Vjatško ja Meelis Tartu kaitsel

Skulptuur “Vjatško ja Meelis Tartu kaitsel” (täisnimega “Polotski vürst Vjatško ja Lembitu poeg Meelis Tartu kaitsel 1224. a.”) on Tartusse Kassitoomele püstitatud mälestusmärk kirjanik Enn Kippeli (1901–1942) jutustuse “Meelis” tegelastele, Sakala vanema Lembitu pojale Meelisele ja endisele Koknese vürstile Vjatškole, kes loo järgi hukkusid Tartu lahingus 1224. aastal võitluses sakslastega. Kippeli raamat jutustab loo Meelise ja vene vürsti Vjatško võitlusest saksa ristirüütlite vastu ning see leidis Nõukogude ajal laialdast kasutamist näitena Eesti-Vene ajaloolisest sõprusest.[1] Ehkki kipsist skulptuur ise valmis 1950. aastal ning valati pronksi 1964. aastal, siis Tartu linnaruumi jõudis see Tartu esmamainimise mälestusmärgina alles 1980. aastal, mil möödus 950 aastat 1030 aset leidnud Jaroslav Targa vallutusretkest.

Mälestusmärk “Meelis ja Vjatško” (skulptor O. Männi) avamine 30.10.1980, Tartu. TM F 874:4; Tartu Linnaajaloo Muuseumid / Tartu Linnamuuseum.

Oru tänava nõlval asetseva ­skulptuuri teisaldamisele mõeldi juba 1990. aastal, mil Tartu volikogu tegi Tartu kunstimuuseumile ettepaneku see sobivamasse kohta paigaldada. Toona jäi see siiski oma kohale, erinedes nii visuaalselt kui oma mõnevõrra lapsiku linnaruumilise paigutuse poolest jõulisemalt poliitilistest sõjamonumentidest, mis eemaldati. 2024. aasta augustis alustas endine Tartu linnavolikogu liige Elmut Paavel avaliku arutelu, kas on õige eksponeeida Tartu linna avalikus ruumi mälestumärki Eesti ja Vene riigi sõprusele?[2] Tartu ülikooli muuseumi direktor Mariann Raisma vaidles talle vastu, leides et Meelisest ja Vjatškost on saanud nonument ehk teos, mille aktuaalsus ja/või sümboolne väärtus on muutunud või kadunud poliitilise või sotsiaalse muutuse tõttu. Kuna nonumendid ei kutsu esile sedavõrd turbulentseid tagajärgi nagu ideoloogilised monumendid, siis üksühese teisaldamise asemel oleks palju parem teha sellest tööst näidis, kuidas tõlkida, lugeda ja mõtestada ideoloogiliselt laetud avalikku kunstiteost.

“Meelis ja Vjatško” eksponeerituna Kunstihoones ajakirja Pilt ja Sõna 1951. aasta detsembrinumbri esikaanel.

“Polotski vürst Vjatško ja Lembitu poeg Meelis Tartu kaitsel 1224. aastal” oli skulptor Olav Männi (1925–1980) 1950. aasta diplomitöö Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis. Teos valmis esmalt kipsmudelina ning valati pronksi 1956. aastal.[3] 1951. aastal esitleti teost Eesti NSV kunsti ülevaatenäitusel. Teose reprodukstioon ilmus ajakirja Pilt ja Sõna 1951. aasta detsembrinumbri esikaanel ning muuhulgas arvustati seal teost järgmiselt: “Näituse ühe kõige väljapaistvama teosena tuleks esile tõsta O. Männi erakordse andekusega teostatud monumentaalset skulptuurigruppi “Polotski vürst Vjatško ja Lembitu poeg Meelis Tartu kaitsel 1224. a”, milles on jõuliselt edasi antud eesti ja suure vene rahva vääramatu sõprus. Mõlemad kangelased on kujutatud suure sisemise emotsionaalsusega. Nende ühisest eesmärgist – välja kihutada saksa penirüütlid – kõnelevad nii ilmed, pingelised kehahoiakud kui ka kogu skulptuurigrupi aktiivne siluett.” See rahvaste sõpruse teemat kajastav skulptuur tabas omal ajal ajastutunnetust, näiteks kasutati seda 1955. aastal ilmunud “Eesti NSV ajalugu” I köite kaanekujunduses.[4] Ent Männi skulptuur elas üle ka kunstikultuuri ümberhindamised sulaajal, mis tõttu sobis ta 1980. aastal monumendi rolli Tartu linnaruumis. Skulptuurigrupp oli ka 1976. aastal ilmunud Henno Arraku kujundatud “Meelise” viienda kordustrüki kaanekujunduse aluseks.[5]

