Protsendiaeg ootab kunstide sünteesi

Eesti Kujurite Ühenduse aastanäitus „Protsendiaeg. Skulptuur ja arhitektuur” arhitektuurimuuseumis kuni 18. IV. Kuraator Tiiu Kirsipuu, kujundaja Tea Tammelaan.     Maailma esimeseks avalikuks skulptuuriks peetakse sfinksi. Ma ei ole küll Egiptuses käinud, kuid olen lugenud, et hiiglasliku skulptuuri peale on tahutud tekst, mis hoiatab, et Cheopsi püramiidi sissetungijal tuleb tegemist teha sfinksiga isiklikult. Seega on sfinks nagu hoiatussilt, mis Eesti koerapidajatele tänapäeval kohustuslik (täpsemalt: koer on elus sfinks). Vana-Egiptus oli meie mõistes väga ebademokraatlik koht, kus vaaraole kuulus kogu maa ja ilm. Sarnaselt sfinksiga olid vanakreeka karüatiidid hoone sümboolsed valvurid. Kui minna ajas edasi XV ja XVI sajandisse, näeme, kuidas Firenze linnaisad kehtestasid oma hoiakuid esmalt Donatello tiigriskulptuuri asetamisega Palazzo Vecchio ette ning hiljem sinnasamasse Michelangelo „Taaveti” lisamisega. Samal ajal püstitasid Revali kaupmehed oma elamute ette etikuid. Kui etikukividele mõelda, siis joonistub sealgi välja inimesekujutis, mitte just päris Michelangelo, aga midagi siiski. Figuuripea on vapp, mille peamine signaal on kõigile ühene: siit algab minu kindlus. Eesti Vabadussõja monumendid olid avalikus ruumis samalaadsed deklaratiivsed ja hoiatavad tähised: selg sirgu, kes siis mälestise ees nõnda lohakalt loivab! Kolm inimpõlve edasi ja olukord ei ole kuigi palju muutunud: Viru keskuse „Hämarik” teavitab lahkelt möödujat, et sisenetud on eramaale, „Siga” Tartu turuhoone ees kiitleb eluterve mahekaubanduse nimel trellitud kaubamaja kõrval. Sellised skulptuurid on märgid linnast kui territooriumide võitlusväljast. Nii on ja jääb. Oluline on aga see, et võitluse kõrval on aeg küps millegi olemuslikult uue, kohaspetsiifilise kunsti järele. Skulptuuriloo valguses on lääne kultuuri areng vaadeldav ühise ruumi kroonikana. Meil veel ruum kõigile ei kuulu, näis, mis edaspidi juhtub.

„Protsendiaja” näituse raames peeti konverents, mis rõõmustas eritahuliste kõnelejate (ja jututeemade) poolest. Kõige enam pöörati tähelepanu tulevaste žüriide moodustamisprintsiibile. Mind üllatas, et konverentsil ei mainitud, et võistlustöid peaks ka avalikult näitama. Arvan, et kui võistlevad projektid on žürii esmapilgu alt läbi käinud, tuleks need anda ka rahvale vaadata, hinnata. Populaarne arvamus kajastuks külalisraamatutes või blogides, kriitikud avaldaksid arvamust meedias. Žürii teeks otsuse pärast avalikku diskussiooni. Ka Firenzes pandi renessanss-skulptuuri kõrglennule alus sellega, et võistlustöid esitleti kohustuslikus korras tänavatel. Nii käituti Tartu maratoni monumendi konkursil, mille puhul žürii esmalt kolmekümne kaheksast tööst kaks paremat välja valis. Seejärel eksponeeriti kõiki ideekavandeid ning inimestel paluti hääletada, kumba võidutööd nad eelistavad. Seda, kas žürii otsustas rahva arvamuse kasuks või mitte, ma kahjuks ei tea. Arhitekt Ralf Lõoke kõneles ohust, et kunsti võidakse protsendiseaduse raames defineerida kui üht protsenti arhitektuurist. Projekteeriv kunstnik (arhitekt) pidagu planeerimisel kunsti niisama loomulikuks hoone osaks, kui seda on tehnoseadmed või energiasäästlikkus. Ans van Berkumi kõneles protsendikunstist Hollandi näidete varal.

