JIM

Jimide kolm videot toimivad omalaadse ventilaatorina, kus õhu paneb liikuma Johannes Säre Leonardo-kolp, tsirkulatsiooni hoiab alal Iti Kasseri veevool ning jahutuse tagab Maido Jussi teraapiline maastik. Ventilaator on iseenesest metafüüsiline skandaal. Laske ma seletan. Kalad saavad veest teadlikuks pärast kaldale tõmbamist. Metafoorselt iseloomustab see ka inimese ja kultuuri suhet, märkame viimast pahatihti alles siis, kui sellest ilma oleme jäänud või kultuuri lihtsalt vähe on. Kardan, et sarnaselt kaladele hingavad inimesedki sügavalt sisse alles, kui esimesed hingamishäired üleelatud on. Ventilaator pakub see-eest pidevat värsket õhku ning muhedat unustust viimsest hingetõmbest. Suur petis ja vägev elujaataja. JIM toimis oma eluajal just samalaadse kultuurilise jaatajana, olles konstruktiivne ning püsiva värskusväärtusega.

Siinse JIMi püsivaima väärtusega teos on J. S lühidokumentaal Leonardo da Vinci Eestisse tulekust. Leonardo arvatava (auto)portree eksponeerimine Kadrioru lossi suures saalis, otse Diana silmade all, on juba enesest soodne pinnas lõputuks mõtteniidistikuks. Mida arvanuks peremees Peeter I, et tema suures toas võtab geenius klaasist karbis istuda? Mida mõelnuks eksklusiivsest kandikust Päts või Weizenberg? Mida sellest täna arvata? Jälgides Orest Kormašovi ilmses naudingus töötavaid käsi ja enesekindlaid silmi, jääb mulje, nagu poleks kunstnikule „projekti“ puhul tegemist muu kui toreda tööviljaga. Kes otsib, see leiab, kes näeb vaeva, selle vaev saab tasutud. Tekib tunne, et Kormašov kuulub ajaloovanusesse üleilmsesse käsitööliste tsunfti, et leonardod on neil seal ühisvara. Kui aga vaadata maali Eestis-käiku meedia silmade läbi, jääb mulje, et kandiku eksponeerime ja uurimine siinmail oli ennekõike geopoliitiline triumf. Mitte et ma tahaks ironiseerida eestlaste euroopapüüdluste üle. Enesetõestamine vana maailma essentsiaalse osana on meie aega sisse kirjutatud ja küllap on selle meelde tuletamine kirjutaja isiklik kompleks.

Igal juhul on nii väga oluline, et tõik Leonardo da Vinci kipskuju vormimisest on dokumenteeritud ning mis veel ägedam, seda on tehtud kunstifilmi võtmes. Filmi autor ei suru vaatajale peale oma tõde (peale selle, et see on kunstitõde), vaid on vaataja teha, kas ta valib Kormašovi jälgimiseks kunstikriitika-, iroonia-, nostalgia- või mõne muu prisma.

Liikudes edasi I. K videole, meenub esimesena ikka Leonardo da Vinci, suur veeaustaja. Viimase kaasaegsed kirjutavad, kuidas Leonardo võis tunde jõekaldal edasi- tagasi jalutada ja lainete üle pead murda. Ja õigesti tegi, sest see, kes mõistab vee (ikkagi 3⁄4 maapallist) saladusi, teab nii mõndagi muud. Nii järeldas ta näiteks Toskaana lainetavate pinnavormide järgi, et ju kunagi selle maa kohal meri või jää triivis. Tõepoolest, kui inimene jääb veelaineid põrnitsema, jahib ta mõnd saladust või tagaust. Kui seda põrnitsemist galeriis publikule-kriitikuile eksponeerida, võiks see tähendada, et autor on midagi olulist teada saanud ning kavatseb seda meiega jagada. Hoomatav oksüümoron „Loenda laineid“ räägib ehk teatavast võimatusest või lahkumisest, julgen pakkuda, et organismi nimega JIM laialivalgumisest.

M. J „Moving/Away“ sobib vast kõige tüübilisemalt kirjeldama toda intellektuaalset vananaistesuve 2010. aasta Tartu sügises. Kuigi video põhisõnumi seoksin samuti JIMi hüvastijätumelanhooliaga, siis andestage morbiidsus, minule seonduvad teosega varalahkunud hinged Tallinn-Tartu ja kõikidelt teistelt maailma teedelt. Pollock, Gaudi, Maillol, Barthes, Camus kui meenutada kultuuri kiirteid. Või Sergei Jessenini lesk Isadora Duncan, kelle sihvaka kaela murdis autoratta vahele lennelnud siidisalli ots. Puhake rahus teie ja kõik teised lähedased inimesed. Kui pronks- ja kivimonukate aeg Eestis läbi saab, vahest püstitaks siis M. J teose mälestusmärgina liiklusohvritele? Sest hoolimata pehmest materjalist on need subliimiminutid tulvil monumentaalsust. Ja seda inimesed ostaksid.

Tulles tagasi sissejuhatuses välja pakutud metafooride juurde, asetaksin kolm videot opositsioonide värske (naturaalne, noor, loomulik, koduaiast) ja ventileeritud (säilitusainetega, täiskasvanulik, personalik, metropolist) vahele. Nii näiteks tuleneb M. J video mõjuvõim Ryuichi Sakamotolt laenatud muusikast. Heliriba on koolipoisilikult ja kihvtilt pätsatud, selle kasutamine on iseenesest aga kahemõtteline võte, natuke kahtlane nagu piim, mis säilib pool aastat. J.S särtsakas video kätkeb suurt kunstiajalugu, kuid fantaseerigem ka selle üle, kuidas võinuks noor kunstnik astuda geeniusega neljasilmavestlusesse. Lisaks büstile viibis Kadriorus ju nädalajagu ka maal. Nagu J.S ja M. J, nii võlgneb ka I.K tänu oma noore ea südikusele, mis pani neid kolme aasta jooksul aja vaimu jäädvustama ja ristama. Nähtavasti on kõrvaltvaataja aeg möödas, edasi tuleb iseseisvalt aega teenida.