Koht, mille järgi seada oma mõtted ja kuhu peab kindlasti minema

Kodus pisipoega kasvatavalt Mari Vallikivilt võttis kaheks aastaks Kondase keskuse juhtimise oma hoolde Gregor Taul  – palju õppinud noor mees, kes armastab asjade üle sügavuti mõtiskleda.

Pärast Tartu ülikoolist semiootiku ja Eesti kunstiakadeemiast kunstiteadlase diplomi saamist hakkas Gregor Taul tegutsema kunstiakadeemia galeristi ja õppejõu ning vabakutselise kriitikuna. Üks meie esimesi vestlusi Kondase keskuses keerleski üha rohkem kirgi tekitava moodsa kunsti ümber.

Gregor Taul mainis, et andis allkirja Tartu kunstimuuseumi direktori Rael Arteli toetuseks. Minu pärimise peale, kas tema meelest tuleks pallaslased sealt nüüd lõplikult välja visata ja kas mina nende andunud austajana olen igavesti asjalike kunstinautijate hulgast välja arvatud, rääkis ta loo oma vanaemast. Rääkis ka muid lugusid ja tutvustas oma plaane.

Minu vanaema, kes kasvas enne sõda üles Kinešma kandis pisikeses eesti külas, käis ülikoolis Peterburis ning Ermitaaži ja Vene muuseumi taiesed olid tema tähtsad kaaslased. Ehe akadeemilise kunsti maitse juurdus nii sügavale, et kui ta Eestis pallaslasi vaatama viin, krimpsutab ta endale tundmatute nimede ees seistes nina ning ohkab, et keegi neist ei oska maalida. «Diletantlik ja maneeritsev kolkaavangard,» leiab ta. Klassika väli on avatud.

Ma usun, et Tartu kunstimuuseumiga seoses lahvatanud skandaal on tugevasti ülepaisutatud ja protesteerijate sõnum moodsa kunsti poole kaldu olevast programmist ei vasta tõele.

See, et moodsaks kunstiks peetakse vaid videoid, installatsioone ja performance’eid, on õnnetu eelarvamus. Inimeste hirmunud suhtumise nüüdiskunsti tingib suuresti see, et gümnaasiumi kunstiajaloo kursused lõpevad sõdadevahelise perioodiga või heal juhul popkunstiga.

Pahatihti mõtestavad just noored, kes võiksid pakatada isust nüüdiskultuuri järele, kunsti renessansist pärinevatele iluideaalidele tuginedes. See võib küll olla üllas, aga on põhimõtteliselt vale: tänapäeva kunstnikke ei saa hinnata sadu aastaid tagasi kehtinud kriteeriumide järgi. Kui inimene hindab tänapäevast kunstiteost selle järgi, kui ilus, romantiliselt liigutav või autentselt reaalsust kujutav see on, siis võiks ta ju sama hästi oma auto tõlla, arvuti arvelaua või veekeetja orja vastu vahetada.

Kui mõtleme üle-eelmise sajandi kategooriates, ei arvesta me 1960. aastate psühhedeelset ega seksuaalrevolutsiooni, kosmose vallutamist ja sellele järgnenud utoopiate lagunemist ega muud ülimalt paeluvat. Kusjuures kõike seda, mis moodustab tänapäevase elu ja kunsti, võib suurepäraselt väljendada ka maalikunstis, skulptuuris ja graafikas ning seda tehakse Eestis täiesti arvestataval tasemel. Kui nimetan selliseid kunstnikke nagu Merike Estna, Edith Karlson, Tõnis Saadoja ja Jass Kaselaan, siis see on vaid murdosa kümnetest ja kümnetest, keda võiks esile tõsta.

Tean suurepäraselt, millist kimbatust tunneb klassikalise kunsti austaja moodsal näitusel. Olin keskkoolis ja ülikooli esimestel aastatel pimestunud kunstiajaloo fänn ning kogusin erutatult kunstialbumeid ja postkaarte. Ühtlasi olin sügavalt pettunud, et ma sada aastat tagasi ei sündinud, ning proovisin seda fantaasias heaks teha. Mul kulus Tartus peaaegu kolm aastat, et astuda sisse sealsesse noore kunsti põhilisesse tugipunkti Y-galeriisse. Enda kõrval süüdistan selles Tartut, mis sõgedal kombel ajaloos elamist julgustab.

Alles kunstiakadeemiasse õppima asumise järel tajusin kergendust ja kergust, tänu millele suhtun seniajani mänglevalt, kuid mitte vähem tõsiselt, eri kunstidesse.

Lugesin eelmisel nädalal Evald Okase kohta väljaantud katalooge ja imestan aina, kui vapustavalt osati näiteks 1969. aastal analüüsida Lenini portreid. Lugedes neid nõukogude pateetikast nirisevaid sõnu, mis mõjuvad omas mahlas nii kuratlikult objektiivselt, avastasin end mõttelt, kas see, kuidas mina viimasel kahel aastal ennast­unustavalt moodsast kunstist kirjutanud olen, paistab kunagi kellelegi sama dogmaatilise ja konstrueerituna.

