Review of Ats Kruusing's MA thesis

Sissejuhatus

Töötasin EKA galeristina 2012–2013, misjärel suundusin Viljandisse Kondase keskusesse ja sealt edasi doktorikooli Lissaboni. Viieks aastaks tekkis õpetamisest paus. Kui ma 2018. aastal Tallinnasse naasin, siis kutsus Kirke Kangro mind õpetama esimese kursuse tudengitele KKK kursust. Nende vastsete tudengite seas oli ka Ats Kruusing ning mitmed teised, kes tänavu magistriõppe lõpetavad. Üks viieaastane ring on taas täis saanud. Minu ja Atsi kokkupuuted on olnud episoodilised, aga seda paeluvam on olnud jälgida vaikimisi noore kunstniku kujunemist: kohtumised näitustel, pildid sotsiaalmeedias, teisalt bändiga laval, etendajana püünel, mainituna kunstikriitikas või taustajõuna mõnes installitiimis. Tahtmata teha suuri sõnu, näib mulle, et Atsi ja mõne tema kursusekaaslase puhul on tegemist kõige paremas mõttes ühe põlvkonna maskoti või kaanepoisina, kelle tegevus ja kohalolu kümnendate lõpu ja kahekümnendate alguse EKAt iseloomustama jääb. Vähemalt minu jaoks. Seetõttu oli mul iseäranis põnev tutvuda Atsi magistritöö kirjaliku osaga, milles autor vaatab tagasi oma õpingutele ja püüab selles sasipusas korda luua.

Kirjalik osa

Lugemisel juurdlesin, kas Atsi areng kunstnikuna on olnud pigem lineaarne ja läinud loomulikku rada pidi või on tema Bildung olnud tegelikult hüplik, heitlik ja otsinguline. Nautisin lugemisest, sest ehkki teekond näib konarlik, siis magistrile omaselt on ta osanud selle valada loogilisse loomingulisse narratiivi. Astuda ellu Mustamäel, esindades inimkonna esimest põlvkonda, kelle jaoks kogu maailma tarkus on lapsest saati taskus olemas olnud ja maailma uksed valla... ja samas on kõik totaalselt pekkis. Muidugi on igal põlvkonnal omad võitlused, aga sattuda ülikooli ajal, kus sa saad päranduseks tõejärgse, ekreikeliku, ökoloogiliselt läbikukkunud maailma ja uuesti sõdiva Euroopa – seda on muljetavaldavalt palju! Eriti kui sa pead kogu seda segadust hekseldama guugeldamise, mitte klassikalise hariduse pealt.

Selles mõttes kiidan Atsi valitud tööriista – päevikut –, sest see on nii iseenda kui maailma analüüsimiseks parim formaat. Aus, päevakajaline ja nagu iga päevikupidaja teab, siis ka maagiliselt fiktiivne. Ei hüppa üle oma varju. Tekstis tekib päevikukatkete ja hiljem kirjutatud eneseanalüüsi vahel meeldiv dialoog. Mõned lõigud, nagu näiteks see, kus ta annab diagnoosi kogu oma põlvkonna düstoopilisele pseudonostalgiale, on lausa suurepärased. Selliseid vau- momendiga lauseid leidub tekstis veel.

Kuid mis puudutab magistritöö kirjalikku osa, siis mainin ära, et see ei ole lõputöö loomingulise osaga väga tugevalt seotud, ehkki aitab mõningatest otsustest paremini aru saada. Mulle tundub, et tekstis on rõhk kolmel teemal: 1) rabe algus maalikunstiõpingutes; 2) püüd leida väljapääs kimbatustest nii kunstniku kui inimesena läbi kollektiivsete praktikate; 3) leppimine väljaga. Väljaga leppimine toimub sellest läbihäkkimise näol.

