Tallinna lennujaama vanast reisijatehoonest
Tallinna lennujaama reisiterminalist mõneminutilise jalutuskäigu kaugusel asub vana reisijatehoone, mis oli kasutusel aastatel 1954 kuni 1980, mil seoses Moskva Olümpiamängudega valmis uus hoone. Hiljem on see Stalini-aegne ehitus toiminud AS Tallinna Lennujaama bürooruumidena. 2019. aasta kevadel – enne koroonalainet ning täiemahulist sõda Ukrainas – avaldas Eesti riigile kuuluv kontsern lennujaama ala arendusplaani. Meedias avaldatud illustreerivate materjalide kohaselt polnud kavas ajaloolist hoonet säilitada.[1] Ehkki hoone ei ole tänaseni muinsuskaitse all, andis Muinsuskaitseamet mõista, et see tuleb kindlasti säilitada ning kui hoone satub ohtu, on amet valmis kiiresti selle mälestiseks tunnistamise menetlust alustama.
Tallinna vana lennujaam, vaade ootesaali keskelt vasakule pinkide ja rõdule viiva trepiga. Sisearhitektid Paula Koido ja Maia Laul. Foto ca 1955. EAM Fk 239; Eesti Arhitektuurimuuseum.
Koroonapandeemiast põhjustatud lennundussektori vahepealne kokkukuivamine ning Ukraina sõjast tingitud seisak Eesti majanduses ja turisminduses külmutas projekti pea viieks aastaks. 2024. aastal alustas Lennujaam taas oma ärilinnaku –Airport City – arendamisega, mille juurde kuuluvad nii lennundusega seonduvad ettevõtmised (lennukite hooldus- ja remondiangaarid, lennukaubandusterminal jms) kui ka muud büroo- ja äripinnad.[2] Sestap on taas aktuaalseks muutunud vana reisijatehoone tulevik. Viie aasta jooksul on põhjalikult muutunud nii valitsuse kui laiemalt ühiskonna suhtumine nõukogude pärandisse, mistap võib arvata, et hoone säilitamine ja kaitse alla võtmine võib olla keerulisem kui varem.
Tallinna vana lennujaam, terminalihoone. Fotograaf Arne Maasik. EAM Fk 22456; Eesti Arhitektuurimuuseum.
Milles seisneb hoone väärtus?
Reisijatehoone projekteerisid 1939. aastal arhitektid Roman Koolmar (1904–1971) ja Artur Jürvetson (1908–1976), kes mõlemad 1944. aastal Saksamaale ja sealt edasi Põhja-Ameerikasse emigreerusid.[3] Hoone oli sõja-aastatel kasutusel, kuid purustustest tingituna valmis see lõplikult alles 1954. aastal. Sõjaeelne moodne reisiterminal omandas siis ajastule omase stalinistliku dekoori ja sisekujunduse, mille autoriteks oli Venemaa eestlasest arhitekt Paula Koido (1920–2004) ning vahest üks 20. sajandi olulisemaid eesti sisearhitekte Maia Laul (1921–2009).
Tallinna vana lennujaam, interjöörivaade ca 1955. EAM Fk 12577; Eesti Arhitektuurimuuseum.
Tallinnas on veel üksikuid sarnase saatusega ehitisi. Ühiskondlikest hoonetest, mille ehitamisega alustati Eesti ajal, kuid mis pärast sõda lõpetati kas algse või vähesel määral muudetud projekti järgi võib väljan tuua Herbert Johansoni (1884–1964) ja Harald Armani (1910–1965) Kopli algkooli (1949–1950, Tallinna Kunstigümnaasium), Herbert Johansoni Tallinna Keskhaigla sünnituskorpuse (1939–1947) ning Edgar Johan Kuusiku (1888–1974) Ohvitseride Keskkogu hoone, mis 1947 avati Töötava Rahva Kultuurihoonena (nüüd Kaitseministeerium). Nagu ütleb Mart Kalm oma Eesti 20. sajandi arhitektuuri koguteoses, siis nendel enne sõda alustatud majadel, mille valmimine venis 1950. aastate algusesse, „staliniseerus“ arhitektuur rohkem. Nii läks lennujaama ja vana Raadiomajaga (Elmar Lohk, 1939–52), mille sõjaeelne projekt sai uue dekoori vastavalt Moskvast Eestisse suunatud arhitekt Grigori Šumovski muudatustele.[4]
Arhitektuuriajaloolane Epp Lankots kirjutab Tallinna nõukogudeaegse ehituspärandi inventeerimise ülevaates, et kui reisijatehoone peafassaadi domineerib kõrge sammasportikus, siis hoone lennuväljapoolne külg mõjub funktsionalistlikumalt, sellist muljet rõhutab kaarjalt lõpetatud lennujuhtimistorn. Interjööris on kõige olulisemaks ruumiks läbi kahe korruse ulatuv stiilipuhas ootesaal uhke metall-lühtri ja kahe suure maaliga.[5] Viktor Karruse (1913–1991) maalil „Moskva vaade“ on kujutatud moodsaid trollibusse ja metropolis liiklevaid luksuslikke autosid, lisaks taamal Kremli müüre ja Moskva ülikooli peahoonet kui nõukogude ideoloogia ja sotsialistliku kultuuri olulisi sümboleid. Richard Sagritsa (1910–1968) maali „Tallinna vaade“ keskmes on vanalinn ning punalipuga Pika Hermanni torni.
