Tallinna katustest – Gregor Taul

2012. aasta kevadel toimus Helis Heiteri ja Kadri Klementi kureeritud näitus “Linna kohal”, millega pidi hiljem kaasnema kataloog, mille tarbeks käesolev essee telliti. Kataloog jäi avaldamata.

Räägitakse katuste avamisest inimestele. Avatakse ka. Tehakse uuringuid, tõestatakse, et Polymeri katusel kasvavad porgandid paremini kui mujal. Katusekinos näidatakse, et inimesed armastavad õhtul Kuu palge ette ilmuda. Linnahalli kosmodroom hakkab taas Helsingi helikoptereid maandama. Katused avanevad igal juhul.

Kasutuses katuste kiituseks võib välja tuua lõputuid näiteid: linn laieneb kõrgusesse, tänav saab tiivad, katused on autovabad, serval seismine avardab inimese silmapiiri, liikumine on urbanistlik ja kriitiline, katusepeenrad mõjuvad õhule hästi, katus on korteriühistu jagatud ruum, kus kohtuvad inimesed, seal saab päikest võtta, saab tähti vaadata, sinna saab minna.

Katus jaguneb katusepealseks ja –aluseks. On olemas viilkatuseid, kelpkatused, lamekatuseid. Räägitakse plekk-katustest, õlgkatustest, pilbaskatustest. Mõnel katus sõidab, keegi teine pakub katust. Kogu riik võib ühe katuse alla koguneda, aga kellegi kolmandaga ei tahaks keegi ühe katuse all magada.

Kõikidest katustest kõige paeluvam on lamekatus ja selle suhe põhjamaadesse. See suhe peaks jätkuvalt skandaalne olema (debatid lõppesid 70 aastat tagasi). Eestis on aastasadu elatud viilkatuste all, sest nii on olnud funktsionaalne. Lumi ei jää katusele ja vesi niriseb alla. Rehielamus kuivatati katuse all vilja. Protestantlikus, hiilgavalt kaubitsevas Revalis ladustati katuste all kaupasid. Lamekatus mõjunuks Eestis veel 19. sajandil halva naljana, kuid sai 20. sajandil siiski domineerivaks katusetüübiks. Lamekatus põhjamaades on funktsionalismi paradoks, on logistiline idiootsus.

Modernistlikud arhitektsid tahtsid, et maja oleks otstarbekas, vähenõudlik ja asetuks laitmatult keskkonda. Seetõttu projekteeris Frank Lloyd Wright preeriatesse lamedakatuselised majad: lame silmapiir, horisontaalsed vaated, vähe sademeid.

Minu jaoks tumedatel põhjustel lõid Wrighti lamekatused läbi ka Euroopa funktsionalistide seas. Viidatakse ka sellele, et prantslased importisid lamekatused Põhja-Aafrika kolooniatest. Ida oli tollal populaarne. Igal juhul mulle tundub, et põhjamaadeni jõudsid lamekatused pigem stiilielementide kui tehnoloogiliste uuendustena. Esimesed Eesti lamekatuste omanikud naerdi välja. Õigusega naerdi. Alvar Aalto poolt 1932. aastal Tartusse projekeeritud Tammekannu villa lamekatust ei saanud pidama ei Tallinna ega Soome meistrid. Tegemist oli funktsionalistliku, kuid ebafunktsionaalse majaga. Aga mõndasid tulemisi maailmas juba ei peata. Moodsad valgeb karbid näitasid teed, Lasnamäed koperdasid järele. Nüüd elame pea kõik lamekatuste all. Millise katuse all Sina elad?