Kui publik uuris, kas Hollandis esineb ka halba avalikku kunsti, jäi van Berkumi imestades küsijat vaatama ning vastas eitavalt, sest inimesed hakkavad aja jooksul kõiki teoseid armastama. Selline vastus ja sajad seinale projekteeritud näited sealsest avalikust kunstist mõjusid meie kontekstis üsna ebamaiselt. Näitusel esindatud tööd peaksid kõnetama tulevast protsendiaega ehk kunstide sünteesi. Mõistetavatel põhjustel ei hakanud enamik skulptoreid ideaalmaailmu konstrueerima, vaid piirdus nn vallasobjektidega, millele vaataja peaks vaimusilmas koha leidma. Oodanuks siiski vähemalt näitlikustavaid fotokollaaže või jooniseid. Kindla kohata skulptuurid on näitusele esitanud Kaarel Kurismaa. Klassikaks saanud „Tiibadega torni” (1984) kiituseks tuleb öelda, et abstraktne, kuid sõbraliku vormiga teos asetuks suurema kisata ükskõik millisesse Eestimaa paika. Ent konteksti mittearvestamises, ainult enesest rääkimises, väljendub ka teose nõrkus. Vergo Vernik eksponeerib kaasaegsete obeliskide näidiseid, taevast lõhkuvaid, aga värvilisi ja spiraalseid. Teosed on vaadeldavad pühendustena Constantin Brâncuşile, kelle jõnksuline kollane obelisk püstitati juba 1938. aastal. Riho Kuld pakub välja veetleva „Pegasuse”, mille vorm on lähedane tema kauni „Raadiotuviga”. Mainitud teosed oleksid kahtlemata ilusad lisandused Eesti asundustesse, kuid mõjuvad antud näituse raames poolikumalt kui kohaspetsiifilised kunstiteosed. Kohaga rohkem suhestuvates töödest mõjuvad humoorikalt Aime Kuulbuschi maast välja kasvanud torud („99% maa all”), millest solgi asemel kulda ja hõbedat välja niriseb. Värvikad torud mõjuvad toredamalt kui Tallinna tuviskulptuurid, mis ühesugustena mõjuvad halli ja anonüümse parvena nagu tuvid ikka.

Anne Rudanovski „Ajaloo pöördepunktis” taaskehastub Tatlini III internatsionaali monument 1400 plastiktopsis. Teos on armas ja teraapiline ajaloo ülelugemine ja võiks linnapildis (pronksist?!) esineda kui mälestusmärk Gorbatšovile, kes unistuse internatsionaalist õhku lasi. Mati Karmini meremiinidest protsendimärk ja Leena Kuutma kahhelplaatidest koomiks on näituse ainsad institutsioonikriitilised teosed, analüüsides ja vihjates nii protsendiseadusele kui diskussioonile selle ümber. Karmini ideelt ja vormilt nauditav teos sobiks üle Eesti rändavaks skulptuuriks, mille võiks asetada suuremahuliste ehitusplatside juurde – tuletamaks arendajatele meelde, et rahvas ootab kunsti. Läbimõelduima projekti on välja pannud EKA skulptuuritudengid, kes pakuvad Tallinna Kitseküla kvartali näitel välja ühe võimaliku lahenduse, kuidas luua hubasem ja identiteeti toetav linnaruum. Terviklik on ka Elo Liiva, Katrin Koovi ja Kaire Nõmme fotokollaažina esitatud nägemus Pärnu uuest jõeäärsest avalikust ruumist. Pilti täiendavad skulptuuride kipsist kavandid ning manifestilaadselt esitatud tingimused, millest üks avalik skulptuur lähtuma peaks. Projekt on kohaspetsiifiline kunst per excellence, mis allakirjutanu jaoks elustas nii Vallaku novelli „Korvitegija Siimu õnn” kui ka isiklikud mälestused Pärnust. Janika Vesberg, Aili Vahtrapuu ja Katrin Koov osalesid „Pulcinella” projektiga Rooma XXI sajandi kunstimuuseumi ehitamise käigus korraldatud protsendikunsti konkursil. Kavandite järgi võis žüriile kaunis arusaamatuks jääda, mida linnaruumiga oli mõeldud ette võtta. Füüsilise kuju omandanud Pulcinella pakub see-eest näituse kõige soojema kehalise elamuse. Kuna sotsiaalministeerium ei saa oma tingimuste edastamisega seaduseandjale hakkama, siis peaks initsiatiivi haarama kultuuriministeerium. „Pulcinella” võiks soojendada riigi kõige vaesemate inimeste igapäevaelu.