“Kultuurilaev” elagu oma elu

Pallase algusaastatel elasid Toomemäe veerul Eduard Viiralt, Felix Randel ja Ferdi Sannamees. Kaks viimast käisid õhtuti ikka ula peal, Viiralt istus see-eest öö otsa laua taga, valmistades linoollõikeid.

Kord tuli Randel öösel koju ning avastas sõbra töötamas nii vaikselt, et laual istus ka hiir, kes segamatult juustujuppi sõi. Ühel sellisel ööl valmistas Viiralt 1919. aasta eesti kunsti ülevaatenäituse plakati, millest sai üks eesti plakatikunsti esikteoseid.

Möödus pea sajand, kui Tartus avati 2010. aastal Eesti esimene spetsiaalselt plakatiplanguna mõeldud skulptuur – Jaanika Kolgi «Kultuurilaev». See on justkui austusavaldus kohalikule skulptuuri- ja graafikatraditsioonile, sest toimib ühelt poolt kunstiteosena, ent on teisalt «pelgalt» sein ja n-ö plakatialbum, mis loob võimalused graafika ja graafilise disaini üha küpsevaks arenguks.

«Kultuurilaev» valmis Tartu Kõrgema Kunstikooli skulptuuritudengi Jaanika Kolgi diplomitööna.

Minule kui diplomitöö kirjaliku osa juhendajale tuli töö kaitsmisel häiriva üllatusena uudis, et Tartu linnavalitsus on otsustanud maksustada ka «Kultuurilaevale» plakatite riputamise (ainsa erandina võib jõepoolseimale plangule kinnitada mitteärilisi kuulutusi, kuid needki tuleb haldajaga kooskõlastada), nagu seda tehakse linna reklaamtulpadel.

Reklaamtulpasid haldav Tartu Reklaamteenused OÜ küsib plakatite ülespanemise eest 1,6 eurot ruutmeetri kohta ööpäevas, mis kommertsürituse korraldajale võib olla küll tühine summa, kuid tulu mitte taga ajava korraldaja peletab see eemale.

Siiski, küsimus ei ole rahas, vaid põhimõttes. Kui tartlased otsustasid ehitada linna kogu Läänemere idakaldal erakordse plakatiseina, siis peaks sel lastama elada ka täisväärtuslikku planguelu, mille ajalooliseks pärisosaks on see, et plank elab iseseisvat elu.

Nagu on näidanud plakatirohke värav Werneri kõrval, toimib tasustamata plank kultuurilise katalüsaatorina, mis annab võrdsed võimalused erinevate rahaliste võimalustega reklaamijatele.

Isemajandav plank asetab tellijad, plakatistid ja plakatite ülespanijad positsiooni, kus üksteise «ülekuulutamiseks» peavad plakatid olema piisavalt nupukad, järjepidevad, suurejoonelised, aga ka maitsekalt häbematud või lihtsalt silmale ilusad, et ses rägastikus püsima jääda ning huvilised õigesse kohta juhatada.

Maksustatud «Kultuurilaev» pärsib põneva plakatikultuuri arengut ning pidurdab ka iseseisvate kultuurikorraldajate initsiatiivi. Käib ju paljudele väikese eelarvega kontsertidele, näitustele, etendustele jms reklaampinna rentimine üle jõu (hinna kõrval on tihti palju ebameeldivamaks kaasnähtuseks bürokraatiale kuluv aeg).

Nii kutsungi Tartu linnavalitsust üles loobuma «Kultuurilaeva» maksustamisest.

Meeldetuletuseks olgu öeldud, et elame Facebooki ajal, mil lugematud üritused on loobunud oma plakatitest linnaruumis ning kogu nende info leiame vaid nimetatud võrgulehelt – plakatikunst aga hääbub vaikselt.

Maksustatud «Kultuurilaev» soodustab maailma, kus kõik oleme nagu Viiraltid öös, ainult et hiir laual sööb juustutükki, mille nimeks on inimese aju.