Gregor Taul: Enn Põldroosi gobelääneesriie hoiab praegu Linnahalli alles

Kunstiteadlane, kriitik ja hiljuti Eesti Kunstiakadeemias doktoritöö kaitsnud Gregor Taul selgitas "Deltas", et Nõukogude ajal valmisid ehitised koostöös kunstilise ideega. "Natukene liialdan, aga võib öelda, et Linnahall on Enn Põldroosi eesriide ümber ehitatud. See eesriie hoiab praegu Linnahalli alles," sõnas ta.

Juulikuu esimesel päeval Eesti Kunstiakadeemias doktoritöö "Sekeldused monumentaalsusega. Monumentaal-dekoratiivkunst hilisnõukogude Eestis, Lätis ja Leedus" kaitsnud Gregor Taul selgitas Klassikaraadio saates "Delta", et monumentaalkunst on alati olnud kellegi teenistuses, et midagi või kedagi mälestada.

Tauli sõnul võib tinglikult öelda, et enne 19. sajandit oli ka religioosne kunst monumentaalkunst. "Aga hiljem, 19. sajandil, kui me räägime just Euroopast, kus ühiskondliku tuuma vahetas kiriku asemel välja riik kui institutsioon, siis ka monumentaalkunst leidis oma tellija ja vormi just selliste riiklike ideede, suurmeeste ja tähtsate ajalooliste sündmuste meenutamises ja ka heroiseerimises," selgitas ta.

Taul tõi välja, et Stalini-järgse avalikus ruumis asunud kunsti saab tinglikult kolmeks jagada: poliitilised monumendid, visuaalkultuur (kinoplakatit, agitprop, kõikvõimalikud Lenini büstid ja portreed linna- ja ka siseruumides) ning monumentaal-dekoratiivkunst.

Alates 1960. aastatest väljendus monumentaal-dekoratiivkunst eelkõige seinamaalides, mis olid avalikult käidavatesse kohtadesse loodud. Seinamaalid võisid olla tehtud kasutades ajaloolisi tehnikaid, nagu näiteks fresko või sgraffito, aga samuti kasutati näiteks mosaiike ja vitraaže. Lisaks väljendus monumentaal-dekoratiivkunst ka tarbekunstis.

Hruštšovi võimuletulek muutis monumentaal-dekoratiivkunsti käekäiku

Taul selgitas, et monumentaal-dekoratiivkunsti kujunemisel mängis suurt rolli Nikita Hruštšovi võimuletulek. "1950-ndate keskpaigas, kui Stalin oli surnud ja Hruštšov tuli võimule, siis see, kuidas uus poliitiline kord hakkas Stalini-aegseid kuritegusid paljastama – kalevi alt tuuakse välja liialdused autokraatses totalitaristlikus võimukasutuse ning arhitektuuris ja ehitustegevuses –, see mängis monumentaal-dekoratiivkunsti kujunemisel suurt rolli. Kui mõelda näiteks Stockmanni vastas olevale majale või Vene kultuurikeskusele, siis need olid väga ressursimahukad ehitised. Kusagilt on meelde jäänud selline kild, et kui Vene kultuurikeskust ehitati, siis väidetavalt kõik elus olnud Eesti skulptorid oli selle dekoreerimisel abiks," selgitas Taul.

Pärast sõda tabas aga Nõukogude Liitu elamukriis ning toimus linnastumine. Selleks et märksa odavamalt ehitada, võeti kasutusele paneelid või muul moel võimalikult standardiseeritud ehitamine.

"Siin tuleb ka mängu monumentaal-dekoratiivkunst. Nõukogude arhitektid, filosoofid, ruumimõtestajad ja poliitikud leidsid üheskoos, et selline standardiseeritud arhitektuur ei suuda sotsialismi ideid esitleda, arhitektuur ise on justkui tumm. Et sotsialismi ja kommunismi poole püüdlemine oleks linnaruumis representeeritud, selleks leiti, et kui ehitame ühe mikrorajooni, võiks selle keskele kas kultuurimaja või kooli püsti panna ning sellised avalikud ehitised võiksid saada ka monumentaalse taiese, mis piltlikustaks seda, kuhu ühiskond püüdleb," selgitas Taul.

