Installatsioon kui luuletus

 

1

 

Ausammas on kompromiss, maja on kompromiss, väljak on kompromiss. Kompromiss on leping elusate ja surnute vahel. Installatsioon ei ole kompromiss, ta on probleem. Vana kreeka problema tähendas algselt millegi heitmist enese ette, kas siis enesekaitseks või (aju)gümnastikaks. Installatsioon on tänavale etteheidetud viga. Viga aga elusate nali surnute ja surmtõsiste üle. Luule on ka viga. Hea installatsioon on aga luuletus.

 

2

 

Installatsioon on luuletus, kindlasti mitte proosatekst. Tal on rütm (nähtamatuks jäämine), riim (kohaspetsiifilisus), kindel struktuur (detailide asendamatus, sest installatsioon, mis ei ole terviklik, laguneb vaataja silmade all laiali, on igav), kaotab ümberjutustades võlu ning loob uusi väärtuseid. Järgnevat erapoolikut kriitikat ühendab seisukoht, et hea installatsioon sarnaneb heale luuletusele – tema iga osa on peamine ja ometigi on peamine tervik.

 

3

 

Jaan Koorti päevaraamatust võib lugeda, et kõikidest eesti kriitikeridest saab ainult Hanno Kompus aru, mida tähendab skulptorile maalikunst. Kui kõik ülejäänud arvustajad tegid Koorti poolt näitusele toodud maalid maa tasa, siis Kompus kirjutas, et “see naiivsus ja isegi kohmakus Koorti maalides, nende eemalolek igasugusest “artistlikkusest” just teevadki need tööd sümpaatlikuks.” Kompus nimetas teosed “skulptori võltsimata avameelseteks maalilisteks puhketundideks”. Kas võiks tõmmata paralleele Koorti ja praeguste mitte-installatsioonikunstnike vahelele, et viimasedki on võõras žanris kobavad ning äpud? Paraku on mood juba mõnda aega soosinud interdistsplinaarsust, mistõttu ei saa me rääkida täiskohaga installatsioonikunstnikest ega ka skulptoritest, arhitektidest, disaineridest või urbanistidest, kelle jaoks installatsioon oleks pelgalt avameelne puhketund. Või siiski?

4

 

Siiski – siiski

leidub soodes,

hämarlaike

elu loodes

nagu kruusa

kanade pugudes,

komistuskive elulugudes

(Fragment Hando Runneli luuletusest “Siiski”, 1992)

 

“Mitte miski pole tähtsam kui sinu porgand,” näib kuulutavat installatsioon, mis puhus uued tuuled sisse Soodevahe linnakule (avati Soodevahe muuseum, hotell, spetsiaalne katus lennuliikluse jälgimiseks, korraldati põnevaima aia konkurss, kuid algatati ka diskussioon linnaku tuleviku üle). Heldet ja rõõmuküllast ettevõtmist tahaks pigem küll kohusetundlikuks kodanikualgatuseks kui linnainstallatsiooniks nimetada, kuid teose ajutisest iseloomust hoolimata on tunda, et olulisim moment on siin autori tohutu töö- ja vaimupanus. Oma hoolivuse väljanäitamine kui elutahte väljendus. Installatsioon kui kingitus. Luuletus magalarahvale.

 

5

 

Mis on see inimese osa

siin laias ilmas?

End mitte ära magada,

Pea seda silmas.

(Fragment Jüri Üdi luuletusest “Mis on see luuletaja luule?”, 1974)

 

Lasnamäel ja teistel mägedel on üks suur probleem: majad on liiga kõrged, tänavad liiga laiad, bussid liiga pikad, supermarketid liiga suured, kanalid liiga sügavad ja väljad liiga tühjad. Väljavenitatud struktuurid muudavad inimese väiksemaks kui mujal, näiteks maal. Kägaras kingkongid (Raul Kalvo “Uurijad” kujutavad õigupoolest siiski kükitavaid inimesi) toovad sellesse inimeste poolt asustatud vertikaalsesse segapudrusse väheke vaheldust, levitades inimeste seas loomariigile (täpsemalt primaatidele) omast ringinuuskimise vaimu. Värskendav, sest Lasnamäe oma rekordilise 100 000 elanikuga on Eesti kõige inimlikum linnaosa.