Seoses kunstisse uskumisega meenub, kuidas ma 2011. aastal vahetusüliõpilasena Peterburis käisin sageli Vene muuseumis ja iga kord, kui Malevitši «Musta ruudu» ees seisma jäin, ilmus minu kõrvale keegi vanem näitusekülastaja, kes manitses, et see ei ole kunst. Esimestel kordadel proovisin vastu vaielda, aga kui seesama anekdootlik lugu juhtus neljandat korda, nõustusin agaralt: «Teil on täiesti õigus, see on kahetsusväärne, mida me siin näeme!»

Kureerisin sügisel Stockholmis näitust, kus osalesid tudengid 16 Skandinaavia ja Baltimaade kunstikõrgkoolist. Palusin noortel kajastada, kuidas ja mil määral mõjutab kunstiakadeemiate ruumikorraldus neis viljeldavat loomingut.

Üks Rootsi Umeå kunstitudeng, kellele rääkisin, et mul on võimalus asuda tööle väikelinna naivismi- ja autsaiderkunstikeskuses, lausus kuldsed sõnad: «Olen nii õnnelik, et just praegu kunstnik olen, sest huvitavamat aega selleks pole ammu olnud. Igasugused kaljukindlad seisukohad – ole sa professionaal, amatöör, pühapäevakunstnik, disainer või kes tahes – on löönud võbelema. Institutsioonid pole usutavad.»

Kirjutan sellele seisukohale alla, kuigi tõden, et idealism ei saa olla jätkusuutlik. Siiski tunnen kümneid loojaid, kellel see, kuidas nad ennast parasjagu positsioneerivad, sõltub pigem ilmast ja tujust kui sellest, mida mõni asutus nende kohta arvab.

Kui rääkida sel taustal Kondase keskusest, siis see on minu arvates ideaalne platvorm, kus niisuguseid küsimusi elustada. Võime ühes saalis teha Okase näituse, teises näidata esinaivisti, kolmandas tänapäevaseid nukke, siis aga hoopis nelja- kuni kuueaastaste laste pilte... Kes on kes?

On inspireeriv, et kuigi Kondase keskus asub nii Eesti kui Lääne-Euroopa mõistes perifeerias, on see paik, kus saab tegelda küsimustega, mis võiksid olla lääneliku kunstimõtte keskmes. Teha siin näitusi ja anda välja raamatuid, mille üle arutledes inimesed kus tahes hüüavad: ahaa, see on koht, kuhu peab minema, koht, mille järgi oma mõtteid seada! Kondase keskus toimib õigupoolest juba pikka aega nii, sellepärast ma ju siia tulingi.

Konkreetsemate plaanide juurde minnes nimetan suvesse jäävaid üldsusele avastamata autsaiderkunstnike näitusi ning isetegevusliku kunsti laata. Märtsist juunini korraldame iganädalase vestlusõhtute sarja, kus eri kultuurivaldkondade esindajad tulevad rääkima perifeersetest nähtustest oma erialal. Olen palunud Berk Vaheril kõnelda autsaiderkirjandusest ja Linnalaboril ehk Tallinna eksperimentaatoritest urbanistidel sellest, mis on tegelikult linna puhul perifeerne mõtlemine. Laias laastus saadab arutelusid küsimus selle üle, kas kunagised autsaiderid pole mitte tänapäeva insaiderid ja vastupidi.

Tundub, et Tallinnast tulijana romantiseerin Viljandisse kolimist kui maaleminekut, kuigi väikelinnu oleks paslikum võrrelda suuremate linnade asumite, Kalamajade ja Karlovatega.

Olen elanud kümne miljoni linnas Londonis ja viie miljoni linnas Peterburis, mille kõrval Tallinn on kahvatu küla. Kuid nagu ikka: elad mõnda aega Tallinnas, harjud ära ja hakkad seda tõsiusklikult suurlinnaks pidama. Kaunis tõenäoliselt paistab Viljandigi varsti liiga suurena ning tuleb minna edasi veel väiksemasse kohta.

Linnas varitseb vähemalt mind oht ennast ära unustada, sest kemplemist on palju. Viljandis ei ole ma selle hirmu põhjustajat veel kohanud. Aega jääb perele ja mõtlemisele.

Michel Houellebecq loob romaanis «Kaart ja territoorium» visiooni mõnekümne aasta pärastisest Prantsusmaast ning võib-olla mõneti üllatuslikult leiame eest olukorra, kus kõik nii-öelda ägedad inimesed on kolinud maale. Kõhutunne ütleb, et kohaliku regionaalpoliitika kiuste juhtub see kõigi üllatuseks Eestiski. Siis muidugi keegi enam ei üllatu.

Mis puudutab Viljandi kultuurielu, siis ausalt öeldes ma sellega veel kuigi kursis ei ole. Mul on kodus peagi kaheseks saav tütar, tärkav indiviid, kelle kasvu võib jälgida kui inimkonna aegluubistatud arengut. Tema kõrval on mu särav pruut, sõbrad, antikvariaadid, Rohelise Maja kohvik, baar Romaan ja linn.