Ta tõdes, et avaliku ruumi kunsti retseptsiooni omas ajas on aga väga raske uurida. "Kui ma küsin enda inimestelt, kes 1960.–1980. aastatel elasid, mis te nendest teostest mäletate või kuidas need teie ümber eksisteerisid, siis suurem osa kehitab õlgu. Sellest võib järeldada, et need eksisteerisid ühelt poolt sellise visuaalkultuurina."

Oma töös huvitus Taul sellest, kuidas need teosed omal ajal justkui kõneaktidena toimisid. "Ühelt poolt need näitasid ette – eriti kui me räägime 60-ndatest, kui usuti sellesse – kuhu me liigume, aga teiselt poolt peegeldasid ka seda elu. Kui me liigume 70-ndatesse, eriti Praha-järgsesse aega, siis eriti Eestis muutus suhtumine Nõukogude visuaalkultuuri ja ametlikku kultuuri hoopis performatiivsemaks – ütled üht, mõtled teist. Paljud monumentaalkunsti teosed hakkasid mitut keelt korraga rääkima," tõi ta välja.

Muutusterohked 80-ndad

Tallinna jaoks oli murdeline 1970. aastate keskpaik, mil otsustati, et olümpiamängude purjeregatt toimub Tallinnas. "Siis hakkas Tallinn väga kiirelt muutuma, aga sama moodi kemples selle olümpiaregati korraldamise võimaluse eest Riia. Ka nemad valmistusid selleks väga tormiliselt. Kui nad ei saanud, siis nad valmistusid edasi, lootuses, et paljud mujalt maailmast inimesed ikkagi tulevad Moskvasse läbi Riia või midagi," rääkis Taul ning lisas, et olümpia mängis toonases visuaalkultuuris kahtlemata suurt rolli.

"Tallinna puhul segunes monumentaal-dekoratiivkunst tugevasti ka monumentaalse arhitektuuriga. Ehitati sellised tähtteosed nagu Linnahall, Postimaja ja Pirita TOP. Minu arust võib hea näitena tuua, mida me võiksime Nõukogude perioodist tagantjärele õppida, et teatud mõttes need sümbolehitised valmisid koostöös kunstilise ideega või vähemalt selle mõttega, et kui sinna kunagi kunsti tellitakse, siis see ei juhtu viimases etapis, kus maja on valmis ja pannakse kui tapeet kuhugi seina. Natukene liialdan, aga võib öelda, et Linnahall on Enn Põldroosi eesriide ümber ehitatud. Ja lausa nii, et see eesriie hoiab praegu Linnahalli alles, seda ei ole kuhugi panna. See raam peab seda hoidma ja säilitama."

Taul tõi välja, et 1980. aastate algus erineb 1980. lõpust niivõrd mastaapselt, et ükski teine kümnend sellest perioodist, mida ta uuris, ei sarnane sellele. "Siin on huvitav paradoks. Kui lugeda 1980. aastate kunstikriitikat Eestis, siis nuriseti, et on jõutud mingisugusesse seisakusse. /---/ Tagantjärele retrospektiivselt on hämmastav, milline ideede paljusus nii visuaalkultuuris kui ka muusikas [oli]. Teiselt poolt tuleb aina enam ametlikult tellitud kunsti kõrvale uusi kultuurilisi nähtuseid, olgu selleks graffiti või punk, mis nõuavad ka kohta avalikus ruumis. Seda nägu on ka monumentaal-dekoratiivkunst.

