Slothrops – uus ingliskeelne raamatupood Tallinnas
Avaldatud Müürilehes, 2010 talv (19. number): https://issuu.com/muurileht/docs/muurileht19_talv2012
2011. aasta viimastel päevadel avati Müürivahe 19 ingliskeelne raamatupood Slothrops. Poe algatajateks on Toompeal pesitseva projektiruumi Ptarmigani eestvedajad, üks inglise ja teine ameerika kutt. Noormehed tegutsesid eelnevalt Helsingis, kuid tundes, et sealne loominguline õhkkond on jäik ja turvaline, kolisid nad eelmisel aastal ümber Tallinnasse. Siin kedagi õieti tundmata uurisid nad Linnavalitsusest soodsate üüripindade kohta ning leidsidki endale käepärase keldri Toompeal. Samasuguse vankumatu tegutsemistahtega võeti ette ka raamatupoe mõte, kui ookeani tagant saadi alustuseks riiulitäied raamatuid ja vanalinnast leiti teine sobiv üüripind. Juba sellest terasest loost tulenevalt on Slothrops parim asi, mis minu jaoks Tallinnaga viimaste aastate jooksul juhtunud on.
Mida Slothropsis müüakse? Eelkõige ilukirjandust ja fictionit, raamatuid ja autoreid, kellest meil pole aimugi. Need on raamatud, mida me eales Amazonist või suurtest raamatupoodidest üles ei leiaks, need on eelkõige ootamatud raamatud ootamatut ootavale lugejale. Jah, lugejale, see on võtmesõna. Hull lugu, aga eestlased kirjutavad liiga palju. Kirjutavad palju halba ja palju head, nii et keegi ei jõua seda enam üle lugeda. Nii löövad viiamsedki lugejad käega ja hakkavad ka kirjutama. Loodetavasti mõjub Slothrops raputava stopp-märgina kõigile kirjutajatele. Väike raamatupood on suur pingutus raamatu ja lugeja tagasi kokkuviimisel.
Miks lugejaid vähemaks jääb? Aega ei ole. Täpsemalt – aega on, aga see vahetatakse millegi tasuvama vastu, näituseks töö või tööst puhkamise peale. Gabriel Zaid kommenteerib tekkinud olukorda raamatus “Liiga palju raamatuid” järgmiselt: “Lugemine on vaeste, haigete, vangide, pensionäride ja üliõpilaste luksus. Kui üliõpilastest saavad noored tiheda päevaplaaniga juhid ja nende palgad hakkavad tõusma, muutub lugemine (kui seda just töö pärast tarvis pole) ka nende jaoks luksuseks.”
Huvitav, kas Slothropsi poisid teavad seda, et nad on avanud luksuskaupade poe? Arvan, et teavad küll, muidu nad poleks oma poodi nii lustakalt mööda minnes avanud. Slothrops mitte ainult ei taastutvusta siinsetele inimestele lugemise ja raamatupoodide kunsti, vaid ennekõike (väikeettevõtlikku) elamise kunsti: üürid soodsa pinna, tellid raamatud, maksad oma maksud, ostad vajalikus koguses süüa ning oled õnnelik.
PS. Slothrops ootab teie ingliskeelseid raamatuid!
Add a comment