Mart Karm kirjutab:

“Sisuliselt kõige funktsionalistlikum eramu Eestis on Pärnu linnaarhitekti Olev Siinmaa oma kodu Rüütli 1A (1931 – 1932), sest siin reformitakse tõelise radikaalsusega väikelinna elulaadi. Maja asub ebamugavuse tõttu hoonestamata püsinud kitsal kolmnurksel krundil Pärnu vanalinna servas. Siiski on küik vajalikud funktsioonid olemas, ainult ümber asetatud. Pesu kuivatatakse katuseterrassil, kus parapeti siseküljel on isegi nöörikonksud. Tõtt-öelda on see üks väheseid lamekatuse tõelisi kasutamisi enne sõda, sest Eestis tehti ikka parapeti varjus madalakaldeline plekk-katus.” [1]

Kuulsin, et Kosmose arhitektide Aia tänava maja katuselt ja terrassidelt lume koristamine maksab aastas pea 2000€ (poolemeetrine lumekiht on ohtlik enamikele kandekonstruktsioonidele). Kui suur on aga Eesti kõikide lamekatuste ühisarve lumele? Äkki teeks selle rahaga midagi muud? Või jääme siiski kapitalismi alustalade juurde, et raha peab liikuma, mehed peavad rookima ja makse maksma, furgooniga lume ära viima, mootori bensiiniga täitma? Ei vabanda välja. Lamekatustel moraalne võlg ei mahu numbritesse.

Vahemere ääres elanud teavad, et seal on kõikide majade katused avatud. Päike: katustel päevitatakse, kuivatakse riideid, pidutsetakse. Korteriühistud proovivad katuselepääsu piirata, kuid inimesed ei kuuletu. Nii nagu lilled läbi mulla tulevad, suruvad sealsed inimesed end läbi katuseluukide.

Viilkatusel naljalt ei pidutse ega porgandeid kasvata. Korstnapühkijate praksise (nemadki vaid linnas, rehielamutel korstnaid polnud) kõrval meil katusel kolamise traditsioon puudub. Viilkatused on hulljulgetele. Lauri Kulpsoo on oma Karlova fotodel tabanud neid eluga riskivaid kohvijoojaid. Tunda, et elame veel. Karlova katused on ka minu lemmikud. Ühes Õnne tänava kodus kummitas. Naabrinaine oli skisofreenik. Minu aknast nägi sadu korstnaid. Ei saanud aru, miks pallaslased neid korstnaid ei jumaldanud. Kaarel Liimandi, Andrus Johani ja Nikolai Kummitsa Tartu maalid õhetavd aguliromantikast, kuid katused ega korstnad pole kuidagi rõhutatud. Hallid tahukad, mis elu peidavad ja hingetossu täitsa muuseas välja popsivad. See-eest Helmi Arraku Karlova maalil on kõik õigesti, just nagu selle hullunud Õnne tänava akna taga: korstnad, tossud, toidulõhnad, kassid, õigeusu kiriku sibulad, vikerkaareliselt rähmas mõttepilved.

Karlovast meenub vaid üks lamekatus, milleks on Kasekese platoo. Seal käiakse tihti. Seal nägin pööraseid parkuurijaid, ainukesi Tartus. Vanaaastaõhtul ronivad karlovlased Kasekese katusele. Seal linna kohal ollakse ilutulestike keskel. Sellega teeb ta kõikidele teistele Karlova katustele ära. Lameduse õigustatud privileeg.

Paratamatult ei ole Karlova ega ülejäänud maailma viilkatused mõeldud peal trampimiseks. Oluline on see, mis toimub viilkatuse all, pööningul. Viimastel aastatel on kümned Karlova pööningud muudetud korteriteks (muide, esimene pööningute kaotamise laine tingis lamekatuste tulek) See on ohtlik tendents, sest koos pööninguga kaotab maja oma tumedama poole, tolmu mattunud alateadvuse, kõrgema korra taju. Nii visatakse välja pööningul konutav vaim.