 

6

 

Oh, ma olen nii lähedal sulle, mu meri, mu õnn!

Veel üksnes need rauad ja müürid me vahel on –

need neetud müürid ja rauad!

(fragment Friedebert Tuglase luuletusest “Meri”, kirjutatud 1906. aastal Toompea vanglas)

 

“Merele” on kui Villu Jaanisoo “Estonia” mälestusmärk (üks Eesti parimaid linnaskulptuure) revisited. Julge installatsioon, mis on kimbatuses oma õrnuse pärast. Ta ahmib küll õhu kohal merd, kuid teisalt näitab teed veele, mis laevasid ja helikoptereid endasse neelab. Inimliku kannatuse vorm ja selles plaanis kindlasti poeesia. Arhitekti itk, kui merele vaadata. Arhitekti ohe, kui mere poolt vaadata.

 

7

 

Linnahalli all asub “Helin”, mis ei tööta (ei helise, kuna väikesed kellukesed on vist liiga jäigalt kinnitatud). Inimesed võtavad maast kive ja pilluvad teda, et ta heliseks. Viskasin ka kivi, alla kukkus kaks, üks rusikasuurune mu pea kõrvale. Ta oli eelmisest viskajast üles jäänud. Hoolimata vigastusega riskimisest on “Helin” igav. Mis on igav? Igav on see, kui sulle ei meeldi miski, mida sinult tahetakse (Barthes). Maletaja tähelepanu? Süüdimatut süüvimist? Heast installatsioonist on võimalik läbi vaadata, sest silmad haaravad hoobilt mõtte, teose paatose. Halvasti õnnestunud installatsioon on aga oma füüsilise keha vang. Kuid, kes ei oleks oma keha vang?

 

8

 

Armunu, üksildus kaugeis paikades sulle on kahjuks.

Kus pagu leida sa võiks? Summas sa kaitstuna käid.

(fragment Ovidiuse poeemist “Ravimid armastuse vastu”, 1-3 p.Kr, tõlkinud Harald Rajamets)

 

Kleepekakogu ebaühtlase tasemega virrvarr on reaalne lurr: trobikond kleepuvaid hiiri, mis saadetud läbi närima Tallinna paeseid müüre. Kuid kui kummaliselt palju musta ja halli värvi ühe queer kleepekavihiku kohta! Hall on ju kõikide värvide sogane segu (või siiski nende zenilik algus?). Ent erinevalt teistest LIFT11 installatsioonidest on kleepekakogu autorid usaldanud teksti, midagi, mis on linnaruumis muutunud nii tülgastavalt manipuleerivaks, korporatiivseks ja mölisevaks, et me ammu selle vastu immuunsed ja ükskõiksed oleme. Olgu või lurr, tekst loeb, punkt!

 

9

 

See punkt kus pendel peatub,

kust algab ääretus,

kus mässav mõte peatub,

kust ainsam vääratus

viib tava-piiri taha,

kus turv ja tugi kaob,

kus aeg jääb arvust maha,

kus tuiksoon tühjalt taob,

kus elu ehmub ära,

kus põrm ei kanna peal,

kus vana ilm vaob ära,

kus kõik on ehku peal –

see punkt kus pendel peatub,

kust algab koju-käänd,

säält algab luule ala,

see ongi selleks jäänd.

(Hando Runnel “See punkt kus pendel peatub”, 1992)

 

Roland Barthes kirjutab “Tekstimõnus”: “Mida kombekamas, ilusamas, hillitsetumas ja knihvivabamas toonis üht lugu jutustatakse, seda kergem on seda ümber pöörata, ära määrida ja risti vastupidi lugeda (nagu de Sade luges proua de Séguri). See ümberpööramine, mis kujutab endast kõige ehtsamat ülesehitamist, arendab suurepäraselt tekstimõnu.” Mõnus tekst on silmale mugav ja kultuurimälu suhtes aupaklik, ta ei kõiguta meie ajaloolisi, kultuurilisi ega psühholoogilisi tugesid, vaid hoolitseb nende püsivuse eest. Paneb meid elu eest naeratama. “0” on vastukajade ja tsitaatide elav lõngakera. Suurepärane punkt igale tänavale.

