Tallinnast kui Euroopa Kultuuripealinnast

Tallinn jagas 2011. aastal koos Soome linna Turuga Euroopa Kultuuripealinna tiitlit. Kultuuripealinn on paarkümmend aastat tagasi välja mõeldud formaat, mille kohta legend räägib, et Portugali ja Kreeka kultuuriministrid tulid selle mõtte peale juhuslikult Ateena lennujaamas. Nii heas kui halvas on tegemist kaunis tüüpilise euro-projektiga, mis lähtub poliitikute poolt riikidele peale surutud euro-optimismist, kuid kõneleb ka Euroopa Liidule nii sümptomaatilisest ahastusest – kuidas teha nii, et igaüks tunneks end Euroopa eri paigus võrdselt eurooplasena.

Kui algselt olid Euroopa Kultuuripealinnadeks erinevad Euroopa pealinnad (Ateena esimesena 1985. aastal, seejärel Amsterdam, Berliin, Pariis, Glasgow jt), siis aastasaja vahetudes sai pealinnade ring täis ning riigid hakkasid oma kultuuripealinnadeks esitama kõrvalisema tähtusega linnasid (1999. aastal Weimar Saksamaal, 2000. aastal Avignon Prantsusmaal, 2002. aastal Salamanca Hispaanias). Seetõttu on kultuuripealinnaks olemisest saanud tänapäeva Euroopas (eriti vanades liikmesriikides) eelkõige väikelinnade võitlusväli, kelle jaoks selline võimalus omab erinevalt suurlinnadest elu muutvat tähendust.

Viimasest tulenevalt valitseb Euroopa Kultuuripealinnade seas oht, et tegemist on ülevalt-alla toimiva projektiga, mille puhul loovaks linnaks olemine ei kasva niivõrd välja linna enese intellektuaalsest vajadusest või võimekusest, vaid poliitikute ja mainekujundajate soovist lõigata kasu sellega kaasnevatest majanduslikest ja kultuurilistest privileegidest.  Kultuuripealinnana hakkama saamine sõltub suuresti sellest, mil määral suudetakse olemasolevate võimaluste (inimesed, suhetevõrgustik, kultuurilised institutsioonid, poliitiline tahe jne) raames luua toimiv loovtööstus, mis suudab ka järgnevatel aastatel end mitte ainult ära majandada, vaid ka edasi areneda.

Kui Eesti pidi 2006. aastal Euroopa Liidule teatama oma kultuuripealinna, siis toetas kultuurieliit üheselt Tartu kandidatuuri. paratamatutel majanduslikel põhjustel valis Kultuuriministeerium võitjaks siiski Tallinna, mille finantsilised, geograafilised ja arvulised näitajad mõjusid tollal hulga turvalisema valikuna. Terra incognita Eesti puhul ei piisanud vaid ühe linna tutvustamisest, pealinn andis aga võimaluse kogu riigi tutvustamiseks. Tagantjärele vaadates võib öelda, et Tallinn oli mitmes plaanis õige valik. Esmalt seetõttu, ajalugu on näidanud, et reeglina on edukad Kulturipealinnad olnud endised tööstuslinnad (nt Liverpool 2008, Essen 2010), mille puhul kultuuriaasta raames on suhteliselt väheste ponnistustega antud uus hingamine endistele tehasehoonetele või tervetele tööstusega seonduvatele linnaosadele. Nii sai ka Tallinnale 2011. aastal olemuslikuks mereäärse tööstusmaastiku kultuuriline ümbermõtestamine.

Tallinnale tuli Kultuuripealinnaks olemisel paradoksaalsel kombel appi ka ülemaailmne majanduskriis, mis vähendas oluliselt katusorganisatsiooni rahastust, mistõttu oldi sunnitud betooni asemel inimestesse investeerima. Sihtasutus Kultuuripealinn võttis enda kanda ehitaja asemel vahendaja rolli, jagades olemasolevad rahad laiali projektitaotluse esitanud inimestele, kes siis erinevaid  näituseid, festivale, kontserte, konverentse või muud korraldasid. Kultuuripealinna ainsaks otseseks ehitiseks sai Põhuteater, millest kujunes vaieldamatult üks aasta tippsündmusi, mis säras nii teatriprogrammi kui ka  oskusliku avaliku ruumi aktiviseerimise poolest.

Arhitektuuri ja avaliku ruumi poolt vaadates kujunes Kultuuripealinna teiseks suureks õnnestumiseks LIFT11 linnainstallatsioonide festival. Nimetatud installatsioonid on saanud palju kiita kui suurepärased kohaspetsiifilised ja kriitiliselt mõtestatud teosed, kuid tähelepanuta on jäänud see, et festivali raames ei püstitatud ühtegi poliitiliselt laetud installatsiooni, mis oleks mõne asukoha pelga kirjeldamise ja interpreteerimise kõrval pretsedenditult kaasa rääkinud ja ka otsustanud selle paiga tulevikuarengute üle. Nii jäi näiteks ametnike saamatuse tõttu püstitamata installatsioon “FACE IT!”, mis pidi vaatajatele pakkuma võimaluse kohtuda silmast silma Amandus Adamsoni 1902. aastast pärineva skulptuuriga “Russalka”. Ametnikud pelgasid, et installatsioon võib ärritada Talinna vene kogukonda (kes monumendi taustal armastab pulmafotosid pildistada).

Bürokraatia tõttu jäi teostamata veel paar installatsiooni ning mõned teosed valmisid kärbitult (turvalisemal) kujul. Seetõttu pole üllatav, et LIFT11 inimsõbralikest ja “kaubanduslikult serveeritud” installatsioonidest said Kultuuripealinna “reklaaminäod”, millele tuginedes öeldi linnarahvale, et nüüd me tõime lõpuks kaasaegse kunsti linnaruumi ning lõime juurde sedavõrd palju avalikku ruumi. Iseenesest pole see vale, sest LIFT11 toimus tõepoolest tänu Kultuuripealinna heldele rahalisele ja moraalsele toetusele, kuid kahju on sellest, et avaliku ruumi loomiseks piisas Kultuuripealinnale installatsioonide paarikuulisest kohalolekust linnaruumis. sõltumata sellest kuivõrd teedrajav üks või teine installatsioon oli.