Kafka on sellest vaimust kirjutanud:

“Lastel oli saladus. Pööningul, sügavas nurgas keset terve aastasaja koli, kuhu ükski täiskasvanu ei võinud enam kobamisi pääseda, oli advokaadi poeg avastanud võõra mehe. Too istus kastil, mis pikkupidi püsti panduna toetus vastu seina. Tema näos polnud Hansu silmates ei hirmu ega imestust, vaid üksnes tuimus, selgete silmadega vastas ta Hansu pilgule.”[2]

Pööning on puhvertsoon arhitektuuri ja õhu, kõndijate ja lendajate, koduste ja kodutute, mälestuste ja tänase päeva vahel. Kolu ja üleliigsed mõtted viime pööningule. Mälestustega täidetud pööning on terve mõistuse tagatis. Seal kuivatatakse ka riideid: tühjalt lendlevad hommikumantlid, öösärgid ja trussikud näevad siis välja nagu pesueht kummitused. Laveerid neist mööda, kui pihta lähed, tunned end häiritult, nagu oleksid kellegi privaatsust rikkunud. Nendes tühjades riideesemetes on kellegi hing, kuivamiseks minetatud intiimsus. Võib-olla inimese vaim ei olegi muud kui see sentimeeter tähendustega täidetud tühjust inimese keha ja kehakatte vahel.

Raamatust “Rahvalik ravitsemine”:

“Nimekad arstid, vastates veendunult ja üheselt küsimusele, miks inimesed haigestuvad ja on nii lühiealised, ütlevad, et “kahejalgsed olevused, kes söandavad nimetada end inimesteks, ei tea nii lihtsat tõsiasja, et meie nahk on elusorganism. Sinna kogunevad toksiinid, millest me peame end pidevalt vabastama.” On tehtud kindlaks, et inimene peab nahapooride kaudu eritama 3,5 korda rohkem jääkaineid kui jämesoole ja neerude kaudu. Selleni võib jõuda leilisauna ja viha abil. Tuleb lihtsalt mitte harvemini kui kord nädalas käia vene või soome saunas, kõva leili võtta ja tublisti vihelda.”[3]

Nõukogude ajast pärinev raamat ei tee juttu tätoveeringutest. Kriminaalide värk? Iseenesest mõistetav, et tervist ihalev inimene oma naha kallale ei lähe. Aga mis võiks olla maja nahk? Kas sein ongi nahk? Kas grafiti majaseinal on nahavähk või nahka kattev rõivaese?

Tallinna Vanalinna Selts näib olevat veendunud, et sein on nahk ja grafiti on ohtlik kasvaja. Terve nahk peab olema puhas. Nad korraldavad pesemisaktsioone ja ässitavad Mupot sodijaid kinni võma. Ma ei nõustu nendega. Mitte ainult ei nõustu, vaid nende arusaam ajab mind sügavalt närvi. See, mida nad sodimiseks nimetavad, on minu arust maja riided. Ma tahan, et vanalinna seinad pulbitseksid plakatitest, kleepsudest, grafitist, kritseldustest, sekkumistest, nähtamatutest audiotuuridest, geriljaaiandusest, installatsioonidest, ringi luusivatest kassidest, kaagutavatest tuvidest, pilli- ja pallimängijatest ning viimased lööksid aknaid katki.

Juhul kui grafiti on rõivastus, siis on ka avatud katus osa stilistikast. Hilp on täis tähendusi. Linn, majad, on meie kõigi riide panna. Kui inimene otsustab elada keskuses, peab ta arvestama, et tema kodu seinad ja katus ei kuulu vaid temale.

Justkui: Hurraa! Avagem katused skulptuuriparkidele, kinodele, kohvikutele, batuutidele! Elagu katuste ümberrõivastamine! Elagu uued ülikonnad, spordidressid, päevitusriided, lendurikostüümid! Elagu rikkus, põnevus, suurlinlikus, seksikus!

