Rene Altrov. Laps minu täiskasvanud kehas

Fotokunstnik Renee Altrov uurib kuidas vabaneda elu jooksul kogunenud emotsionaalsetest reaktsioonidest, mis tekivad kokkupuutest talle lähedaseks saanud asjadega. Korrates lapseea lemmiktegevusest - esemete detailideks lammutamisest saadud kogemust avastab ta, et demonteeritud ja oma argiselt harjumuspärase funktsiooni kaotanud objekt sunnib end värskelt vaatama; muutub uueks ja rikkumatuks justnagu läbi lapsesilmade nähtuks.

Uku Masingul on essee "Normaalse mõtlemise armetusest", kus ta kõneleb narkoosi mõjust inimesele. Narkoos kaotavat meie meeled järgmises reas: ruum, aeg, kausaalsuse taip, tajumine, kuulmine, nägemine, kompimine, fantaasia, loogika, mina-tsoon. Tundub, et ka mitmed teised enam või vähem loomulikud narkoosid nagu uni, palavik, meelemürgid, seks, mäng või lapsepõlv, kaotavad samadel alustel meie nn reaalsuse. Masing kirjutab, et kui ruum, aeg, kausaalsus on kuidagi eemaldatud, siis on üliimelik, kui teravaks lähevad meeled ja kui hõlbus on neid suunata kohalt teise või ühe asemel võtta teine. Olgu märgitud, et lastel pole meelte pealmised kihid kuigi paksud ja küllap selles asi ongi, et lapse fantaasia on hulga elusam.

Altrovi fotod mõjuvad minu jaoks just märkamatu tõukena õndsa või õudse fantaasia juurde, milles olles üldse ei küsigi ruumi, aja, kausaalsuse kohta, vaid lihtsalt tunned end neis fotodes ära, oskad neid tingimata lugeda ja need kõnetavad sind kümnel eri viisil, olgu siis läbi detailide, kompositsiooni, loo, mälestuste, hirmude või millegi muu.

Gregor Taul