Enn Kippel, Meelis. Ajalooline noorsoojutt. Tallinn: Eesti Raamat, 1976. Kujundanud Henno Arrak.

Taasiseseisvunud Eestis kaotas mälestusmärk järk-järgult oma esialgse tähenduse. Monument “kodustati” ning sellest kujunes pigem veidravõitu dekoratiivskulptuur, mille taustal on lugematud tartlased teinud naljapilte. Niisamuti on monumenti ka täiendatud mütside, sallide ja muude objektidega. Läbi fotode jätkab nüüdne “nonument” meemina oma järelelu virtuaalmaailmas. Tuleb silmas pidada, et mõnikord võib teose aktiivsus internetikeskkonnas olla suures kui linnaruumis. Teisalt ei saa salata, et pärast täiemahulise Ukraina sõja algust on teose esialgsed tähenduskihid taas aktiveeritud ning päris süütuks ja unustatuks seda enam pidada ei saa. Olav Männi skulptuurigrupis on eos palju küsimusi, mille üle monumentide ümbermõtestamise projekti käigus arutleda.

Mälestusmärgi järel- ja paralleelelu virtuaalruumis. Facebooki kuvatõmmis.

Mälestusmärgi järel- ja paralleelelu virtuaalruumis. Instagrami kuvatõmmis.

Enn Kippel ja “Meelis”

Rein Veidemann on Kippeli elukäigu võtnud kokku järgmiselt: “Tallinnas vabrikutöölise pojana 16. veebruaril (vkj 3. veebruaril) 1901 sündinud Enn (kuni 1935. aastani Eduard Ferdinand) Kippel õppis Tallinna linnakoolis. Pärast isa surma 1913 kolis ta koos emaga Peterburi. 1919. aastal naasis Kippel põgenedes läbi rinnete Narva, kus ta vangistati kahtlustatuna kuulumises Punaarmeesse. Vabanenud kahtlustusest 1920. aasta algul, võeti Kippel ajateenistusse Eesti kaitseväkke. Ta lõpetas allohvitseride kooli ja täitis seejärel üleajateenijana mitmeid administratiivseid kohustusi 2. jalaväerügemendis Tartus. 1935. aastal lõpetas Tartu õhtugümnaasiumi ning õppis mõnda aega ka Tartu ülikooli usuteaduskonnas. 1940. aastal liitus Kippel nõukogude okupatsioonivõimuga. Ta määrati Rakveres asunud 1. diviisi poliitjuhiks, kuid tagandati peatselt. Kippel evakueerus koos taganevate nõukogude vägedega Leningradi, oli seal ajalehe Rahva Hääl toimetuse liige. Kirjanik suri nälga Leningradi blokaadis 15. veebruaril 1942.”[6]

Enn Kippel 40-aastasena. BAM _ 112 Aj 31; Betti Alveri Muuseum.

Saksa kirjandusteadlane Cornelius Hasselblatt on oma Eesti kirjanduse ajaloo ülevaateteoses Kippeli suhtes varjamatult kriitiline: “Enn Kippel debüteeris eesti kirjanduses 1935. aastal agulitemaatilise romaaniga „Ahnitsejad“. Seejärel viljeles ta ajaloolist žanri, käsitledes nii Muistset vabadussõda, Liivi sõda kui Põhjasõda. Kui täpsemalt vaadata, pole need romaanid midagi rohkemat kui lihtsalt sõjaromaanid, mis toimuvad minevikus. Elutkuselise sõjaväelasele ja relvafanaatikule Kippelile olid militaarsed detailid ilmselt südamelähedased. Seetõttu, eriti oma noorsoojutuga „Meelis“, mis räägib Lembitu pojast, saavutas ta publiku hulgas teatud populaarsuse. Aga kõrgemat kirjanduslikku tunnustust kirjanik ei põlvinud. Kippel ei kohku tagasi ühegi klišee ees – venelased on lollid, sakslased nurjatud, rootslased head. Nõukogude võimu tulles teenis ta erinevatel ideoloogilistel ametipostidel. 1941. aastal evakueerus ta Leningradi, kus ta järgmisel aastal blokaadi ajal nälga suri.“[7]