Olen kibe-irooniline, kuna mulle endale katuste avamise plaan ei istu. Suviste katuste asemel võiksime ära kasutada oma pööninguid, keldreid, koopaid, avarusi, välju, mereäärt, saari, soid. Pealegi, katused on kohad, kus inimeste asemel elutsevad kahtlased tegelased nagu Karlsson, Vana Toomas, kajakad, tuvid, korstnapühkijad, pätid, pätud, lontrused, viiuldajad, armunud. Neil on seal omad tegemised, omad rituaalid olümposlastega.

Katustele püüdlemine kõlab kui usk progressi, see on demokraatia jätkuv laienemine, ruumi ja inimeste vabastamine. Ehk on see katuste avamine lihtsalt ahnus, et asjad enam kasumit teeniksid? Avaldugu kasu siis rahas või rahus. Ahnus ilmale vastu minnes.

Või siiski meie nutikus? Andeks antav ihalus rippuvate aedade järele? Kui mitte Babüloni järele, siis Vahemere ikka? Suudame nende võlad kinni maksta, suudame ka nende katustel kõndida.

Katuste juurest võiks rännata ka maju ühendavate õhusildade juurde. Õhusillad on just nagu katustega katusepealsed. Õhusild on sõprus, käepigistus kahe hoone vahel. See on horisontaalne katkestus vertikaalses linnas, omamoodi katus kuristiku kohal. Maailma kõrgeim õhusild ühendab Kuala Lumpuri pilvelõhkujaid. Ameerika näitleja jõlkus nende vahel. Tallinnas on üks õhusild see-eest maaga samal tasapinnal. Preatoni kvartalis. Õhusilla alt saab läbi maa alt kõndides. Metafüüsiliselt rikkis õhusild. Äärmiselt isekas arhitektuur.

Olen pea kümme aastat õhusildasid kogunud. Neid on lihtne koguda - piisab nende nägemisest, tere ütlemisest ja linnuke on kirjas. Võimaluse korral pildistan. Kollektsionäärina olen proovinud komistada mõne erialase raamatu või artikligi otsa, aga sellist ei näi olemas olevat. Tume tsoon, lahti harutamata mõttekera, küsimus kuristiku kohal. Kas siis pelgalt pikali olev maht kahe püstise mahu vahel?

Appi tõttab Franz Kafka, novelliga “Sild”:

“Ma olin kange ja külm, olin sild üle kuristiku. Siinpool olid varbaotsad, sealpool käed kinni klammerdunud, pudedasse savvi olin hambad sisse pressinud. Mu kuuehõlmad lehvisid mu kõrval. Sügavikus käratses jäine forellioja. Ükski turist ei eksinud siia teedeta kõrgusse, silda polnud veel kaartidele kantud. – Nii ma elasin ja ootasin; ma pidin ootama. Kokku varisemata ei saa kord juba ehitatud sild lakata.

See juhtus ükskord õhtu eel – oli see esimene, oli see tuhandes, ma ei tea -, mu mõtetes oli ikka virrvarr ja nad käisid aina ringiratast. Õhtu eel suvel, tumedamalt kohas oja, kui ma kuulsin mehesammu! Minu juurde, minu juurde. – Siruta end, sild, säti end valmis, käsipuudeta palk, hoia sinu hoolde usaldatut. Tasakaalust märkamatult tema sammu ebakindlust, peaks ta aga vankuma, siis anna end tunda ja nii kui mäejumal heida ta maale.

Ta tuli, koputles mind oma kepi raudotsikuga, tõstis siis sellega mu kuuehõlmad üles ja sättis nad minu peale. Ta pistis kepi mu puhmas juustesse ja tõenäoliselt metsikult ringi vahtides jättis selle kauaks sinna. Siis aga – just käis mu unistus tema kannul üle mägede, läbi orgude – hüppas ta mulle mõlema jalaga keset selga. Ma judisesin metsikus valus, täies teadmatuses. Kes ta oli? Laps? Unenägu? Teeröövel? Enesetapja? Kiusaja? Hävitaja? Ja ma pöörasin end ümber, et teda näha. – Sild pöörab end ümber! Ma polnud veel ümber pööranud, kui juba langesin, ma langesin ja juba olingi puruks rebitud ja torgatud teravate kivide otsa, mis ikka nii rahuliselt olid mulle märulisest veest vastu vahtinud.”[4]

