Writing, curating and teaching on art and architecture

Katkine leierkask

Andrus Lauringsoni näituse kriitika Artishoki Biennalil 19.10.2012.

 

Taul x Lauringson


 

1

Giorgio Agamben jagab raamatus “Infancy and History” ühiskonnad diakroonseteks (ehk külmadeks või monumentaalseteks) ja sünkroonseteks (ehk kuumadeks või mängulisteks). Ajalukku suhtumine “teeb” ühiskonna: näiteks külmad ühiskonnad toetuvad diakroonselt struktureeritud ajaloole, mis allutab ühiskondliku elu draamatilisele stsenaariumile, mille peavool ei toeta alternatiivseid või mängulisi mõttekäike ühiskonna olemusest, selle juurtest jne. Eesti ajalugu jutustatakse samuti nii: muistne vabadusvõitlus, Jüriöö ülestõus, seitsmesajaaastane orjaöö. <…>, Pronksiöö jne.

2

Andrus Lauringsoni instrument vastandub külmale ajaloole ning mängib monumentaalse ajaloo sulatusahju rolli. Mõnes teises kontekstis võiks ta vene kase asemel grillida näiteks vabadusristi.

3

Tõenäoliselt AB publik Böhmi loosungitega ei nõustu ning teos toimib seega publiku ühtsuse nentijana. Nii on külastajate reaktsioonid ehk isegi ennustatavamad kui Böhmi riimid ning seetõttu on tegemist kaunis nõrga teosega.

 


Previous
Kääbuste idameelsusest
Next
Konspekteeritud ruum

Add a comment

Email again: