Keeldumised: Barthol Lo Mejor
Avaldatud näituse kataloogis 16.09.2011: http://artistkukunuut.org/2011/en_wp/
Kataloogi PDF: //media.voog.com/0000/0038/6069/files/EST%20Acts%20of%20Refusal_EST_01_pages.pdf
Barthol Lo Mejor
Barthol Lo Mejor, kodanikunimega Pärtel Vissak (s 1988 Tartus, kus elab praegugi) on kultuuri vallas multi-instrumentalist: lisaks kujutavale kunstile loob ta elektroonilist klubimuusikat, kirjutab ning disainib ehteid ja rõivaid. Bartholi eesmärk on loovuse eri vormide põimimine ja seega võiks tema loomingu käsitlemisel olla võtmeks nn gesamtkunstwerk’i teoreetiline kontekst.
Barthol lõpetas 2011. aastal Tartu Ülikoolis semiootika eriala. Kevadel osales ta Y galeriis näitusel «Semiootika rakendus», kus neli noort semiootika taustaga kunstnikku val- mistasid galeriikeskkonnas teoreetilistele teadmistele tuginedes uusi mentaalseid tööriistu. Barthol püstitas galeriisse digimaalidest koosneva popikoonide altari, kutsudes külastajaid üles altarile ohvriande tooma, et saada lunastust K8 Moshilt – jumaluselt, kes on segu kübor- gist, süntesaatorist ja supermodellist.
Bartholi kirjatöö (tema esimene raamat kandis pealkirja Popdada 2007−2008») paneb proovile eesti keele paindlikkuse ja on peaasjalikult suunatud 21. sajandi teismelistele, kelle lugemisloogika on eelnevate põlvkondadega võrreldes märksa unenäolisem. Raamatu eri peatükid ei ole omavahel mõtestatult seotud, mistõttu võib lugeja alustada raamatuga tutvumist suvaliselt leheküljelt − just nagu ööklubi külastaja, kellel pole vahet, millise kahe muusikapala vahel ta tantsupõrandale astus. Bartholi maalid ja disainiteosed on samuti loo- dud popkultuuri pildikeeles, kasutades selleks kuulsuseid, modelle, moodi, pop-muusikat, pop-kunsti, teismeliste kultuuri jne. Bartholile lihtsalt meeldib see kõik ja selles mõttes tema kunst kahtlemata tunnustab ja kinnistab popkultuuri kui sellist.
Siiski tuleks siinkohal märkida, et Barthol Lo Mejori popi-kasutus on liialdav ja teadlikult kitšilik, mille tõttu võiks tema tegevuse paigutada valdkonda pop will eat itself − pop sööb end ise ära. Pedagoogilises tähenduses on see ju iseenesest üsna moraliseeriv seisukoht: kunstnik kasutab ära ja tõlgendab ümber popkultuuri üheülbastavat visuaalset keelt. Nii loob ta protestimaiguliselt positsioonilt lähtudes isikliku, detailiderohke ja enda jaoks täiuslikult toimiva maailma, mida popitööstuse masinavärk ei suuda haarata ega mas- stootmisse suunata.
Barthol Lo Mejori uued tööd Keeldumisaktidel» näitavad kunstniku minima- listlikumat poolt. Kolmel digitrükil, millel ühtne pealkiri Halli varjud», on Barthol asetanud Suurbritannia naelasterlingi, euro ja dollari sümbolid nii tihedalt üksteise kõrvale, et need katavad ühtlaselt kogu pildi pinna. Eemalt näeb vaataja rahasümbolite asemel aga halli värvi eri varjundeid. Nende piltide vaatamisest saadav visuaalne kogemus sarnaneb op-kunsti ela- musega, mille puhul on raske keskenduda konkreetsele detailile, kuna üksikud märgid nagu hüpleksid silmade ees. Mustri mehaanilise täpsuse katkestab väike eksitus, süsteemisisene viga. Bartholi nn ASCII-kunsti1 teos viitab olukorrale, kus kujundeid luuakse ja kasutatakse virtuaalruumis, ruumis, mida õigupoolest ei eksisteerigi. Antud juhul, kus pildiruumi loo- miseks on kasutatud rahasümboleid, viidatakse seega otseselt rahale kui juba oma olemu- selt vaid virtuaalsele nähtusele. Pikkides sümbolite jada vahele vea, juhib Barthol Lo Mejor tähelepanu sümbolile enesele − millelegi, mille tähendus tuleneb selle kasutamisest, mitte aga selle loomuomadustest. Sel moel asetab teos küsimärgi alla igasuguse süsteemi, idee või korra stabiilsuse, haakudes ka hiljutise finantskriisi ja praeguste euro võlakirjade teema, dollari nõrkuse ja mõnes mõttes ka naelsterlingi unikaalse olukorraga, mis on üks väheseid Euroopa rahasüsteemist puutumata jäänud valuutasid.
Add a comment
Comments: 12