Kafka pakub mitu lahendust õhusildade küsimuse. Esiteks: silla silmad (eriti õhusilla!) on pööratud alla, kuristikku, tänavale, jõkke. Meie pea kohal on tema kõht ja meie peale langevad ta juuksed, tema all saame aru, kas tegemist on feminiinse või maskuliinse sillaga. Kafka toob välja ka mõtte, et sild on olemas juba enne seda, kui keegi temale astub. Õhusillad on mõeldavad igale poole. Miks me ei võiks siduda omavahel kõiki üksteise kõrval seisvaid maju? Meil on vähe lootust selle projekti õnnestumisse. Turvakaalutlused, küttekulud, miks peaksimegi teineteiste majades ringi kolama? Jah, sild kui võimalus, võimalikkus ja ennekõike lootus.

Õhusildasid siiki ehitatakse. Miks küll? Võib-olla selleks, et me ei peaks enam tänavale minema, oleksime toas – soojas. Tuppa-, katusele- või õhusilda minekus varitseb aga oht – tänavad võivad inimtühjaks jääda. Autode, bussid ja asotsiaalid (mitte-inimesed?) võtavad üle. Parim näide tänavat halvavast õhusillast ja katusest on Viru keskus.

Paradoksaalne - tegemist on Eesti kõige käidavama õhusillaga (kuigi vaevalt, et selles sisemuses sisseoste tegevad inimesed mõtlevad, et nad sillas on) ning ühe kõige populaarsema katusega, kuid mis on juhtunud tänavaga! Viru keskus on oma tänavad vähemalt kolmel erineval viisil ära nihestanud.

Esiteks rikuti Kaubamaja fassaad (või pöörati meie arhitektuuripraktikas uus lehekülg sellega, et üks hoone võib enda küljes tilbendava nokuga lihtsalt sisse sõita teise hoone fassaadi). Eesti-Soome sild? Teise äpardusena rikkus õhusild ära Estonia puiestee, mis ooperimajale seni sissejuhatuseks oli. Puiestee algab nüüd garaažist. Sillaalune meenutab vormeliraja stardipakku (kuigi puiesteed võiks lohutada, et ta on nõnda vägev, et teda muud moodi ületada ei saanud, kui et sillaga). Tuiksoon. Kolmandaks: Virusse sulgunud ühiskond on enese teadmata loonud keskuse “räästa” alla joodikute ja kodudute kogunemispaiga.

Iseenesest on hea, et kodutud meie silmade all on. Vaatepilt tuletab meelde, mis võiks olla ühiskonna valupunkt. Terve ühiskond leiaks esmalt inimestele katused pea kohale ja hakkaks seejärel katusel kino näitama.

Sest on ju nii, nagu prantslased kirjutavad, et inimeste liikumistrajektoorid ei näita mitte lihtsalt populaarseid suundi, vaid peegeldavad ka valitseva klassi poolt ettekirjutatud reegleid, sotsiaalseid süsteeme, võimuvahekordi. Seni on katused kinni olnud. Mul on hea meel näha, et noored ja vihased sihivad katuseid. See on väga hea märk.

[1] Kalm, Mart 2011 “Moodsa elu moodne vorm” raamatus “Eesti kunsti ajalugu” lk 351

[2] Kafka, Frankz “Pööningul” raamatus “Hiina müüri ehitamisel” lk 516

[3] Rahvalik ravitsemine ravimtaimedest. Tallinn Eesti Inforakendusühing “Inef” lk 30

[4] Kafka, Franz “Sild” raamatus “Hiina müüri ehitamisel” lk 279 – 280. Varrak, Tallinn, 2002

Add a comment