Käsi müüril

Pea kakskümmend aastat tagasi otsustasid Tallinna linn ja selle elanikud – 2002. aastal toimus rahvaküsitlus, mille 7643 vastajast toetas ideed 87%¹ –, et Harju tänava läänekülge ei hoonestata ja sinna tuleb haljasala. Paistab, et seda ala, mis toimib ühtlasi sumbuurse sõjamonumendina, püütakse taas ehitus­platsiks teha.² Linnaruumi tervik­likkusele mõeldes kaldun nõustuma Triin Talgi välja toodud Helmi Üpruse ja Rein Zobeli seisukohaga, et vanalinna eripära seisneb selle ajalooliselt kompaktses tänavavõrgus ja et suur tihedus ongi kõige õigem avaliku ruumi omadus. Ebamäärane haljasala pigem vaesestab sealset ruumikooslust.

Elades aga ökoloogilise katastroofi pinge all, seda eriti veel linnas, kus propageeritakse autostumist, on iga rohulible kulla hinnaga. Need on kallid mitte niivõrd linlastele, vaid tuhandetele organismidele, kes seal üla– ja all-linna piiril elavad. Selle teadmise valguses mõjus ülimalt sümpaatselt ettevõtja Heino Viigi temp tänavu kevadel oma Harju tn 30 asuvale kinnistule koormatäis sõnnikut laiali laotada. Sellist elurikkust nähti siin kandis viimati keskajal! Eriti vinge oli see, kuidas kodanikud aitasid uue kartulipõllu üles künda ja sügisel seal ausa saagi üles võtta. Kogu seda performance’it imetledes jään hätta superlatiivide leidmisega: aasta nutikaim ettevõtlustegu, märkimisväärseim arhitektuuritegu, uhkeim monument põikpäisusele, abitu linnavõimu või lihtsalt aasta täisverelise elu näide. Ja ometi, mille nimel? Krundi omanik pole nõus, et tal ei lasta oma maal ehitada. Avalik huvi sõidab erahuvidest üle. Harju tänava organismid kui avaliku huvi esindajad juubeldavad.

Kannatanule on see karm olukord, sest eraomandit ja sellest saadavat kasu peetakse väärtuseks ning selle kammitsemist lubamatuks. Tegemist on sümboolse situatsiooniga, mille taustal võiks vaielda ja arutleda linnaelu tahkude üle. Sealhulgas ka looduskaitse ning võib-olla isegi arhitektuuri diktaadi üle. Nimelt on ehitussektor üks maailma suuremaid reostajaid, „panustades“ sinna kolmandiku atmosfääri paisatavast süsihappegaasist. Olukord läheb iga päevaga ainult hullemaks. Kuulsin äsja, et Hiina tootis ainuüksi eelmisel aastal rohkem terast, kui Ühendkuningriik on seda teinud tööstusrevolutsiooni algusest saadik. Siinkohal meenub saksa maalikunstnik Gerhard Richter, kes on vägagi südamlikult väljendanud oma antipaatiat arhitektuuri vastu: võrreldes visuaalkunstiga on ehitustegevus brutaalne, pealetükkiv, ülbe, üleolev ja vaatajaga võimalikult vähe arvestav. Maal püsib see-eest näitusesaalis ega suru end kellelegi väevõimuga peale. Kes üldse tahaks millegi nii ebasündsaga tegeleda? Ent mis seal salata, inimesed tahavad elada ja tarbida üha värskemates ja avaramates oludes ning see tung paneb aluse ühiskonna majanduslikule arengule. Jämedalt öeldes, kui tahad kapitalismis ellu jääda, siis ehita.

Seda näib Tallinna linn ka õhinaga tegevat. Eelmisel nädalal peatas linna­valitsus Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi (EKKM) tegevuse, tuues ettekäändeks ruumide eluohtliku seisukorra. Mina ei tea, kas nad ihuvad EKKMi krundile hammast selle pärast, et ise sinna midagi ehitada või see kellelegi maha parseldada, aga igal juhul tuleb neid selles tegevuses takistada. Ühismeedias levival lipukirjal „EKKM korda, mitte kinni!“ on seejuures ka roheline agenda: igasuguse renoveerimise ökoloogiline jalajälg on kordades väiksem kui uue (betoonkarkassist eurostandardite järgi koostatud plönni) ehitamine. Ometi peaks olema elementaarne, et nii kohalik kui ka keskvõim näitavad säästva renoveerimisega eeskuju erasektorile. Nagu ikka, lähevad odavad lahendused kalliks maksma.