Taul selgitas, et suurt rolli mängis see, kuhu kogu maailm liikus. "Selline postindustriaalne linn võiks olla märksõna. Postmodernismi esitatakse mõnikord kui lääne leiutist, mis imbus läbi raudse eesriide Nõukogude Liitu, aga mitmed teoreetikud on päris kihvtilt mõtestanud ka seda, et võib-olla sündis postmodernistlik mõtlemine hoopis siinpool raudset eesriiet ja ka postindustriaalne linn on siin väga tugevalt paralleelselt toimiv," arutles ta.

"Andres Kurg on Linnahallist just selles võtmes kirjutanud, et see sama protsess, mis läänes oli, tehased jäävad tühjaks, tootmine viiakse Hiina või kuhugi mujale ja siis need tühjad tehased muutuvad kõigepealt peokohtadeks ja siis tehakse ümber kultuurimajadeks. Nüüd võib mõelda 70-ndate keskpaiga Tallinna peale. Kui Tarkovski Linnahalli ümbruses 70-ndate lõpus filmib, siis see on nagu postapokalüptiline telk, tühermaa, põrgu ja selle keskele pistetakse selline kultuuriline tegevus. Siis ta just näitab, et aitab küll sellest tööstuslikust tootmisest kesklinnas, me liigume edasi kultuuri tarbimise poole," tõi ta näite.

Teiselt poolt ei suutnud majandus inimestel pakkuda võimalust oma raha erinevate asjade – näiteks auto või raadio – peale kulutada, mistõttu oli populaarne kultuuri tarbimine.

"Selle näiteks on massiivsed kultuurimajad Võrus, Paides, Põlvas, Lihulas ja nii edasi. See läheb ka omakorda sellise absurdini välja, et mingil hetkel 80-ndate keskpaigas, kus majandus oli keerulises seisus ja ehitusmaterjalide hankimisega oli raskusi, hakkas monumentaal-dekoratiivkunst kohati ehitusmaterjale asendama. Natukene liialdan, aga kui minna rahvusraamatukokku, siis need klaasseinad, mis seal vahel olid, eks need olid mingil määral ka seina funktsioonina," märkis ta.

Mineviku säilitamine

Esimesi nõukogudeaegseid monumente hakati maha võtma 1980. aastate lõpus. 1990-ndatel eemaldati need nii-öelda kõige punasemad monumendid. "Paljud väikesed märkamatud monumendid jäid alles, mida nüüd – minu meeles kahjuks – eemaldatakse", nentis Taul ning lisas, et tal on keeruline välja tuua näiteid, kus monumentaal-dekoratiivkunsti teoseid oleks selle 30 aasta jooksul loogilistel põhjendustel eemaldatud.

"Miks need monumentaalsed taiesed on kippunud kaduma, on pigem see, et need on uue poliitilise ja majandusliku süsteemi ohvrid, kapitalismile lihtsalt alla jäänud. Kui keegi ostab kuskil maja, suurema hoone, tal on rohkem ruumi vaja, siis sein võetakse maha, koos sellega teos. Paraku monumentaalteoste renoveerimine ja säilitamine on nii kulukas," tõdes ta ning tõi välja Tallinnas asunud Sakala keskuse, mille kohal seisab nüüd Solarise keskus.

"Paljudele Eesti inimestele helistas see häirekella, kas me tahame linna ainult sellist turbokapitalismi ilmingut, mis kaob sama kiiresti, kui tuleb, või on nõukogude perioodist midagi, mis esindab oma aja parimat kunsti või mälukihistust, millest ei tahaks täielikult loobuda," meenutas ta.

Küll aga märkis ta, et viimase kümne aasta jooksul on ka monumentaalteoste säilitamises muutus toimunud. "Kunstiakadeemia muinsuskaitse ja restaureerimise tudengid on teinud selles osas teinud suurepärast tööd, kümneid töid on osatud tänu sellele säilitada. Ühelt poolt tähendab, et aastate jooksul on tehnilised oskused paranenud ning on tudengite-, aga ka tellijatepoolset huvi," rõõmustas Taul.

Toimetaja: Karmen Rebane

Allikas: "Delta", intervjueeris Aleksander Metsamär