Eesti ajaloolased ja kirjandusteadlased on Kippeli loomingu suhtes avaramal seisukohal ning on tema teoste põhjal lahanud eesti ajalookirjutust. Linda Kaljundi sõnul on “Meelise” taustal varjule jäänud tõsiasi, et kirjanik oli endale seadnud kaugema sihi eestlaste sõjaajaloo kaardistamisel: „Issanda koerad” (1934) jutustab liivlaste võitlusest ristisõdijate vastu, „Suure nutu ajal” (1936) Liivi sõjast ning „Jüriöö” (1939) samanimelisest ülestõusust. Lõpetamata jäid romaanid Ümera lahingust, Jäälahingust ja Ivo Schenkenbergist.[8] Enn Kippeli looming oli oluline osa 1930. aastate ajalooromaani buumist ja peegeldas seeläbi ajastu militaristlikku vaimu. Ka teose sünnilugu on keerulisem. “Meelis” hakkas järjejutuna ilmuma juba 1939. aastal ajakirjas Lasteleht pealkirja all „Lembitu poeg“ (kuni 1940). Teos sai lõpliku, ümber töötatud kuju alles esimese Nõukogude okupatsiooni ajal kui Eesti kaitseväelasest oli saanud NLKP liige ja ajalehe Nõukogude Kaitsel toimetaja asetäitja. Vastavalt muutunud režiimile näidatakse teoses eesti ja vene hõimude ajaloolist sõprust võitluses saksa sissetungijatega. Nagu kirjutab kirjandusteadlane Ave Mattheus, siis see motiiv pani aluse teose pikaaegsele menule Nõukogude perioodil: kuni 1986. aastani ilmus „Meelisest“ kuus kordustrükki hiigeltiraažides ja koolis loeti seda kohustusliku kirjandusena.[9]

Teksti pani kokku: Gregor Taul

---

[1] Linda Kaljundi, Eesti lugu: Enn Kippel „Kui Raudpea tuli”. – Eesti Päevaleht, 12.12.2008. https://epl.delfi.ee/artikkel/51152260/eesti-lugu-enn-kippel-kui-raudpea-tuli

[2] Jüri Saar, Kas Vjatško ja Meelis ikka sobivad, küsib Tartu endine volinik. – Tartu Postimees, 6.8.2024. https://www.postimees.ee/8072525/kas-vjatsko-ja-meelis-ikka-sobivad-kusib-tartu-endine-volinik

[3] Juta Kivimäe, Skulptuur. – Jaak Kangilaski (toim.) Eesti kunsti ajalugu 6. köite I osa. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia, lk. 188–190, siin lk. 188.

[4] Gustav Naan ja Artur Vassar (toim.), Eesti NSV ajalugu (1. osa). Kõige vanemast ajast XIX sajandi 50-ndate aastateni. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.

[5] Enn Kippel, Meelis. Ajalooline noorsoojutt. Tallinn: Eesti Raamat, 1976.

[6] Rein Veidemann, Enn Kippel (1901-1942). – Kreutzwaldi sajand. Eesti kultuurilooline veeb. https://kreutzwald.kirmus.ee/et/lisamaterjalid/ajatelje_materjalid?item_id=374&table=Persons

[7] Cornelius Hasselblatt, Eesti kirjanduse ajalugu. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk. 422-423.

[8] Linda Kaljundi, Eesti lugu: Enn Kippel „Kui Raudpea tuli”.

[9] Ave Mattheus, Sõda eesti laste- ja noortekirjanduses. – Methis, Vol. 26 No. 33 (2024): Sõjakirjutuse, lk 127–153, siin lk. 135.