Turvaline perifeeria

Arhitektuur: Ott Kadarik, Mihkel Tüür, Tanel Trepp, KTA
Maastikukujundus: Tiit-Uku Audova, Madis Mikkor, Reaalprojekt
Konstruktsioonid: Tõnu Peipman, Viljar Sepp, Inseneribüroo Printsiip
Projektijuht: Riho Joala, Projektipea
Tellija: Viljandi linnavalitsus
Kinnistu pindala: 5439 m2
Hoone netopind: 2000 m2
Projekt: 2012
Valmis: 2013

Eesti Laulu- ja Tantsupeo SA tellitud uuringus  prognoositakse, et pärast 2018. aasta pidustusi ja laulupeo juubelit tähistavat 2019. aasta üldlaulupidu võib nii korraldajaid kui ka publikut tabada väärtusväsimus. Kui mitte varem, siis 2024. aasta peo kavandamise ajal ägeneb arutelu laulupeotraditsiooni uuendamise teemadel: lahkumas on entusiastide vanem generatsioon ja asemele astuvad need, kellele selle traditsiooni hoidmine globaalse kommertskultuuri surve eest pole enam enesestmõistetav väärtus. Millisesse konteksti asetub siinkohal Viljandi – üsnagi konservatiivse maakonna tõmbekeskus, mis paistab silma pärimus- ja kaasaegse kultuuri oskusliku sünteesimisega – uus laululava? Milliste traditsioonide ja rahvusliku identiteedi eest see seisab?

Laululava asub Lossimägede loodepoolse ääreala kausjas süvendis. Selles “kausis” on laulupidusid peetud 1931. aastast alates, kuid statsionaarset kõlakoda ei ole seal varem olnud. Ümbruskonna reljeefsete loodusvormide kõrval on dominantideks veel ordulinnuse varemed, Viljandi mõisa peahoone, pisut kaugemale jäävad mõisa ait (Pärimusmuusikakeskus), kõlakoja taha mäeseljakule mõisa abihooned, aga ka keskaegse Katariina kabeli vundament ning aadlisuguvõsa Ungern-Sternbergide matmispaik. See, et laululava asetseb mõisamaastikul, on kultuurilooliselt tähelepanuväärne. Teame ju, et laulupeo idee laenati omal ajal germaani kultuurist ning sellest sai iselaadi müüt, mis omakeelse ajakirjanduse kõrval institutsionaliseeris eestlased rahvusena ja pani aluse iseseisvumispüüdlustele.

Kadarik, Tüür Arhitektide projekteeritud kõlakoda peidab eneses puitkonstruktsiooni, mis on seestpoolt viimistletud valgeks peitsitud laudisega ja väljast kaetud vaskplekiga. Kõlakoja kõrvale jääb abihoone, mis tundlikku asukohta arvestades (mõisapargi ala moodustab osa vanalinna muinsuskaitsealast), on projekteeritud maastikuga ühte sulanduvaks mahuks ning oma kõrguse poolest ei domineeri ümbritseva üle. Seal paiknevad esinejate pesuruumid ja publiku tualetid. Abihoone katust võib kasutada toitlustamiseks jms.

Kogu kompleksi iseloomustab puhaste joonte järgi juhinduv range ning rõhutatult lineaarne arhitektuur, mis on vaba igasugusest ornamentaalsusest – modernistlik projekt, raamistamaks modernistlikku rahvusprojekti. Siiski, kargest ehituskunstist hoolimata ei ole tegemist pelgalt kõlakojaga, vaid vägagi tähenduslikult proportsioonidelt üle paisutatud laiekraaniga, mille pagupunkti suunatud seinad kannavad endaga kaasas mitmesuguseid tähenduskihistusi. Näiteks võiks tõlgendada, et range raamiga monumentaalne rajatis kõneleb eestlaste raskest vaimust. See on alustingimus. Valge värv näikse rääkivat igavesest koidikust ja rahust. Hõbedase helgiga plekk demonstreerib seda sama mõtet. Lugeda võiks veel nii, et tantsuring märgistab igavikulist ja taevalikku, kõlakoja nelinurk representeerib kristlikus heraldikas seevastu maist elu.

Viljandlastele on selline nelinurkade hulk iseäranis tuttav. Kõlakojaga sarnast keelt – tsikuraatide keelt – kõnelevad nii Ugala teatri hoone kui ka Viljandi gümnaasiumi juurdeehitus (täpsemalt sealne lesila, mis tsiteerib teatrihoone vormi). Kadarik, Tüür Arhitektid on linnavaate lingvistika lahtiharutamisel tabanud – ja loonud – midagi olemuslikku, sest on ju nii, et astmikpüramiid kasvab ühelt poolt välja kohalikust reljeefsest pinnasest, kuid teisalt ütleb midagi sügavamat Viljandimaa kui eesti rahvuskultuuri tsentraalse kantsi kohta. Ajaloost on teada, et sumerite tsikuraadid tähistasid jumalate kojana kultuuri südant: asustust peeti vallutatuks siis, kui vaenlane oli enda valdusesse saanud tsikuraadi.

Laululava kui kummuli astmikpüramiid meenutab ka Riigikogu hoone istungitesaali lage, mis oleks justkui ekraanina Toompealt maha kangutatud ja Viljandisse lauluruuporiks seatud. Selline paralleel lubab kõneleda teatavast ekspressionistlikust vaimust. Mäletatavasti ei loobunud ekspressionism dekoorist, vaid eelistas ajalooliste stiilide moderniseerimise asemel välja mõelda uued dekoorimotiivid (parlamendisaalis näiteks saehambad, mille vastu arhitekt olevat rahvaasemikel soovitanud oma vaimu teritada). Eesti kunstiloost meenuvad siinkohal veel Peet Areni ekspressionistlikud mitmetasandilised lavakujundused – visionäärsed maastikud, millega väljendati (suur)linna psüühilist seisundit. Saksa ekspressionistlikus teatris oli trepp lausa kohustuslik element.

Leian, et Eestis sarnaneb laululava püstitamine pigem kiriku kui turuplatsi rajamisega – laulupeo usku rahvas, nagu resümeerib Marju Lauristin[1]. Kuna sel kohal on Viljandimaa laulupidusid korraldatud juba üle 80 aasta, võib kõneleda tuntavalt sakraalse iseloomuga ruumist, mida uue kõlakoja avamine ainult võimendas. Selle tõestuseks on kas või asjaolu, et laulava avati esimesel advendil, mil selle õnnistas sisse kohalik pastor. Märgiline on seegi, et lauluväljaku ümbrus on linna kõige monumentaalsem, s.t skulptuurirohkem ala. Seal asuvad Jaak Moksi mälestuspink, Johan Laidoneri ratsamonument, kommunismiohvrite mälestuskivi ning nn pillipark hiiu kannelt, vilepilli ja lõõtsa kujutavate puitskulptuuridega. Siin asus kunagi ka Vabadussõja võidusammas.

Pühade ehitiste sisenemisteed on enamasti rangelt tähistatud: siseneja pannakse valiku ette, kas astuda edasi või mitte. Laululava puhul selline sissejuhatus esmapilgul puudub – linnaga mitte tuttav inimene võib laululava juurde sattuda kaunis juhuslikult – kuid siiski tunneme kultuuriloost näiteid, kus pühasse paika võib läheneda igast ilmakaarest. Nii ka Viljandis, kus radade rägastik meenutab oma äraspidise sakraalsuse poolest Aldo van Eycki Pastoor van Ars-kerki kirikut Haagis (1969). See pühakoda ajas omal ajal sassi kristliku arhitektuuri ruumisuhted, kuid pakkus asemele tundlikult liigendatud sakraalse ruumi, kus iga samm omandas sümboolse tähenduse. Lossimäed kui Kolgata tee.

Põhimõtteliselt on tegemist siiski sümbolitevaba ehitisega. Pole ka ime, sest tähenduste rõhutatud ambivalentsus ongi iseloomulik 21. sajandi monumendikriitilisele sakraalarhitektuurile. Keegi ei tuleks ju selle peale, et dekoreerida tänapäeval laululava lihtlabase kandle kujutisega? Oleme harjunud sakraalse vormi leiutamisel usaldama arhitekte, kel tuleb tihti lahenduseni jõuda läbi isikliku tõlgenduse. Minu arvates on see problemaatiline, sest antud juhul jääb laululava n-ö ehitatud müüdina efektitsevalt vormikeskseks. Ma usun, et arhitektuurile omaste vahenditega on võimalik luua maailmasid, mis pakuvad põnevamaid ja julgemaid vastusevariante küsimustele, mis puudutavad rahvuslikku identiteediloomet. Mulle jätab uus kõlakoda suletud ruumi mulje, mis rõhutab kinnistunud arusaamasid rahvusest ja tema traditsioonidest.

Kahanev väikelinn Viljandi on geograafiliselt ja majanduslikult perifeerne koht, mis loogiliselt võttes ei tohiks millegi tähelepanuväärsega silma paista, kuid mis tänu õnnelikele kokkusattumistele esindab positiivset ja atraktiivset perifeerset mõtlemist. Nagu me teame, siis just kultuuri serval võivad toimuda kõige huviäratavamad ja tihtilugu määrava tähtsusega arengud. Ühelt poolt (just linnaruumilises plaanis) see mõttekäik Viljandis pädeb, teisalt (mõeldes rahvuslikule identiteediloomele) üldse mitte. Viimases plaanis pole Viljandi perifeeria, vaid kangutamatu süda. Olen ise kuulnud, kuidas Viljandi vanema põlve intelligendid kõnelevad Tallinnast kui välismaast. Eesti on siin ja praegu – linnas, kus enne valmib uhke laululava ja alles siis veekeskus.

Ruumiliselt perifeerses, ent ideoloogiliselt keskses paigas võinuks uue laululava näol luua midagi sünteesivat, mis ei oleks nii ratsionaalne, konservatiivne ja turvaliselt igavgi. Viljandi linnaruumi on küll rikastatud väärtarhitektuuriga, kuid ülejäänud kultuuriruumile pole antud stiimulit, mis kiusaks, noriks tüli, kõdistaks, ehmataks, tekitaks ebamugavust või kadedust, paneks juurdlema või vastu vaidlema.