Tartu vaim leidis ajutise pesa Kondase keskuse pööningul

naxe jällõg nuu huwwih tullih
säännõ nälgh omm qnstih tullih
niih sai wõet omma jälgadh selga
maalinehbussih ma`s wiitsih pelgah

sõit siih kylh qlgõs läebhi raskõ lummõtormih
qd qlg nuu kiirehld kohhal nink kaik sau normih
bussiysd sau tuld sizz wellah nink assih näis ants
qlgemb siss sennah qs oom qnst nink jep dancess

kaeh perrah selverih iis wiilh säälh kohdasin ma gregghi
nink toiesteh ysnapää me kahhasseh läximmõ periz segghi
siinh kondassõn sau mitkidõk wällahpanek mõnugghõ ää kaet
& nuu kaemisd me qnstihhnällas heng jo põhhalighuld jo ka laet

Just niiviisi algab Grigori Lotmani, luuletajanimega Grix, viiesalmiline luuletus «Aruandõg aknõd(i)(e)m(j)alõ mitkidõk asus mes Willandih qltuurkesqsen Kondassõn». See tartukeelne tekst, mis on oma koha leidnud ka äsja Kondase keskuse avaldatud luulekogus «CAX», sündis mõni aasta tagasi ühel külmal jaanuariööl, kui siin eksponeeriti Peterburi nonkonformistliku kunstirühmituse Mitki ülevaatenäitust.

Tulin seda vaatama Tallinnast, Grigori Lotman oma kodusest Tartust. Mitkid, need eriskummalised Piiteri kunstimadrused, on Lotmani loominguline eeskuju olnud juba aastakümneid ning nende ülesastumine Viljandis tähendas Neevalinna juurtega loojale vaieldamatult aasta tippsündmust.

Auvõlg sõbraliku juhuse ees

Mitkid on vaimukad ja suure hingega kunstnikud, kelle omamütoloogia on vankumatu. Aiva enam üheülbastuvas maailmas on kindel selgroog väärtus omaette.

Arvatakse, et meie aeg ei soosi romantilist mõtlemist, veel vähem romantilist tegutsemist, kuid mõnikord tõestab elu vastupidist. See näitusekülastus raputas mind kummalisel kombel ning pani idanema tunde, mis mu ilmselt mõni aasta hiljem ka siia tööle tõi. Ja kui ma juba tulin, oli kaunis loomulik, et ühena esimestest näitustest tahtsin kureerida just Lotmani oma. Auvõlg sõbraliku juhuse ees, lisaks sisetunne, et just nii luuakse uusi võimalusi juhustele, mis võivad kedagi kolmandat endaga kaasa haarata.

Kuigi… Grigori Lotmani 60 aasta juubeli tähistamine isikunäitusega kunstimuuseumis ei saa olla ega olegi juhuslik. Ta on maailmakuulsa semiootiku Juri Lotmani ja tunnustatud filoloogi Zara Mintsi poeg, kelle vanem vend Mihhail on semiootik ning noorem, Aleksei, bioloog.

Lotman õppis 1970. aastatel Tartu kunstikoolis, kus tema üks lähedasemaid õppejõude oli Alfred Kongo. 1940. aastal Ado Vabbe õpilasena Pallase lõpetanud Kongo julge värvikäsitlus ja vormiüldistus näivad edasi elavat ka Lotmani pastellides. Kongoga seob Lotmanit seegi, et nii nagu tema õpetaja läks eesti kultuurilukku mõjuka kunstipedagoogina, on ka Lotmani omapärane kunstikool-klubi Õndsak andnud oma müstilise õpetajaenergiaga panuse siinsesse kultuuriloomesse. Tema teine suur eeskuju maalikunstnik Jüri Marran oli omal ajal samuti hinnatud õpetaja, seda küll füüsika alal.

Tühjus peab paigas olema

Mulle tundub, et õpetamisel – inimestesse eneseusu süstimisel – on kindel seos sellega, et Lotmani kunstiloomingust moodustavad suurema osa portreed. Õpetajad hindavad inimesi, nende oskusi ning avatust teadmistele, õppimisele ja kunstile. Mitmelt Lotmani portreelt leiame kohalikke kunstnikke, luuletajaid ja heliloojaid. Viimastest on enim tähelepanu pälvinud Arvo Pärt, kellega kunstnik tunneb ühisjooni tühjuse kujustamisel. «Kui tühjus on paigas, siis lähevad ka ülejäänud asjad paika,» tavatseb kunstnik öelda.

1980. aastate alguses õppis Lotman mõne aasta Moskvas polügraafiainstituudi ettevalmistuskursustel ning pärast seda naasis Tartusse, kuhu on pidama jäänud. Sellest ajast alates pole Tartus ilmselt kultuuriinimest, kes ei oleks Grigori Lotmaniga mõnel näitusel, kontserdil või kinoseansil kohtunud. Usun, et Tartu vaim, kellest nii palju kõneldakse, elab ennekõike inimestes, kes ühel või teisel ajahetkel selles linnas viibivad. Grigori Lotman on sellele vaimule juba mõnda aega hea kodu olnud ning seda erilist tema loomingus tasub tulla kogema Kondase keskuse kolmandale korrusele. Näitus on avatud 10. juulini.