 

10

 

Tänav kui haav

Mis ei sulgu

Pühapäev laiendab teda

(Fragment Paul Éluard’ luuletusest “Siin”, aastatest 1945 – 1950, tõlkinud Jaan Kross)

 

Baudelaire tulistas oma raamatud põikpäisete kodanlaste pihta, ise veel suurustades: “Niisiis teile, kodanlased, on pühendatud see raamat, sest iga raamat, mis ei kõneta enamust – arult ja arvult – on rumal raamat.” Vaevalt, et “Maja” enamust kõnetab, veel vähem minu artikkel, kuid Roosikrantsi tänava “Audiotuur” on oma universaalse kõnetavuse poolest tarkusele väga lähedale jõudnud. Olles seitse aastat turistidele maad tutvustanud (samal ajal ülejäänud maailma kolleegide tööd spioneerides), tekitas see vaimukalt kombineeritud, sisukalt liigendatud ja eeskujulikult esitatud ekskursioon eufoorilise tunde, et enam nõtkemaks minna ei saa (tegelikult saab - kui keegi juhtus osa võtma NO99 Tallinna ekskursioonist). “Audiotuur” on siiras, tark ja aus, ei uhkusta oma teadmistega ega kutsu inimesi ülbama autode või eramaa vastu, vaid lihtsalt avab inimeste silmad tänava haavadele. Enamus võiks tänavale taastusravi pakkuda.

 

11

 

olen taastusravil hämarduvas lihtsuses.

kui lihtsuse aknast välja vaatan, näen

lihast kuud ribisid kylvamas.

või on see kuu jalutu kurbus?

ega ma tea, minul on öömaja lihtsuse juures,

aken karpkalamajal

(fragment Marko Kompuse luuletuses “karpkalamaja”, 2005)

Mind, ajas pettunut, kütkestab ülimal määral kõik, mis viib inimese võimalikult kaugele Internetist. “Kalarand” (oletades, et inimene läheb randa ilma arvuti ja nutitelefonita) on installatsioon, mis pakub osalejale ülimalt kehalise, üksiti maasse kuuluva kogemuse. Inimene nelja algelemendi risttules, peesitamas maa ja taeva, vee ja õhu vahel. Me ei tunne viie aasta pärast “Kalaranda” enam ära, sinna kasvavad ka ehitused.

 

12

 

Kõik mis me ehitame ehitame millegi rusudest

millestki mis on kord olnud elanud kasvanud

olnud keegi kannud kellegi teise nime

kellega me kunagi kokku ei saa

(Fragment Jaan Kaplinski luuletusest “Mis me ehitame” , 2005)

 

“Kai” on laguneva sadamaala pungumine.

 

13

 

Siinses arvustuses mainisin LIFT11 installatsioone, mis ehtisid Tallinna linnapilti 2. septembri seisuga. “Soodevahe linnaku” autor on Timo Toots, “Merele” autor on Tomomi Hayashi, “Helina” autoriteks on Juhan Rohtla, Joel Kopli ja Koit Ojaliiv, kleepekakogu kuraatoriteks on Anna-Stina Treumund ja Jaanus Samma, autoriteks Helin Tikerpuu, Katia Weber Piscitelli, Ly Lestberg, Mare Tralla, Ott Pilipenko, Feminismiehitaja, Mae Köömnemägi, Andreas Kalkun, Rebeka Põldsam, Lilli-Krõõt Repnau, Aet Kuusik, Jaanus Samma. Teose “0” autoriteks on Aet Ader, Andra Aaloe, Kaarel Künnap, Grete Soosalu ja Flo Kasearu, “Audiotuuri” autoriks on Kadri Klementi, “Kalaranna” autorid on Toomas Paaver, Teele Pehk ja Triin Talk ning “Kai” autoriteks on Siiri Vallner ja Indrek Peil.