Peaarhitekti magus tudengipõli

26. novembril esitles arhitekt Ülo Stöör Kondase keskuses oma mälestusteraamatu teist osa, mis käsitleb aastaid 1957–1966, mil ta õppis tollases Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis ehituskunstnikuks ja töötas Riiklikus Projekteerimise Instituudis.

Kui memuaaride esimene osa käsitles lapsepõlve Nõmmel (põimituna kirglike ajalookirjeldustega XX sajandi murdelistest hetkedest Eestis), siis uuel aastal trükivalgust nägev kolmas raamat algab sõnadega «Tere, Viljandimaa!».

Kirev ja väärikas seltskond

Esitlusel viibis kirev ja väärikas seltskond: paar akadeemikut, mõni endine ja praegune parlamendiliige, linnapea, pedagoogid, muuseumitöötajad, pensionärid, arhitektuuritudengid. Arhitektuur on rõhutatult avalik distsipliin ning on tervitatav, kui selle valdkonna ekspert kutsub esile keskustelu nii poliitilistel kui poeetilistel teemadel, olgu siis vormiks mälestusteraamat ise või seda sissejuhatav mitteformaalne kõnekoosolek.

Esmalt jutustas Ülo Stöör ühe loo, mille taustal ta identifitseeris end elu kirjapanija, mitte kirjanikuna. Siinkirjutajale tundub siiski, et hoolimata naturalistliku kirjasõna traditsioonide austamisest hoiab Stööri sulepea pigem klassikalise kaanoni poole: tema mälestustes näivad roomalikud iluideaalid ja tõekriteeriumid eelnevat mis tahes kogemusele.

Viimasega seoses kõneles Hando Runnel arhitekti tervislikest elukommetest ja sportlikust vaimust, mis kanduvat üle ilmavaatesse. Luuletaja arvas, et kriitikud võivad Stööri memuaare lugedes imestada, kas Eesti NSV-s oli tõesti nii hea elu. Lisagem siinkohal, et seesinane toonus kajastub ka konkreetses, lausa lihtlauselises sõnakasutuses.

Runnel, kirjastuse Ilmamaa nõukogu esimees, pööras tähelepanu sellelegi, et kõneks olevad mälestused kannavad endaga delikaatselt kaasas saladusi, mida ei tõtata paljastama. Autor on taktitundeline ja hea maitsega.

Tuuline keskkond ja jahedapoolsed majad

Linnapea Ando Kiviberg tänas päevakangelast eriliste kohtumiste eest ning tuletas kohalviibijatele meelde, et paljuski tänu Ülo Stöörile elas Viljandi miljööväärtuslik vanalinn üle destruktiivse nõukogude perioodi. Linnapeale sekundeeris rakverelasest riigikogu liige Marko Pomerants, kes kurtis, et tema kodulinna ei mõistetud sel viisil kaitsta.

Koolivend Peeter Tulviste Tallinna 10. Keskkoolist palus üürikeses sõnavõtus Stööril selgitada, millised on arhitektuursed tingimused, mille tõttu nii paljud teaduste akadeemia liikmed just sellest koolist on sirgunud. Palun väga: Nõmmel on mõnus tuuline keskkond ja jahedapoolsed majad, mistõttu süsihappegaas ja umbsed mõtted lähevad läbi seinte õue, asemele tulevad karge õhk ja värsked ideed.

Eelmainituile lisaks vihjas Heiki Raudla, et raamatut tuleb lugeda nii, et ridades on elu ja ridade vahel poeesia. Seevastu Heli Grosberg Viljandi muuseumist rääkis, kuidas neil ei möödu tööl nädalatki ilma mõne uue e-kirjata teadagi kellelt. Ülo Stöör palub alatasa abi ühe või teise säiliku leidmiseks. Nõnda olevat aja jooksul mõndagi huvitavat avastatud.

Stööri raamatu esimese köite esitlusel leidis Hando Runnel, et see lugu meenutab kunagist populaarset estraadipala «Puhkuse veedame kõik Viljandis...». Eks ta ole. Kõnealusest raamatust saame teada, kuidas noor inimene 27. eluaastaks pealinnas meheteod ära teeb, et olla valmis eluks ja tööks väikelinna režiimis, mis võib olla veelgi tõelisem ja teguderohkem.

Mulle tundub, et tänasel päeval on Viljandis päris hea hulk samasuguses olukorras hakkajaid visionääre, kes võiksid samuti selle pilguga märkmeid teha.

Ja veel. Minule kui kunstiakadeemia vilistlasele on need meenutused emeriitprofessor Boris Bernsteini teose «Vana kaev» järel alles teine võimalus siseneda kellegi mälestusteraamatu kaudu kooli aja- ja kultuurilukku.