Anna-Stina Treumund

Ladina feminus tähendab sõna-sõnalt vähest usku. Kuid millesse siis? Suurtesse lugudesse, valedesse, kultuuri, sõtta või lihtsalt inimestesse. Feminiinsus jätab uskumise kõrvale, lihtsalt on või hoolib. Feminiinsus ja maskuliinsus on seotud inimese biokeemiaga, vähemalt nii räägitakse. Oled sa mees või naine, ikka on sul üht rohkem, teist vähem. Seejuures pole üks või teine tingimata seotud sellega, kas inimene on hetero-, bi- või homoseksuaalne. Miski sõltub sünnist, miski võib päeva jooksul loksuda ühest äärmusest teise.

Minu arust on Anna-Stina Treumundi teose idees kamalaga usku maailma asjadesse. On näha, et kunstnik ei kahtle oma triptühhonis ega selle löögijõus, see on elujõuline hommage Marju Mutsule ning kahe kunstniku kohtumine on niisama reaalne kui Betti Alveri käevõru Ave Alavainu randmel. Ma väga loodan, et vaatajad märkavad seda kindlust. Teine asi on fotode õrna ja hapra autoportreelisusega. Selles nähtavas vaikses naiselikkuses peitub õudne vastuolu. Mõelge, kui see teos peaks sattuma Õhtulehte või Delfisse, see tähendab tuhandete marutaudis hunt- kommentaatorite hammaste vahele. Ja kõik need hundid reaalselt usuvad, et AST tahab oma loominguga (antud juhul kolme minimalistliku tsitaadiga) ümberhinnata kogu Eesti “iidsetest aegadest pärinevat” väärtussüsteemi. Absurdne, kas pole?

Kuid kui jätta kõrvale põhimõttelised heterod ja kunstikauged inimesed, siis mida arvavad Treumundi loomingust fotograafiaga tuttavad inimesed? Kardan, et peamiselt jälitab kunstnikku n-ö õlale patsutav vastukaja, et oi-oi kui hea, et sa ikka lesbitemaatikaga tegeled, mis me küll ilma sinuta peale hakkaksime? Selliste kommentaaride kõrval olen kuulnud ka vähe sapisemaid arvamisi, et Treumundi fotograafia pole muud kui sõprusringkonna igapäevaelu ülespildistamine. Hull lugu, aga nendel kriitikutel on õigus, juhul kui nad on elanud mõned aastad kusagil metropolis (või tutvunud vastava kirjanduse-kunstiga võrgu ja raamatute läbi) ning näinud, et “Sina, mina ja kõik keda me ei tea”-tüüpi näitused on juba ammune ajalugu. Eestis paraku mitte. Siin ületab lesbilisus veel uudisekünnise ning lesbilise kunstniku hindamiseks on kasutusel eraldi kriteeriumid. Igal juhul, sellised kriitikud väidavad, et Treumund kuritarvitab (niigi juba üleekspluateeritud) fotomeediumit ainuüksi lesbisõnumi levitamiseks, et fotodel puudub too müstiline fookus, kaadritabamisoskus või kunstnikusilm. Nõustun osaliselt teoste esteetiliste vajakajäämiste osas (nagu Kunstihoone galeriis, nii ka siinsel näitusel saanuks ülesandeid maitsekamalt lahendada; nii mõjuvad fotod pisut kentsaka 2002. aasta arvutigraafikana, s.t need on luitunud juba täna, ent mitte piisavalt luitunult, et võluda ajatu stiilsusega nagu Mutsu originaalid; robustselt öelduna - need pidžaamapüksid on nii 2010), kuid ei ole kuidagi nõus sellega, kui inimesed ütlevad, et nendes fotodes pole kunsti. On küll ja veel kamalaga selle sõna kõige vabastavamas tähenduses! Toimib ju kultuur just niimoodi, et nn uued ühiskondlikud fenomenid tuleb esmalt läbi mängida kunstis, s.t iseseisva vabadusega aegruumis. Kunst on ühiskondliku vabaduse lakmuspaber. Ja see, mida vabadus eelmises lauses tähendab, on paraku iga indiviidi või grupi enese otsustada.

