Harduspilt pipraviinaga pärlsibulatele

1
Kaisa teos on nii tõsine, et ma keeldun siiras olemast. Ei saa aru, mis keelest teda kunstikriitikasse tõlkida tuleb.

2
Jaan Malin tõlgiks teda häälutades arusaadavamalt.

3
Sest oleks nagu pudikeel, millest ainult lapsed või lapsemeelsed aru saavad. Kaardimaja õpitakse ehitama enne esimest mängu, linnade pommitamist. Kaduma kippuv lapsepõlv võtab endaga siiruse kaasa.

4
Aiman muinasjutukeelt, millist oletust peaksid tõestama teiste kriitikute tekstid. Muinasjutud on tarkade keeleline maagia nendele, kes maailmaga veel hakkama ei saa või ei tahagi saada. Kaisa saab, aga ei taha, vist on tüdinenud hakkama saamisest.

5
Suured inimesed poogivad muinasjutumaagia kunstikeelde. Aga kunst on armetu ja fiktiivne, neljatunnine valetamine.

6
Üks ütles vale keele kohta: „Omada publikut, mõtelda publikule, tähendab elada vales.“ Ei ole kindel, kas vale on keel, mida Kaisa kõneleb. Kui Kaisa näoga näituse avamisel publikust üks pahaaimamatu siiras küsis, mis abjekt tähendab, ei osanud keegi vastata. Kunstnik ka mitte. Endast rääkimata.

7
Usalduse keeles olen mõnda kuulnud. Kui valid vendluse (või õeluse – see õnnetu anekdoot), siis vabadust ja võrdsust ei saa. Usaldus on niikaua, kuni vabandama ei pea. Kaisa teoses on hõrku keeleusaldust, siit võiks alustada tõlkimist.

8
Istuvad pimedas nagu Fontainebleau kooli maalil ja peegeldavad ilu ja illusoorsust. Ladina peeglist (speculus) tuleneb spekuleerimine. Spekuleeritakse, et enesekindlus teeb ilusaks. Kuulsin: „Ära kunagi usalda ehetega meest.“ Usalda ehetes preilit.

9
Veel üks võimalik keel – autoportree ehk õilistatud biograafia. Indiviid on in divide, kõiksusest eraldumine, üldinimliku koostisosa eraviisiline lavastamine.

10
Kobrutavad raamid kuulusid kunagi vagade piltide töökeelde. Natüürmordid loomalaipade ja viinamarjadega, viitamaks maiste asjade kaduvusele ja selle ilma tühisusele ja edevusele. Barokkiv vanitas.