Tallinna vana lennujaam. Terminalihoone interjöör: ootesaal. Fotograaf Arne Maasik. EAM Fk 22466; Eesti Arhitektuurimuuseum.
Krista Kodres on kirjutanud, et sõjajärgses Eesti NSV-s oli avaliku ruumi kujundamine ja ideologiseerimine üks esimesi ja olulisemaid riiklikke ülesandeid.[6] See ei olnud eesti (sise)arhitektide jaoks kerge ülesanne, sest kohaneda tuli nii esteetiliste kui ideoloogiliste nõuetega, kuid samas olid paljud nendest ettekirjutustest heal juhul ainult tekstilised. Ent siiski kontrolliti ka sisearhitektuurseid detaile. Nii oli see sama Paula Koido – keda peamiselt tuntakse Õismäe tornmajade autorina – koos Alar Kotliga kokku ENSV arhitektuursete detailide kataloogi.[7] Igal juhul oli avalike hoonete puhul eesmärgiks luua läbi klassitsistliku stiili ideoloogiliselt efektiivne arhitektuur, mis pidi samal ajal väärtustama etnograafilist materjali, vastanduma kodanlikule kultuurile ning olema ühtlasi kõigile arusaadav visuaalne tervik. Selles plaanis võib Karruse ja Sagritsa maale kõrvutada hiliskeskaegse nn Vaeste Piibliga, milles kirjaoskamatutele tutvustati testamenti läbi pildikeele.
Semiootilises plaanis on sadamad, rongi- ja lennujaamad olnud alati linna väravateks, tähenduslikuks piiritsooniks. Lävealad on ideoloogiliselt laetud tõlkeruumid, kus saabujale selgitatakse, milline on kohaliku kultuuri tuum. Eriti oluline oli selliste viimse lihvi saanud kunstiliste sõnumite esitlemine stalinistlikus Nõukogude Liidus. Terminali lavastuslik interjöör nii varjas kui peegeldas tegelikkust. Ühtlasi püüdis nõukogude elu ja ideoloogiat ülistav ruum innustada inimesi töökangelastegudele, et viia edasi sotsialistlikku moderniseerimist. Kui samal ajal valminud Venemaa arhitektide projekteeritud Riia Spilve lennujaam ületas oma dekoratiivse ekstravagantsusega kohalike jaoks seni kehtinud hea maitse piirid, siis Tallinna Lennujaama vana terminal sai elegantsem ning on ainulaadne segu 1930. aastate lennukast transpordiehitusest ja stalinlikust historitsismist. See on oluline osa Eesti lennundusajaloost, hästi hoitud tükike Eesti sisearhitektuuri traditsioonidest (Maia Laul oli üks esimesi sisearhitektuuri eriala lõpetajatest) ning jutustab mitmekülgselt eesti arhitektuuri kohanemisest nõukogude võimu kontekstis.
1998–2002 läbis hoone põhjaliku renoveerimise (arhitekt Andres Põime, sisearhitektid Reet Põime, Tiiu Truus). Nullindatel ja teistkümnendatel tegi Tallinna Lennujaam edukalt koostööd Eesti Kunstimuuseumiga nii et vana terminali ootesaalis toimusid skulptuurinäitused, kus esitleti nii kaasaegset kunsti kui teoseid kunstimuuseumi kogudest.
Näitus “Kunstimuuseum lennujaamas: skulptor Mare Mikof” 20.05.2013 – 14.05.2014. Foto autor Stanislav Stepaško. Eesti Kunstimuuseum.
Gregor Taul
[1] Karin Koppel, Muinsuskaitsjad nõuavad Tallinna lennujaama vana reisijatehoone säilitamist. – ERR, 22.04.2019. https://www.err.ee/932395/muinsuskaitsjad-nouavad-tallinna-lennujaama-vana-reisijatehoone-sailitamist
[2] Vt: https://airportcity.ee/
[3] Roman Koolmari kohta on ilmunud Arhitektuurimuuseumi kataloog. Jarmo Kauge (koost), Arhitekt Roman Koolmar: Oru lossist Detroidi slummidesse. Tallinn: Eesti Arhitektuurimuuseum, 2015. Vt ka: Ants Elken, Profiilid : koguteos eesti arhitektidest Kanadas .. nende päritolu, elu ja püüdlused = Profiles : the aspirations, lives and accomplishments of Canadian architects of Estonian origin… oronto] : Eesti Arhitektid Kanadas, 1994.
[4] Mart Kalm, Eesti 20. sajandi arhitektuur. Tallinn: Prisma Prindi Kirjastus, 2001, lk. 242
[5] Epp Lankots, Tallinna nõukogudeaegne ehituspärand. Välitööd ja hinnang objektidele. Tallinn, 2009.
[6] Krista Kodres, Ruumi ja vormi ideologiseerimine. – Leonhard Lapin (koost), Eesti XX sajandi ruum / Space in 20th Century Estonia. Tallinn: Leonhard Lapin, Pakett, 1999, lk. 129-173, siin lk. 130.
[7] Samas, lk. 146.
Add a comment