Anna-Stina Treumund rõhutab oma wikipedia lehel, et ta on ennekõike kunstnik. Kunstnik, kes on juhuslikult naine ja mittehetero. Loen siit välja, et seni kuni kunstnik peab oluliseks rõhutada (s.t seni kuni keskkond nõuab rõhutamist), et ta on juhuslikult naine ja mittehetero, niikaua kohtame tema loomingus otseselt enese lesbilisusega tegelevaid teoseid. Kui Treumundist saab “pelgalt” kunstnik, siis langeb teostelt “nähtav sookoorem”, mis senikaua aga esteetika ees sammub.

Kunstnik leidis Marju Mutsu kolm tušijoonistust ja asetas end parempoolseks, ootavaks tüdrukuks. Mutsu joonistuste negatiiviks muutmine (valgest taustast sai must) on sümboolne – ühelt poolt positiivse õnnetuks pööramine (kui teoretiseerida läänelikus tundegammas, et aga Mutsu tušijoonistused on idamaiste juurtega, siis vahetavad värvid väärtusskaalal pooled), teisalt asetub negatiiv ajaliselt justkui positiivi ette. Üks tingib teise ja teine esimese. Kõnelesin eespool, et tegemist on kultuurilooliselt väärika hommage’iga, mis päris kindlasti leiab endale kodu KUMUs või mõnes teises Eesti kunstikogus. Aga ilusast loost hoolimata, ootaks kunstnikult kriitilisemat ja julgemat suhestumist eelkäijasse. Omade (foto)liistude juurde jäämine (seejuures motiivi korrates) on ju nii turvaline valik. Võinuks ehk tušiga kätt proovida või maalida või hoopis laulda. Olnuks ühtlasi eneseirooniline ja inimlik. Muide, võimaliku laulmise peale tulin hiljuti, kui kuulsin Pipilotti Risti interpretatsiooni Chris Isaaki Wicked Game’ist. Minu kohmetu dj alter ego Gorgo on seda lugu aastaid diskohümniks nimetanud. Noh, et kui elus oleks üksainuke tants, siis gruuviksin selle loo järgi. Aga jeesuke, millise graatsilise antiesteetikaga läheneb pisararebijale šveitsi geenius! Tema videos on raevu ja huumorit, naeru enese ja teiste üle, trotsi ja lihtsalt ägedat särtsu. Tuletan meelde, et loo originaalversiooni saadab youtube’is fototöötlus rõhutatud kehakumerustega, porgandpaljast ja ihaldusväärsest... poleeritud alumiiniumist valmistatud naisekujust! Galatea, sina või!? Ühesõnaga, Pipilotti Risti nali heterokapitalismi üle on peenekoeline. Oleks kihvtine, kui Anna-Stina Treumund ka midagi krutskiga vildakat katsetaks.

On üks rumal ja ebaaus lause, mis paraku inimsuhteid nii hästi kirjeldab: kes ennast lambaks teeb, selle söövad hundid. Intuitsioon ütleb, et enamus inimesi nimetaks Treumundit ja tema kunsti lambakeseks. Irooniline, sest AST on sulaselge hunt. Ikkagi kunstimagister (vaimuaristokraat), Kunstihoone galeriis eksponeeritud autor (kui palju on Eestis autsaidereid, kelle jaoks Kunstihoone tähendab inimkauget etableerumist- institutsionaliseerumist), rääkimata EKAs õppejõuks olemisest (vaimuaristokraatia). Siiski hunt lamba nahas? Või lammas hundi nahas? Või lammas all paremas nurgas? Hetkel naine Mutsu joonistuse nurgas.