Eelnev argument puudutab pelgalt ehitustegevuse ökoloogilist jalajälge, mis on praeguses olukorras paraku küll kuuenda järgu küsimus. Kõige tähtsam ja murettekitavam on see, et üks ennast igati õigustanud ja ametlikul tasandil etableerunud institutsioon leiab end olukorras, kus ta avalikkuse huvides – tema hoone on eluohtlik – kinni pannakse. Kuidas käituda sellises kafkalikus situatsioonis, kus kusagil võimu tagakoridorides sulle juba hauamonumenti sepistatakse? Milline suhtlusstrateegia valida? Kas viidata tervele mõistusele (meil olid ju suusõnalised kokkulepped), kas apelleerida ühiskondlikule valulävele kultuuriasutuste vabaduse tagamisel või asuda kohe barrikaadile? Vastavalt olukorra tõsidusele tuleb ka meetmed valida. Näiteks Sloveenia rühmituse OHO maalikunstnikust liige Jože Slak – Đoka naelutas 1980. aastate alguses ühe käe galerii seina külge. Ta palus kaaslastel ka teisest labakäest nael läbi lüüa, kuid neid ajanud see verine protest hoopis oksendama.³ Kes seletaks Tallinna linnavalitsusele, et just niimoodi, käsi müüril, ongi EKKMi algusest peale tehtud. Kui ainult saaks seda naelteta seletada.

Ja ometi ei tarvitse me seda kõike nii traagilises valguses näha. Ei ole küll minu asi küsida, kas EKKM on lahutamatult kohaspetsiifiline projekt, mille kolimine halvaks juba niigi endast viimase andnud entusiastide tegutsemisjanu. Siiski loodan, et EKKMi tegijatel jagub Michel de Certeau eeskujul taktikalist tegutsemislusti, mille abil „kapitalistidele“ lõpuks kott pähe tõmmata. Juhul kui on siililegi selge, et võimu juures olevad „suured poisid“ on oma liivakastis ära otsustanud, et EKKMi platsist saab kellegi teise mängumaa, siis tuleb bossidelt endale uued ruumid välja kavaldada ja kogu täiega edasi tegutseda. Meenub, kuidas Balti manufaktuuri ala arendajad pakkusid 2013. aastal EKA-le suurt osa oma majast ühe euro eest. No kuulge, isegi kui nad oleksid kunstiakadeemiale kümme miljonit peale maksnud, oleksid nad lõppkokkuvõttes kasumisse jäänud, sest 1500pealine „gentrifikatsioonipump“ oleks neil ka ammu lubatud pilvelõhkuja aidanud püsti panna. Mulle tundub, et EKKMil on kogunenud nii palju sümboolset kapitali, et endale kusagil perifeersemas paigas hea asukoht välja kaubelda.

Mõni kuu tagasi näidati ETVs Andrzej Wajda viimaseks jäänud mängufilmi „Järelkujutis“ („Powidoki“, 2016). Mu poola sõber arvustas seda filmi tabavalt: Wajda tegi filmi sotsrealismi vastu, kasutades selleks sotsrealismi keelt. Kas pole mitte nii, et härra Viigi sõnnikuaktsioon õnnestus samasugustel alustel – ta kasutas raega suhtlemisel selle enese realismi. Praktilises mõttes ei viinud selline käitumine teda küll edasi, kuid kui mõelda EKKMi praeguste valikute peale ja kasutades metafoorina ühte teist ja kunstiliselt palju õnnestunumat Wajda filmi „Marmormees“ („Człowiek z marmuru”, 1977), siis tundub, et marmormehe põikpäisuse ja müüriladumisel viga saanud kätega pole selles olukorras midagi peale hakata, küll aga on siin õppida filmi teise peategelase, noore filmirežissööri Agnieszka sütitavast käitumisest. Nii et võib-olla tasuks asjad pea peale keerata ja ehitada EKKMi uus maja hoopis Harju tänava haljasalale?

1 Triin Talk, Harju tänav on kahepäevase küsitluse, mitte pommitajate nägu. – Sirp 26. IV 2019.

2 Margitta Otsmaa, Fjuk, Me ei peaks leppima märtsipommitajate kujundatud linnaga. – ERR 22. III 2019.

3 Igor Zabel, Body Art in Slovene Art: 1960s to 1980s. Rmt-s: Igor Zabel, Contemporary Art Theory. JRP Ringier, 2013, lk 204.