väljavenitatud näitusesaalide liigendamine on olnud kujundajatele paras pähkel muuseumi avamisest saati. Mida aeg edasi, seda akuutsemaks muutub ruumiga äraharjumise (ingl habituation) ja sellele erinevate kujundusvõtetega „vastuhakkamise” küsimus. Mari Kurismaa kujunduses on näitusesaal kaunis äärmuslikult vaheseintega liigendatud, mis on helikunsti puhul möödapääsmatu, sest erinevad müraallikad tuleb üksteisest aupaklikult eraldada. Paraku pärsib selline lahterdatus tervikliku laine tabamist, mistõttu tulemuseks ei ole niivõrd kollase valguse orkester, kuivõrd erinevate valgusansamblite prooviruumid. Aga võib-olla nii ongi õige, et see lõppematu laine metafoor, mida ma siin jonnakalt taga ajan ja kogu loomingule ning suisa inimelule kleepida püüan, lihtsalt ei kehti. Kunst ja kunstniku biograafia on võrreldamatult rikkamad ja vastuokslikumad, kui seda on üks kujund.

Kaarel Kurismaa. Sinise valguse objekt, 1975, Eesti Kunstimuuseum.

6

Kunstniku elu ja loomingu ühe läbiva kujundi ja kausaalse narratiivi taha joondamine on olnud viimase sajandi üks põhilisi retrospektiivnäituste ja biograafiate koostamise vahendeid. Kui tuua klassikaline näide 20. sajandi kultuuriloost, siis André Maurois struktureeris oma Percy Bysshe Shelley biograafia nii, et luuletaja tervet elu siduvaks metafooriks sai vesi, mis esines poeetilise motiivina muu hulgas nt allika ja rägastikulise jõena. Samal ajal on sellist idealiseeritud eluloojutustamist alates Virginia Woolfi „Orlandost” kogu täiega eitatud, pilatud ja ümber mängitud. Kui mõelda meie praeguse kunstiajaloo tegemise peale, siis domineerivad esimest tüüpi ülevaatenäitused (mõelgem hiljutistele Leonhard Lapini, Jüri Okase ja Raul Meele retrospektiividele), kuid sõna on saanud ka „uut tüüpi” narratiivid, nagu Rebeka Põldsami kureeritud Anu Põdra ja Mari Laanemetsakoostatud Sirje Runge näitused, kus „peategelaste” looming tuuakse välja erisuguste kohalike ja väliskunstnike teoste taustal. Viimased esindavad kunstiteaduse progressiivset eesliini, pakkudes võimalusi uute seoste ja esmapilgul tavatute interpretatsioonide tekkimiseks. Ragne Soosalu kureeritud Kaarel Kurismaa ülevaatenäitus pakub selles mõttes mõneti konservatiivsemat, kuid see-eest stiilipuhtalt korrektset sissejuhatust ühe Eesti lähiajaloo toredaima looja tegemistesse, millega Müürilehe lugeja kahtlemata tutvuda võiks.

[1] Nádas, P. 2015. Mälestuste raamat, lk 78–79.

Gregor Taul on kultuuriteaduste doktorant ja vabakutseline kultuurikriitik.