Monumentaalselt habras

Monumentaalselt habras

Olen keraamika tudengitele 2014. aastast alates lugenud kursust, mis haakub 2011. aastal jõustunud Kunstiteose tellimise seadusega, nn protsendiseadusega. Minu panuseks on enamasti olnud paar loengut, mis annavad ülevaate avaliku ruumi kunsti arengust Eestis ja mujal maailmas. Minu loengud on täiendanud laiemaid kursuseid, mille raames tudengid võtavad osa mõnest protsendikunsti konkursist ja teevad otsast lõpuni läbi kogu „karuselli“ alates hankedokumentidega tutvumisest kuni tulemusteni väljakuulutamiseni. Tõeline learning by doing.

Kuna minu enda uurimisteema on seotud Teise maailmasõja järgse ruumikultuuriga, siis saan oma loengutes tuua mitmeid näiteid eriti just kuuekümnendate keraamikast, mida kasutati toona laialdaselt avaliku ruumi estetiseerimisel. Kunstiajaloolane Romy Golan on kuuekümnendaid nimetanud lause keraamika kümnendiks. Tegelikult on keraamikat kasutatud nii sise- kui väliruumide rikastamisel muidugi läbi ajaloo. Siin on eos meelierutav paradoks, sest tihti on keraamikat kasutatud monumentaalsete ideede ja võimsate ruumimuljete loomiseks läbi tema näilise hapruse.  Meenub Rebeka Põldsami välja käidud pealkiri Anu Põdra retrospektiivnäitusele – haprus on vaprus. Sarnast ideed mõnevõrra teistsuguses kontseptuaalses raamistuses kandis mõne aasta tagune Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti paviljon: nõrk monument. Mind paelub keraamika juures just see rabedusest tulenev ülevus.

2020. aasta sügissemestril toimus minu protsendikunsti kursus natuke pikemalt, tavapärastele loengutele lisandusid lugemisseminarid, tudengite esitlused ning linnekskursioonid kunstiteoste juurde. Laiendatud kursuse jooksul tekkis tudengitega ka lähedasem kontakt. Iseäranis hea mõistmine tekkis mul Hong Kongist pärit Amie Nga Man Chaniga, kellel oli selge visioon kunstnikupositsioonist, mis põimis ühelt poolt keraamiku tehnilist meisterlikkust ja traditsiooni tugevust ning teiselt poolt kaasaegse kunsti kontseptuaalset haaret ja installatsioonikunsti ruumitundlikkust. Amie kutsus mind oma magistritöö konsultandiks. Lõputöö, mis keerles piiritemaatika ja keskmistamise ümber, lahendas ta performance’ina, kus ta potikedraks muundatud aerupaadiga keset Narva jõge kahe maailmavahel saviobjekte valmistas ja neil siis veepõhja lasi kukkuda. Tegevuskunstiteos jõudis omakorda TASE väljapanekule videoinstallatsioonina ja tõi Amiele Noore tarbekunstniku preemia.

Kaasasin teose „Hägusus“ grupinäitusele „Pikipiirijooksja, rotipüüdja ja müüriladuja“, mille kureerisin Tallinna Kunstihoone galeriis 2022. aasta varakevadel. Mõned nädalad pärast näituse avamist lahvatas Ukrainas suuremahuline sõda ning Vabaduse väljakule toodud (põgeniku)paat ning galeriiaknale projitseeritud kunstiteos Jaanilinna taustal omandasid erakordselt rahutu ja samas võimsa uue tähenduskihi.

Seoses keerulise poliitilise olukorraga Hong Kongis pole Amiel õnnestunud teha Tallinnas isikunäitust, mis talle Noore tarbekunstniku preemiaga usaldati. Loodan väga, et tal see lähiajal siiski õnnestub. Amiel on üks teos, kus ta tegi popkorni valmistamiseks igale maisiterale isikliku anuma. Ta presenteeris seda hõrgu videoteosena, kus ahju läks korraga poolsada pisikest kausikest ning kui paukmais valmis plaksus, siis oli neist iga ühe söömine eraldi sündmus. Ma usun, et ta isikunäitus saab olema samasugune ootamatu ja taktikaline „soe sai“ – habras, vapper ja monumentaalne.