Loominguline osa

Ma ei tea, kuidas teistega on, aga minu arust oli tänavusel TASEl väljas nii palju kurbasid või lausa allaheitlikke teoseid. Nii pole muidugi aus arutleda, aga mulle väga meeldib, et Atsi magistritöö lõpp-tulemus ja tema praegune positsioon väljal on kuidagi konstruktiivne, prosta ja

õilis. Oskustööline ja insener, working class hero? Teisalt on selles installeerija ametis eos mingi eriline intellektuaalne kiiks, sest tegemist on kunstimaailma kõige institutsioonikriitilisema positsiooniga, kus tuleb päevast päeva tegeleda kunsti usutavuse tagamisega, selle kokkuleppeliste raamide ülal hoidmisega. Kõige lähemal kunsti tuumale ja selle tühjusele.

Mulle tundub, et kui institutsioonikriitika ilmingud on välja sees vägagi hinnatud, siis „laiemale publikule“ võivad sellised teosed parajaks pähkliks olla, halvimal juhul mõjuvad aga lihtsalt arusaamatute siseringi naljadena. Atsi teost ähvardab sama saatus. Oma magistritöö kirjalikus osas kirjutab ta toimimisest installeerijana ning sellega kaasnevatest võimalustest ja äpardustest, aga olgem ausad, ega väga paljud vaatajaid neid läbikukkumisi tema installatsioonist välja ei loe. Aga samas – minu arust ongi teos oma olemuselt meeldivalt ambitsioonitu ega näi muretsevat väliste arvamuste pärast. (Lisan sulgudes, et seda ei saa öelda installatsiooni füüsilise teostuse kohta – lisagem siia asjaolu, et ilmselt tuli Atsil installeerijana lisaks oma teosele üles seada ka paljud teised Kunstihoones eksponeeritud taiesed).

Niisiis: Kunstihoone Vabaduse platsi poolse saali seinast kasvab välja sein, mida seal pole kunagi varem olnud; midagi, mis imeb selle saja-aastase näituseruumi potentsiaalist veel midagi uut välja. Aga see sein katkeb või veiderdab, sest see ei suuda kanda televiisorit ning on tagant üldse katki ja ussiauguline. Sein on kummalises vestluses ühe hambutu sae ja vedela haamriga. Kusagilt turritab välja üks kruvi – liiga pikk, üle töötanud ja näiliselt kasutu, kuid siiski matta-clarkilikult kõige läbi valgustava lõikena.

Atsi sõnul räägivad need kujundid ühelt poolt isiklikest läbikukkumistest ning teisalt Kunstihoone kui Eesti kõige olulisema näituseruumi kohaspetsiifikast. Röntgenpilt. Lisaksin siia veel ühe tähenduskihi, millele autor ei ole võib-olla teadlikult mõelnud, kuid mida ei saa välistada. Nimelt näib kogu selles tervikus olevat üksjagu sürrealismi ning sellega lähedalt seotud absurditunnetust ja eksitentsialismihõngu. Ja ehkki teos ise võib tunduda ambitsioonivaene, siis sellise teose tagant paistva autori positsioon (situatsionistlik psühhogeograafia, kunstivälja multitehik, kogukonna edendaja, modernistliku kunstnikumüüdi asendaja kollektiivsete praktikatega jne) on paradoksaalselt üli-ambitsioonikas, proaktiivne ja seikluslik.

Kokkuvõte ja küsimused

Kokkuvõttes ma loodan, et Ats saab hindeks A, kuigi ma ise pakun pigem B-d. Nii tekst kui installatsioon saanuks olla veel paremad, aga ilmselt sellises maailmas, kus tudeng ei pea tööl käima ega tegelema lõputöö kõrvalt saja muu asjaga.

1. küsimus. Vabandan, et inglise keeles, aga does it all make sense? Kas mul õnnestus mingilgi määral sinu loomingu kirjeldamisel märki tabada või panin mingis osas täiesti puusse? Millega nõustud, millega mitte? Kui tahaksid millelegi jõuliselt vastu vaielda või täpsustada, siis mis see oleks?

2. küsimus. Ma ei puuduta seda retsensioonis, aga näib, et sulle on oluline piiri tabamine tõe ja fiktsiooni, tähenduse ja tähendusetuse, võib-olla ka kunsti ja olemise vahel. Mida see mäng tõega sinu jaoks tähendab? Kas küsimine tõe järele on abimeede kunstiväljal opereerimiseks või midagi enamat (või vähemat)?