Fotod Peterburi tänavatelt

По улице, по улице, свистя,
заглядывая в малекькие окна,
и уличные голуби летяти
клювами колотятся о стекла.

Как шепоты, как шелесты грехов,
как занавес, как штора, одинаков,
как посвист nожниц, музыка шагов,
и улица, как белая бумага.

Jossif Brodski poeemist „Külaline” Peterburis on vaid kolm fotole pühendunud galeriid, mida on hõbelembese linna kohta häbiväärselt vähe. Kuid arvestades, et siin on veel sadu kaasaegse kunsti näitusesaale, millest kümnetes aeg-ajalt ka fotokunstnike töid eksponeeritakse, siis saab päeva peale üle jõu käiva portsu kokku küll.

Nevski prospekti alguses Bolšaja Morskaja tänaval asub fotokunstnike ühenduse galerii Rosfoto. Väikeses saalis on 3. aprillini avatud näitus „Tänapäeva Peterburi piktoralism”. Piktoralism ehk maalilisus oli fotoajaloo üks esimesi trende: XIX sajandi lõpus, kui aparaadid lõid maailmast välkkiirelt detailseid „koopiaid”, hakkasid vastutuules ujujad fototehnikaga maalima. Pildistati natüürmorte ning enne klõpsu keerati fookus viltu. Selline aega kangastunud must valgus, mis sünnib eksperimentide kaudu fotolaboris, sobib valatult Dostojevski taagaga Peterburi. 24 fotograafi teostest tahan rõhutada Andrei Poluškini seeriat „Mälu taastamine”. Poluškin pildistab kodulinna nii tänavatel kui arhiivides, seejärel sulavad anonüümsed sajanditagused võtted laboris kokku tänapäevase Piiteriga. Pühalikust intiimsusest pakatavad Ljudmila Tabolina fotod Peterburi kommunalka’dest: need on maagilised ja alalhoidlikud, mitte moskvitšlikud, kus tegutsevad räuskavad polügrafistovitšid.        

Rosfoto suures saalis eksponeeritakse 10. aprillini elavate itaalia klassikute Frank Dituri ja Elio Cioli näitust „Vaikuse tihedus”. Cioli on läbi poole sajandi pildistanud kodukanti Assisit, seda paika, kus räägitakse loomadega. Aga Cioli Põhja-Itaalia on midagi harjumatut: ta on pildistanud sealse talve, lumiseid ja kurnatud viinamarjapõlde. Meenub Mirjam Tally albumi ilus nimi: „Kui puud jäävad raagu, tuleb nähtavale aasta”. Kui Cioli pilte iseloomustab valgus ning suureplaanilisus, siis Dituri fotod on sünged ja varjatud. Vaatan näitusesaalis ringi, tundub, et kohalikele need ikoone meenutavad peidikud meeldivad. Mulle ei meeldi: liiga pikad ja peened nagu itaalia lipsumood. Kazanskaja tänava kohvikupärases Rahmaninovi fotogaleriis on 22. märtsini avatud Aleksandr Dõmnikovi näitus Lähis-Idast. Autor on fotokunstnike liidu liige, kuid tema kahvatud, turistlikud fotod kõnelevad rohkem asjaarmastajalikkusest. Araablased tema fotodel on postkaardiinimesed. Foto Department Nevski prospektil on agentuur, raamatupood, kool ning galerii, kus eksponeeriti 13. märtsini Aleksei Tihhonovi seitsme merevaatega koosnevat seeriat „Adaptsioon”. Horisondita, joondumatu mere puhul lugegem Edmund Leachi: „Põhimõtteliselt ei ole piiril mõõtmeid. Minu aed piirneb minu naabri aiaga, Prantsusmaa riigipiir külgneb Šveitsi omaga jne. Kuid kui märkida piir maha, siis selle märgistus ise võtab ruumi. Naaberaiad on tavaliselt eraldatud tarade ja kraavidega, riigipiirid „eikellegimaa” ribadega. Niisuguste piirimärgistajate olemusest tuleneb mitmetähenduslikkus, nad on konfliktide ja ärrituste allikas.” Aga Tihhonovi merevaadetel pole ju piire peale silmapiiri, need on ärritamatud ning õrnad. Laske lummata end tema kodulehel (altert.net), kust leiate armastusväärseid seeriaid, millest paljudel peategelaseks just Peterburi on.

Dom Kino (Karavannaja tänav) näitusesaalis saab 11. aprillini vaadata Vladimir Antošenkovi näitust „Linn on tema inimesed”. 78aastane vanameister on nagu meie Kalju Suur: raamatupoodidesse ilmub aina uusi Antošenkovi albumeid Peterburist ning tema inimestest, katustest, talvedest ja skulptuuridest. Näitusega seoses meenub üks Tartu lugudest: kui Berk Vaherilt küsiti, kus asub praegune Tartu vaim, siis vastas ta, et eks ikka seal, kus tegutsevad vaimukandvad inimesed, tollal siis pärmivabrikus. Vaadates Peterburis eksponeeritud fotosid, võiks öelda, et vaim luusis ringi tänavate ja muusikainstrumentide vahel. Fotodel leidub moosekante ja isegi täiskoosseisulisi tänavaorkestreid.      

Boheemlasliku Borei kunstikeskuse (Liteinõi prospekt) väikeses saalis oli 5. märtsini avatud Olga Šonova fotonäitus „Elukoht”, kus kajastatud tänapäeva Gulagi laagritele jalgu jäänud külades. See ei ole kunstinäitus, vaid mõtlik ning tänuväärne dokumentatsioon. Ülejäänud saalides oli veebruari lõpuni väljas Peterburi näitleja Juri Gertsmani näitus „Arabeskid”. Gertsman on amatöörfotograaf, kes sai mõned aastad tagasi sõbralt Lomo, läks

Fontankale jalutama, pildistas ning pildid tulid välja. Ta valitseb Lomo objektiivi kahtlemata hästi, fookused on haaravad ning kontrastidki on kõnekad. Näitus koosneb neljast seeriast (sõbrad, mereäärne Piiter, päev Fontankal, kodutud), mille ebaühtlane ülesehitus toob välja fotograafi nõrgad kohad: puudub läbiv käekiri, näib, nagu oleks seeria teinud eri autor. Minu arvates on üks fotograafia huvipakkuvamaid palgeid see, kui suudetakse pildistada inimesi tänaval nii, et nad talletuvad fotodele väärikate ning isukatena, justkui oleksid soovinud, et neid pildistataks. Gertsman seda kunsti ei valda, kodutud tema fotodel tunnevad piinlikkust enda pärast.      

Kokkuvõttes võiks öelda, et Peterburi fotokunst on literatuurne, paratamatult ja õigustatult Peterburi müüdis kinni. Õidepuhkemiseks on sel vaja kirjandus tappa, sest muidu rulluvad need tänavad ikka ja jälle lahti nagu paberilehed, aga mitte nagu need, millele foto ilmutatakse, vaid need, millele Brodski luuletusi kirjutas. Kuid vaevalt et kedagi tapma hakatakse, Peterburi fotograafia jääb oma tänavate vankumatu varju taha. Ma arvan, et selles varjus on väga hea elada.